Category Archives: Õhk

Manu

Kutsu iha, ja iha tuleb.Võid kaevelda ja nutta,et sind on maha jäetud,aga keegi ei kuule Kutsu iha: “Iha!” ja ta tuleb. Ässita ta kallale sellele, kes istub konverentsil su ees Mehele sooniliste käsivartega, mehele, kes on juba armunud, ja joobes sellest. Jah, sind on märgatud!

Iha ootab mind liftis, kui kuuendalt alla sõidan. Ta on kahenäpukoputuses koera turjal – puudutus sellelt, kes ei tea, kas sõbralikku võõrast koera puutuda. Ta on mu isetehtud madratsi kihtide vahel, kui vilus endale tekki sikutan. Pjotri turris kulmudes ja meie leebumistes, kui keegi viitsib õhtusöögil kuulata. .ah, ma ei viitsi!

*

Kutsu maaniat ja maania võib tulla, siis kui juba väga igatsed.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

mmmhm mind lõhnama sulata/kurerehaõite ….,/mmmmhhmm maailm ei ulata/tegema oma ringe mmmmmmm.

Ei taibanud mainida keelt! Õhtuti, ja hiljuti juba ka hommikuti, laulan kodus tunde keelepidetuse vastumürgiks Triskele, Heinavankri ja Mari Kalkuni repertuaari. (Keelevaakum on seda suurem, et inglise keele kuju, mida mu ümber räägitakse, on mu keeleulatusest väljas ega saa arvatavasti kunagi omaks, kindlasti vähem omaks kui prantsuse keel.)

Mõtlen ka Masingule ja tema kaevetele “indoeurooplaste” mentaliteedi üle. Siin tunnen end lootusetult soomeugrilasena – üle saali ujub igal nõukogu koosolekul mu juurde soomlane, kes pole nooremas anglo-seltskonnas aegluse, otse-ütlemise ja sarkastiliste naljade tõttu populaarne, ning ma olen kohe kodustele lähemal. Ma olen omandanud nende noorte hulgas sümpaatse veidriku imidži – Tema kes räägib taimedega, Tema kel on autos kirves või Tema kes oskab tuld teha.

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Imelik, aga see hakkab ununema, st elu enne (tunne, mis oli elada selles konstellatsioonis, olla osa sellest konstellatsioonist…), nagu muutuks pärast-elu vari üha pikemaks üle enne-elu, kui kõik oli mälestuste järgi päikseline, imeline, ilus.

*

Ma loobusin rohtudest, et näha, kas see toob tagasi mu kõne- ja mõttevõime, sulatab jääpanga mu sees, kas iha tuleb tagasi jne jne Näis kas ohked asendavad rohud.

*

Nagu laps ei taha minna, pikendan voodis lebamise aega, kiisud tajumas mu ärevust jäävad lähedale, loen Ronjast Ronja ja Birki esimeste kohtumiste kohti. Mitte viha, vaid kurbus, et ma olen linnas, selles koledas linnas keset juulit. Jälle üks Eesti maasuvi läheb mööda ja ma töötan, istun ja klõbistan kuskil hotelli konverentsikeskuses.

*

Norm. Mis on mõistuslikkuse norm, mille vastu nõrgamõistuslikkust mõõta? …ja kehatugevuse norm, mis näitab, kes on nõder.

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Ma armastan neid – hetkest, mil nad valitsesid oma ala võtteid, hülgasid nad need; iroonia, mida nad on alati oma tantsus kasutanud, on kasvanud nüüd ülevõlli blasé sarkasmiks ja pilaks blõpblõpblõp Üks naljakamaid Les Twinsi võistlusi.

 

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Berliin. Genf. Madriid. New York. Zürich

PARIIS.

– on mu dada-liikumise helesinisel bloknoodil, mis pole tundunud õige üheski korteris enne siinset.

*

aastaid tagasi oli ülioluline märkida iga ülestähenduse juurde kuupäev, nädalapäev, täpne kellaaeg ning koht (tihti tänavatäpsusega), nüüd leian kritseldusi, mille ajast ei ole aimugi, ka märkmiku leheküljenumbrid ei aitaks, sest kirjutisi on tehtud läbisegi suvalistele lehtedele (samas, nüüdseks on aeg lõplikult kaduma läinud, on vaid üks, mida saab teha – seda otsida, hüüda ja üles kirjutada püüda):

“Joan Didion
Meie ühised palved.
Sind suhu võtma*.
*
Nägin unes x-i. Suudlesin musitasin ta nägu (mitte huuli) ning see oli ekstaas. Kui imeline, et meile on antud selliseid unenägusid näha.”

*See peab olema aastast, kui lugesin Didioni Boca Grandest jutustavat romaani. Eesti keelde oli tõlgitud just nii, mitte nagu nüüd ütleme (sul suhu…).

*
Sean end sisse uude korterisse, st leidsin uue kodu. Elan litside tänaval, see tähendab Berliinis väga head kanti, nii keskel, kui olla saab, ning ka Neuköllni sõidan siit autoga väga kiiresti. Ostsin täna kunsti, sest sest korterist saab asja vaid graafika, sisseehitatud sinise raamatukogu ning peeglitega, ja tarin vaikselt oma raamatuid treppidest siia üles – olen jälle viiendal korrusel, minust kõrgemal on vaid pääsukesed ja teadagi kes. (Ka siin on palju taevast, mis on siin linnas privileeg, ja teletorni ülemine osa paistab ka siia).
Umbes pool 17. juuni tänava antiigiturust on türklaste ja teiste ida kaupmeeste käes, nendega kauplen nii armutult, et osad neist peaagu purskavad naerma, kui mind kuulevad, aga kui kella viieni on jäänud vaid tund või kaks, saab osadel ostudel pea poole hinnast alla. Olen olnud sel aastal väga vaene (nagu ehk viimati aastal 2008) ja nüüd on paar nädalat olnud vaba raha, ka võlausaldajad ei ole mul kukil, sestap raiskasin tervelt 60 eurot “antiigile”. Näiteks leidsin tädi Liisu sinivalgekirju 20ndatest pärist teeserviisi juurde sarnase mustriga portselanpeaga ja vasest teraga puuviljanoad. Just minusugusel on selliseid praegu vaja (mõlgutan, kas jõuan praegu uut pesumasinat osta või korjan mõne prügist üles), aga sain need viieteistkümne euroga ning need noakesed viivad mu mõtted mind tüütavate parateoreetiliste poliitdebattide juurest asjade maailmasse, kus on veel ilu ja kindlust.

jne jne, mille see tekst kinni püüab, seda ma ei tea, aga aeg see pole, ega ka kogemus ajast

Screen Shot 2017-07-09 at 23.18.34

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Asjad, Õhk, Linn

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Filed under Õhk