sest varsti võibolla enam ei saa. need tunnid mu kodus, kiisudega raamatute keskel, on magusad, matsutan iga minutit aeglaselt ja teadlikult, sest jooks liivakott seljas, veri asfaltil ja kallite kurva saatuse tunnistamine tuleb alles. pikutame veel!
Peter Hujari foto
Kui igaühes on hullust, osad on ehk aga hullumad kui teised, siis ei olegi midagi väga teha. V.a ehk oodata ära keegi, kel on piisavalt klassikaline haridus, suur süda ja kannatlikkus.
*
See on nagu jääkülm udu, mille ma ise laiali puhun, või rõskus, mis tõuseb minust endast. Isegi palvetasin, et suudaksin udu sees sooja verd säilitada, kuidagi jäise puhangu üle elada. Piinlik oli Jumalaema poole hüüda, aga hädas proovid kõike. Ei midagi.
Läksin allkorrusele, seal olid ruumid päriselt külmad. Kas ma saaksin keset ööd minna tänavale, lasta auto mootoril käia, et sooja saada? Naeruväärne! Alati tuleb jääda tuppa, üritada jääda mõistuspäraseks. Panin jalga teksad ja sokid, dressika selga ja heitsin väikse poisi voodisse, keda ma polnud veel näinudki. Üritasin lugeda raamatut, mis mulle eelmisel päeval kingiti, aga see oli võimatu. Kustutasin tule, kindel, et ma ei uinu. Aga uinusin. Nägin unes, et olin koonduslaagris või raudteejaamas, kuhu inimesed olid äravedamiseks kokku aetud. Inimesi oli mu ümber palju ja peamine tunne oli, et mul ei ole inimeste seas turvaline. Ärkasin unest ja olin tänulik, et olin väikse A. voodis. Uinusin taas.
*
Kell 7 läksin hommikusse linna, udu polnud hajunud ja sellega ei harju. Solarise ees seisis umbes 20aastane nuttev tüdruk. Heitsin talle pilgu ja ta silmad klammerdusid minusse. Vene või inglise keeles? Inglise. Telllige mulle palun takso. Ma ise maksan. Aadress. Meil venelastel ei ole Eestis turvaline. Rääkisime, mehed, naised, üks eesti mees lõi mind.
Kas ma panin oma käe ta käsivarrele, et talle toetust avaldada? Või oli see mu pilk? Ta vaatas mulle otsa ja küsis, kas ma kallistaks teda. Kallistasin teda nagu oleks ta olnud mu õde või tütar, pikalt ja tagasihoidmata. Ta nuttis ja tundsin, kuidas ka mul hakkavad pisarad voolama. Keegi on sel hommikul minust õrnemas konditsioonis. Ta rahunes natuke. Ütlesin, et kutsun talle bolti ja maksan ise. Ootasin temaga autot. Ta palus, et me istuksime. Tahtsin talt küsida, kas ta löömist politseisse ei taha teatada, aga ta ei saanud minust aru. Auto tuli kiirelt ja ta sai ära koju, käes poolik pudel vermutit, ma ei olnud seda varem ta käes märganud.
tegemata tööd toovad rahutu une. nägin unes, et tiblad pommitasid juba Tartut. ütlesin mammale, et peame kiiresti keldrisse varjuma. mamma aga oli hirmust halvatud, ei saanud rääkida ega liigutada. ma ei kalkuleerinud miskipärast, kas jõuan ta süles kolmandalt korruselt alla tassida, olin lihtsalt paanika serval.
Filed under Sõda
Köögi lääneaknast paistab värskelt valgeks läinud maa, valgesse kilesse pakitud silopallid ja kaks kaske. Pilved vahelduvad päikesega. Naine mu vastas kannab villast kampsunit, tal on pikad valged juuksed. Ta on sale ja õbluke – iga kord, kui teda aastate tagant näen, üllatun, et ta on nii väike, mu ettekujutuses on ta palju suurem. Me oleme kohtunud, et üksteist julgustada, et öelda teineteisele midagi, mida vaid meie mõistame, sest võib-olla sellist aega ei tule enam, sest see tuleb lihtsalt ära öelda.
Väljas on külm, naine on kütnud vaid ühte ahju, tunnen, et iga iil, mis üle majataguse künka lendab, puhub ka läbi maja, lähedalt must mööda.
Ta ei kahtle ega karda. Mida rohkem teda kuulan, seda enam saan aru, et see saab olema väga raske, kujuteldamatult raske ja tema lahingkõnest hoolimata kardan ma üha enam, ometi järgneksin talle suurde ohtu. Kogu päeva on ta selge ja järjekindel, ma vajun üha enam ära, hakkan rääkima vanadest valusatest asjadest, haletsen ja petan end valjult ta ees. Ta pakub, et läheksime lauta lambaid vaatama. Laudas on kaks noort lammast ära surnud. Ta on kohkunud, aga hakkab loomakeste laipadega toimetama, veab neid ühest kohast teise, räägib valjult, mis nendega peale hakkab. Olen nagu kivistunud, ma ei tunne õudu ega kurbust, tunnen vaid, et siin on liiga palju algelu. Mulle tuleb meelde külaskäik ühte teise tallu kakskümmend aastat tagasi. Ka siis oli külm ja elu oli looritamata, päris, lahjendamata, ma ei kannatanud seda välja ja lahkusin varem kui kavatsetud. Nüüd pean paremini vastu, ma ei nuta ega põgene, võib-olla saab minust veel asja.
näitus 