Saksamaal 2005. aastal Thomas Gaevert’i ja Martin Hilbert’i poolt vändatud film “Frauen als Beute: Wehrmacht und Prostitution” kõneleb seni vähe kajastamist leidnud sundprostitutsiooni teemast. Wehrmacht’i ja SSi korraldusel viidi sõja ajal kümned tuhanded Ida-Euroopa naised, kellest paljud olid poola, vene ja juudi päritolu, üle kogu Euroopa rajatud sadadesse bordellidesse. Filmis kirjeldatakse naiste röövimisi ja sundvärbamist bordellidesse, kus teenindati saksa sõdureid.
Täiesti ebaõnnestunult aga jutustatakse paralleelselt sundprostitutsiooni mehhanismi toimimise ja selle süsteemi ohvrite lugudega ka naistest, kes suhtlesid sakslastega vabatahtlikult ning sattusid seetõttu kaasmaalaste põlu alla. Filmi teine pool võtaks justkui materjali puuduses hoopis teise kursi: intervjueeritavad suvalised vanamehed annavad hukkamõistva hinnangu sakslastega “koostööd” teinud naistele ja õigustavad nende vastaseid repressioone sõja lõppedes. Samas tuleb vestlustest ilmsiks, et jutt ei käi enam prostitueerima sunnitud naistest. Eriti absurdsed on lõigud eakatest poola muusikutest, kes tänaval lõbusa lookese esitavad ning vestlusest naisega, kes sõja ajal saksa kindralisse oli armunud (õnnest särades teatab ta, et armastus ei tunne piire!). Filmitegijad on tõsist teemat lahanud lohakalt ja film jääbki poolikuks, ebaloogiliseks ning ambivalentseks natsi seksuaalkuritegudele antava hinnangu osas.
näitus 