ma magan onu Tiiduga

Wise at last, my eyes at last, are cutting you down to your size at last..

viimasel õhtul tuli ta hilja. lükkas välisukse juurde astudes käe kõrval ratast, peas nokamüts. siis jooksis nurga taha, kuhu oli jätnud koti kingituste ja lilledega. ta nägi minu meelest tore välja. nagu oleks ta noor nägus ameerika poiss ja mina lihtsalt üks noor naine, kelle juurde tullakse.

umbes tunni pärast jõi ta kööginurgas üksi valget veini, mina ei joonud, sest olin juba päeval teise sõbraga šampust joonud. võtsin üles meie lahtiharutamata sõneluse teema. arglikult ja ettevaatlikult, enda seisukohta selgitades, mitte süüdistades või kritiseerides. ta nägu muutus. järsku oli mu ees väsinud keskealine mees, kes nägi välja nagu onu Tiit 25 aastat tagasi, kui mina olin Noor ja tema lihtsalt üks onu, kes oli kena ja sümpaatne, kellel puudus aga mu silmis igasugune seksapiil (- kuidas küll tädi A. sellist meest enda kõrvale tahab!). Isver, ma magan onu Tiiduga! Tal on seljas isegi sarnane ruuduline särk, kui Tiidul aastal 1997!

5 globaalset megatrendi, mida maha magada

Pilgeni täis saalides kuuled kõlavaid uudissõnu, mis viitavad uueaja nähtustele, mida tuleks õhust haarata ja kodustada. Pea alati tunduvad aga “megatrendid” sellised, mille olemasolu tuleks võimalikult kaua ignoreerida, nende ilmnemisel külge keerata, nende populaarsuse kõrghetk maha magada. Robotid, krüptoraha, töö automatiseerimine, investeerimine pensionifondidesse, tõhususe nimel kl 4 hommikul ärkamine jne jne – kui hea meel mul on, et pinin nende asjade headuse kohta ei ole mind unest äratanud!

punasümboolika ärakorjamise küsimuses

üks väheseid arvamusavaldusi, mida jagan:

https://www.err.ee/1608755053/urmo-raus-kunst-kuulub-rahvale-ja-too-teeb-vabaks

Kalmu ja Tamme sõnavõtte lugedes hoian aga pead kinni.

Teadmine

1981. aasta väljaandes vendade Grimmide muinasjuttudest on lugu “Vennake ja õeke”. See ei olnud mu lemmiklugu ega üks neist, mille illustratsioone (autor Jaan Tammsaar) õudus- või erutusvärinaga ikka ja jälle tudeerisin. (Selles vanuses oli mu lemmikkunstiraamatuks F. Goya verdtarretavate õõvapiltidega venekeelne album, mis asus vanavanemate raamatukogus. Vaatasin seda nii tihti kui julgesin, sest teadsin, et minu suurt huvi Goya suhtes peeti perekonnas natuke perversseks. Minu eelistust kommenteeriti siiski vaid põgusalt, keegi ei keelanud albumit vaadata.)

Lugu algab sellega, et vennake võtab õekesel käest ning paneb ette kodust lahkuda, sest pärast ema surma on neil “paha põli” – võõrasema peksab, tõukab lähedusesooviga tema juurde tulnud lapsi endast julmalt eemale jne jne. (Küllap oli mullegi juba “kasvatuslikul” eesmärgil sisendatud, et pean oma pere austama, sest võrreldes võõrasemaga või lastekodus elavate lastega olen õnnega koos.) Teksti eel on väike pilt ahastavast naisest metsas, tema ees põlvitab allikal joomiseks mees, kellel on hirve pea. Nad tunduvad täiskasvanud, mitte “õeke ja vennake”. Seda pilti vaadates teadsin ja mõistsin lapsena midagi, mis loost endast otse välja ei tule. See pilt kutsus minus alati esile ka suure ängi, nagu oleksin ma ise see naine ja minu lihane vend moondunud loomaks. Mina aga jäänud metsa ainukese inimesena, võimetu takistama jahimehi mu hirv-vennale jahti pidamast.

Teksti lugesin, ent, nagu ikka väikesed tüdrukud. Minu arvates reetis õde kuningaga abielludes venna. Täiskasvanud mehega abiellumine tundus mulle toona jälk ja arusaamatu, eriti kui tegu oli võimupositsioonil oleva enesekindla kuningaga – tõekspidamine, mida arvatavasti siiani aegajalt evin. Võimalik, et arvasin, et õde oli ärateeninud selle, et võõrasema ta mõrvas, ja et ta oma imikut pidi öösel vaimuna söötmas käima.

Isegi kui lugu on muuhulgas hoiatus intsesti eest, ja selle avajoonistusel hõlpsalt tõlgendatav sümboolika, on Tammsaare illustratsioonil veel vähemalt üks lugu, mis on nüüdseks mulle oma detailides kaduma läinud.

väike süda

keset päeva tabab äkiline äratundmine kaotusest mind kui pauk rindu. kui kurb see olematusse suubumine siiski on. mul ei ole kedagi teist süüdistada, kedagi muud kiruda peale meieeneste. see mängukaaslane, kellega külas kiiresti lähedaseks said, peab oma koju minema, te ei pruugi enam kunagi kohtuda.

armastuse madalikud 2

see valik, mis näitab valijale teda ennast, tema tungi meeleheitlikkust, resoneerimist madalatel toonidel – teine võib ju olla tuule käes paendunud, esimene on aga ise iilide koolutatud, kaldu luidete poole eemale merest – , teeb afääri lõpu piinarikkaks ja jälgiks. vannitoapeeglisse vaadates on ta linnamarssimise kilbiks valinud inetuima, nõrgima ja ilgeima endas.

armastuse madalikud

ruumist täis inimesi valin oma voodisse ja südamesse isendi, kelle puudulikkus tekitab ilmeksimatult tabatava ebakõla võnke – nõrga iseloomu ja katkise südamega üksikisa, kes naaldub esimesel kohtumisel mu poole nagu tuule painutatud puu, mu keha kõhkleb hetkeks, mõistus soovitab panna talle toeks baaripuki ja joosta ta eest nii kiiresti kui jaksan.

*

And now for something completely different:

Tracey, mu arm

ühe lausega

“What a lot of pain there was all the way through,” an Iris Murdoch character muses about Proust. “So how was it that the whole thing could vibrate with such a pure joy?”

https://www.newyorker.com/magazine/2021/05/10/what-we-find-when-we-get-lost-in-proust

mitte statist, vaid staar

traumad

kuulan sisseloetud The Price of Salt´i, kõik valud on kontrolli all (miski ei maanda nii hästi kui katkine keha, füüsiline haav, ristpistes haavaniidid, mis hoiavad katkist liha koos ja hakkavad esimesel õhtul tugevast valuvaigistist hoolimata natuke tuikama), ja mõtlen, kui erinevad on “armastused” võrreldes selle ühega. kuidas on võimalik, et me lepime vähemaga. kõigile reetmistele see veel ka lisaks!

ma tunnen nagu oleks see korter päris esimene oma koht, nagu oleksin 18 ja esimest korda kodust pääsenud, valmis ise enda eest hoolitsema, laskma lapsepõlve kaugele unustusse. see ongi esimene, pole põhjust, miks ei võiks seda esimeseks pidada.

ma ei tea, kas ma igatsen sind

valumaandus

olen ujunud tunni, istun mullivannis, sunnin end nautima tegevusetust – natuke veel, istu paigal. pimedast ruumist avaneb kitsas vaade ujulale, näen ühte ujujat. sunnin end olema rahul – ma ei ole varemete vahel, siin on turvaline, olen oma armastatud vees. aga ma ei veena end. tõusen otsustavalt püsti, astun trepist alla ja prantsatan seljale.

esimene mõte, et nüüd jään ratastooli. valu seljas, käes, hing jääb kinni. jään maha lebama. tuleb üks vanem mees. (inimesed tunnevad end kohmetult, kui näevad poolpaljast inimest abituna maas. seda näen ka maast.) ta küsib ebalevalt, mis juhtus. ma ei suuda rääkida. mu prillid! need on kuskil siin maas. teen suuri pingutusi, et talle see lause selgeks teha. ta leiab prillid, need on terved! ma ei taha, et keegi mind puudutaks, nii valus on. treener tuleb ja puudutab siiski mu selga, lükkan ta eemale. küsib, kas kutsume kiirabi. ütlen, et ootame natuke. ta toob mulle vett, tahab tagasi trenni tegema minna. ma ei taha kuhugi minna, mul ei ole jaksu. vanem mees süüdistab pimedust, et hoitakse elektrit kokku. soovitab mul nii kaua pikutada, kui vaja. selle peale tahaks hakata end liigutama, et ei peaks enam ühisruumis teiste jalge ees lebama. mulle meenub mammale näidatud vanurite video, kuidas põrandalt end püsti ajada. kasutangi seda tehnikat.

ma ei tea, kuidas ma sealt end riietusruumi vedasin – kaks korda hakkasin minestama, “valu lõi hinge kinni”, aga sain enne pikali heita. kõige valusam oli riiete selga ajamine – ma pean end riidesse saama, kuidas ma siit muidu ära saan, nad ei vii mind ju märja trikooga kanderaamil haiglasse. kui suurem osa riideid seljas, helistasin p-le ja kutsusin ta järele. tahtsin kukkumisest alates nutta, aga üritasin olla täiskasvanulikult vapper. kui auto on maja ees, uks lahti, ja liigun aeglaselt selle poole, lasen end vabaks ja nutan nagu laps.

joig