õnn

Olen otsustanud raha abil oma hammaste eluiga pikendada, südame osas ei tea öelda. L tuli täna arstilt, kes soovitas talle südamestimulaatori panna. L oli kerges šokis. Üritasin olla empaatiline, aga ei oska adekvaatselt teise olukorda ette kujutada. Siis hakkasime teineteisele üles loetlema kõike seda, mis on (veel) hästi (lähed haiglasse, teel ei pea midagi kartma, ei kallaletunge ega pomme, haigla põrandad on puhtad, arst on viisakas, uuringute eest raha ei pea maksma jne jne) – seda tuli palju! Selles oleme mõlemad siirad.

vaade voodist 3

kustutasin kogu kirjavahetuse ja ka aadressi. jätsin ühe salataganemistee, mida ka laup kasutasin. häbenedes ajasin ka selle kinni.

voodist vaadates on võõrutus väljakannatamatu, vajan ühte sõnagi, silpi. see ei taha üle minna, aga tean, et läheb üle niipea, kui ilmub uus objekt.

(Barthes on pettumus, ma ei ole temaga ka nõus. Kohati pea küündimatu iluraamat, aga kavatsen seda siiski kohvikutes lugeda.)

läbi lõuna-eesti tühjade teede sõites otsustasin nõiduda. õhtul kerkis paks udu, mille abil läkitasin autoaknast tollele teisele kutseid. jälgisin end ja mõtlesin, et see on täiesti vastuvõetav käitumine – miks ei võiks muidu mõistuse ja teaduse teenimisele pühendunud inimene väikest loitsu valla lasta! pealegi tõstab fantaseerimine alati mu tuju. uduga sosistamine on aga nagu teraapia.

Guibert

“Ma ehitasin armastuse lossi”

20.05. Laulasmaal.

Sellest sõprusest, mis kestab läbi me elude, võiks kirjutada raamatu. Kas ikka teame oma õnne ja õnnistusi?

Öösel naastes laulab kalmistu serval ööbik.

Ma olen jumala..

..religioosne!

pärast surma

pole midagi, ei jää midagi, sinu tehtust ega asjadest. kui seda arvestada ja endale mingi tärmin anda, siis…mis? peseksid harvem hambaid? hakkaksid jälle suitsetama? kutsuksid selle ilusa kokatüdruku välja, et ta pärast tema vahetust oimetuks nussida? lõpetaksid palgatööl käimise ja koliksid kassidega tänavale? jooksid end täis, et ühe vana armastuse akna all hommikul korra veel räusates talle armastust avaldada?

surelike väärikus on võimatu. ma ei tea, miks ma end sellega üldse vaevan.

binaarsuste lõksus

Selles dünaamikas olen mina, võibolla esimest korda elus, “eluterve”, ehkki see tähendab madalust, vulgaarset praktilisust ja teise tõmbamist igapäevakõntsa. See uus roll, mida mina ei ole valinud, on mulle mu enda antud tähenduste, mitte praxise pärast vastumeelne.

Üksi oma ilusas korteris iga päev saepurust põrandat pühkides ei analüüsi ma põrandapühkimise akti tähendusi. Ei mõtle, et ma valin pürsti Artaud´ asemel või et kui ruumis oleks cis-mees, muutuksin teenindajaks. Teisal, kui on võimalik end Teise valguses põrmustada, asun end metoodiliselt lahti lõikama, et ükski võimalik tähendus mu pilgu eest varju ei jääks.

võibolla pole see minu ärevus, vaid kellegi teise?
Vaatasin kella. Kümne pärast seitse. Kosekohin kestis tund aega. Rahustasin end – see on alati üle läinud. Muidu läheksin hulluks, ütleb ta. Mina läheksingi, tema mitte iial. Aga ma tunnen tema ärevust ja Tema ärevust. Lihtsam oleks… aga me ei jäta sind.

kartmatu karjane

Nigeeria on lähemal veel

Hetkel, kui keha unustab

hakkab vaim kahtlema: milleks meile teine inimene, kui too võib takistada meil maailmast eemaldumist, jälkusesse langemist, st ainuvõimalikku sõltumatust (Ciorani ainetel).

*

Kumb meist esimesena araks lööb? Küllap pole mul selles võistlejat.

Paljas rand (ehk Mujaste) 8.12.22

laupäev

Schiff – pea 4 tundi!, Valli baari haisvad ja pealetükkivad vanamehed, ja öine muuseum. (Pärast Schiffi oli ainus võimalus teha midagi rõlget, et tasakaal jalule seada. Osad alustasid sellega juba kontserdi ajal – kes rögises, kes kolistas tooliga või lasi mobiilidel heliseda (4x kontserdi jooksul!). Jumalad on kadedad ja publik lahkuse suhtes armutu! Ei pea olema Freud, et teada, et iga köhatus on vahetult suunatud esinejale – mul on igav, mulle ei meeldi jne jne.)

Ikkagi on nii lapsed kui armunud isekad, ükskõik mida armastuse kohta ei valetata. (“Ma palvetasin su eest,” ütles ta pimedas roosikrantsi pigistavate käte kohal ja ma olin väga rahul, et olin Isale haiget saanud teha.)

Kui teed elule ukse lahti, haarab ta sind endasse nagu mäest alla veerev lumepall.

Lugemist

https://genderindetail.org.ua/season-topic/dosvidy-viyny/the-not-end-of-history-what-s-wrong-with-the-western-view-of-the-ukrainian-lgbt-community.html

Veel üks

Mul ei ole endal väga temast mälestusi – ta oli ema sõbranna, keda nägin vahel teismelisena, kui jõlkusin mingites baarides. Me vahetasime mõne sõna, ma kuulasin teda esinemas. Ma ei tea, mis aasta see oli (96 või 97?), kui ta esines mingites Viru tn väikestes urgastes, kuhu tuli vähe inimesi, ja needki peamiselt jooma. Inimesed jõid ja M. tegi oma muusikat. See oli aeg, kui ta ei olnud Eestis väga populaarne, pigem kurioosne.

https://kultuur.err.ee/1608568654/marju-kuut-oma-sonades-alles-hiljem-avastad-et-mida-tahtsid-ei-olegi-hea

realistlik lootus

loota tasub, et sel kevadel leiad Armastuse, algab elu õnnelikem aeg, suvi tuleb päikseline ja soe, suve lõpul seisad kallitega värskelt ehitatud aia ees, kõrred liiguvad tuules ja see rahuhetk jääb alati sinuga, mitte aga seda, et sõda jääb tulemata, et tänavad jäävad rahutusteta, et varrolaadsed poolemeelsed vaikivad, et rumalus vaibub või et tarmukus tõuseb – kui seda loodad, jääd alati nördima. kui oled vana ja ikka veel loodad, paistad aga ise arulagedana.

eksid

kõik lootused, mis neile pandud, on ammu luhtunud. suurem sitt on juba olnud. neilt ei ole enam midagi saada, peale põgusate üksteise vastu surumiste, hetkelise sulamise teise vanasse tuttavasse kehasse. neile võib otse öelda: ärme räägi, ma ei taha sinust midagi teada, heidame lihtsalt voodisse.

ekside tõotused on tõesed, kui nad vannuvad, et tahavad sel ööl vaid sinu puudutusi. eksidelt võib kõike nõuda, sest kõik on juba kiivusele kadunud. mind puudutades ei tohi mõelda millelegi muule, kellelegi teisele.

Laupäev

Meil on tülid. Regulaarsed lahvatused eimillegi peale. Olen pea iga päev üritanud oma valupunkte külmutada, olla madalast jamast kõrgemal, olla targem, aga ikka ja jälle leiab ta üles mõne koha, mis on hell. Ta ei pea isegi kõvasti vajutama, ma hüppan üles kui pärislaengust, hakkan huupi end kaitsma ning esmalt tunnen, et ma jälestan teda, mitte kunagi ei ole esimesena enda pärast häbi või jälestus enda suhtes. Alati teise. Tema on süüdi, värdjas, vastik jne jne.

Poen peitu oma “individuaalkabiini” – ülikooli raamatukogu teisel korrusel. Milline vabadus ja õndsus on see meeter korda meeter klaaskupliga kuut! Kõigepealt võtan ära saapad, siis maski. Jalad viskan üles kirjutuslauale. Kabiinis süüa ei tohi, aga alati söön. Masturbeerin, kuulan muusikat ja tunnen end kui teismeline, kes on pääsenud vanemate pilgu alt. Kui olen kabiini tulnud “tööd tegema”, sest mõne töö tähtaeg on juba möödas või teine tulemas, siis lükkan töötegemist edasi, et tunda end vabana. Kui suudan endale sisendada, et ma ei peagi seda tööd ära tegema, saaksin ka muud moodi hakkama, suudaksin ikka ära elada, tunnen end päriselt vabana.

Kristjan Randalu, TÜ aulas 21.01.22

oli nii hea, et minestus tükkis peale. Isegi suure minestaja kohta on see harvaesinev reaktsioon muusikale. Seevastu, näiteks kinokunst kutsub teadvusetuse hõlpsalt esile.

“Peale lõpu algust” andis ühe stsenaariumi ja vähemalt ühe raamatu idee, kandis mind Helsingi ja üldse õppimise aegadesse, mõistagi ka Tartuga seotud mälestustesse, hõljusin muusika taustal oma mõtetetõusus – kõõlusin aula avatud aknal ja vaatasin alla kevadisele linnale. “Sinu hommikuvalguse hetk” oli intensiivsem, aga nagu ilu, mis lähtub kurjusest, ongi ise kuri või väljakannatamatu. (“Kas peab juba läbielatavat apokalüpsist muusikasse panema! Kas pole see kuidagi ettearvatav hakata nüüd kliimakatastroofist kirjutama!”) Esimestest nootidest peale hakkas mul paha, mõtted ei saanud mind kaitsta, ja ehkki ma istusin, ei suutnud ma enda südant käsutada, pulss vigurdas muusikatahtsi. Istusin neljandas reas, “kui peaksin kollapseeruma”, mõtlesin, “keeran selle teose esmaettekande tuksi”. “Kas nad mängiksid ja laulaksid üldse edasi, kui mind on saalist välja talutatud? Kui kiiresti saavad nad end koguda? Putsi, oli mul vaja siia ette istuda!” “Võib-olla jaksan veel kukkumata kõndida tagumistesse ridadesse, võimalik, et seal on ruumi, saan visata pikali ja keegi ei pane tähele või vähemalt ei pea kontserti peatama. Ma jõuaksin oma kaaslasele veel kiirelt sosistada, et ma pean õhupuudusel eemalduma”.

Harva olen pingsamalt soovinud ühe teose lõppemist. “Saagu see ometi läbi, ma keeldun kuulamast ja kuulmast muusikat ja sõnu, püsigu ma ometi aplausini püsti!”. Viimase osa ajal rebisin maski eest, nina oli juba ammu väljas, vehkisin kavaga endale kõvasti tuult ja pöörasin pea lavalt ära, et mitte enam kontserdil olla, ja jäin püsti.

*

Aastaid tagasi, kui A.-d Tallinnas kontsertidele vedasin, pillis ta oma esimesel sümfooniakontserdil (mulle ei meenu, mida nad mängisid – mitte midagi, mida saaks pisarakiskujaks pidada), mäletan, et ma ei olnud liigutatud, vaid mul oli piinlik – okei, ta on noor, aga mitte nii noor, et kontserdil ulguda. Minu silmis oli see osa tema teatraalsusest – Vilniuse kesklinnas tuli suvel purskkaevu ronida, kontserdil nutta jne. Võimalik, et vanuigi muutun ise veel dramaatilisemaks.