Paris Sinibe s’éveille

Kohe-kohe lähen magama. Veel natuke öö ainukese helenduse ees. Ja siis äkki, vint töötoa akna taga valgel klaaril. Okste taga on juba natuke valgust. Lähen õue, lepiku “džungel” on just ärganud. Nii külm on. Esimene roheline on kaetud hallaga, läbi susside tunnen rohu külmakangestust. Aga maja ees, kus tõuseb päike, on kogu silmapiir nagu gauloise’i tuluke filtri lähedal. Kohe-kohe! – seda nad laulavadki kõik. Hiilin oma aias kikivarvul, aga naabrikoer hakkab ikka haukuma, sest (?) mõtlen, kuidas ta eile mu kuu poole ulgumist kartis, mõtlen, et ta ei julge täna haukuma hakata, aga julgeb, tahab näidata, et on ikkagi koer.

Väraval suitsetan sigareti lõpuni. Sel kellaajal laulavad linnud ka nende puude otsas, kus neid kunagi ei kuule. Nii vara, nii hilja! Miks tulevad siis mulle eelkõige meelde linnad? – hommikused kojutulekud. Montpellier’s hulkusin nii. Silmatäitki magamata, kodutänava saiapoe avamist oodates. Tartus olen nõnda unes kõndinud. Ja veel teistes…

Marmelaad ja tee

http://www.kelliconnell.com/

ja üks kena fotoblogi: http://kuime.blogspot.com/

100 ametit – Bussijuht

– Olen bussijuht, no mis siin öelda. Sõidan Tallinn-Kuressaare ja Kuressaare-Tartu liinil. Kõige rohkem olen muidugi pealinna suunal teel. Erinevalt kolleegidest teen ka soovipeatusi, ega tee nägu, et selle eest peaks kahekümneviieka viskama. Diislihais mind ei häiri, küll aga koerad ja toiduga reisijad. Ka need, kes astuvad bussitrepist üles sada kilekott-pampu käes ja müksavad möödumisel mind iga kotiga.

100 ametit – Raamatukoguhoidja

– Olen juba 34 aastat raamatukogus töötanud. 34 aastat! Ja ainult raamatukogudes. Miks mu töökoht kesklinnast nii kaugel asub? Sest maja ehitati 76. aastal just sinna, kuhu see ehitati. Jah, meil on palju raamatuid ning vähe lugejaid. Kõik ruumid on täis raamatuvirnu. Koridorid on kitsamad, sest seinte ääres vedelevad sorteerimata raamatud.

Ma loen palju. Ostan palju raamatuid ning olen lugeja kolmes linna raamatukogus. Kodus magamistoas ümbritsevad mind lugemata raamatud. Ma loen kõike, aga ei jõua kõike ära lugeda. Käin nüüd rahvaülikoolis kirjanduskursustel. Seal tutvustati žanre, millega ma pole enne kokku puutunud – ulme, muinasjutud jne. Ma ei hakka ometi ka neid lugema!? Mõtlesin, et tean vähemalt midagi väliseesti kirjandusest, kuni käisin väliseesti kirjanduse loengul – need kirjanikud – E. Nõu, S. Ekbaum – on mul puha lugemata. Tuleks juba pensioniaeg, ma ei lahkuks voodist, vaid teeksin tasa oma lugemisvõlgu. Võib-olla saaks lisatasu eest raamatukogubussi minu maja ette tellida…

100 ametit – Kirjanik

–  Kuueaastasena, ühe Louis de Funès’i filmi mõju all, fantaseerisin valjult vanaema ees, et hakkan kirjanikuks, sest olen leidnud teema, mida keegi pole veel romaanis kasutanud (kui palju ma neid ikka selles vanuses lugenud olin!?) – esimene romaan pidi olema massöörist*, kes mõrvab massaaži ajal oma kliente -, olin ise oma leiust vaimustatud.

* Minu silme ees oli see mees – suur, jõuline, palja ülakehaga, suurte mustade vuntside ja armeenlasele omase juuksepahmakaga (mul olid üldse  varasest east alates väga perverssed seksuaalfantaasiad!) – auru täis saunalaadses ruumis, kus ta pidi oma ohvreid ära koksama. Romaani tarbeks oli mul loo juurde mõeldud veel üks nõks, kuid see ei meenu mu kujutlusvõimetus täiskasvanu ajus. (- Kas massöör pidi ise iga mõrva järel krimiromaani kirjutama??? Kas st, et ma identifitseerisin end selle karvase massööriga, sarimõrtsukaga? Ta oli mu alter ego?)

Vanaema kuulas ja muigas irooniliselt ning üleolevalt. Minu vaimustusele oli jääämber kummuli peale kallatud. Olin olnud kindel, et vanaema vaimustub ning ütleb: “Jah, Sa oled, lapseke, tõepoolest leidnud kriminulli kirjutamiseks vajaliku setingu – anna nüüd ainult sulepeale hagu!” (- Ma ei kirjutanud veel 6-aastasena. Olin just lugema hakanud!)

Loengusari “100 ametit” – Jurist

– Mina, tahtsin alati juristiks saada! St alates 9ndast klassist, kui mind ajaloo-olümpiaadile saadeti. Mis oligi selle teema? Igatahes, õpetaja Onion – meie kõigi suur hirm – küsis minuga tolmusesse klassiruumi jäädes, et kelleks ma tahan saada. Ärevuses, et midagi vastata, haarasin kinni olümpiaadi teemast – rahvusvahelised organisatsioonid (olin lisamaterjalina just lugenud Vahur Made õpikut sellel teemal) – ning ütlesin: “Juristiks! Ma tahan juristiks saada.” Õpetaja noogutas heakskiitvalt.

Ka kooli vahetades, kogu keskkooli vältel jäi see vastus minuga. Milleks uuesti vastata, kui üks kord on juba vastuse leidmisega vaeva nähtud. – “Ma astun õigusteaduskonda!” Küllap võib tagasivaates öelda, et mul polnud kujutlusvõimet. Jah, seda tõepoolest polnud – sest lapsena olin tahtnud saada kosmonaudiks, ilma igasuguse kireta (olen alati tahtnud ilma kireta, veendumuseta!), sest kõik tahtsid, sest lasteaiakasvataja rääkis naiskosmonautidest nii innustavalt. 13-14aastasena tahtsin saada näitlejaks ja modelliks. Sest kõik tahtsid. Sest kogu ühiskond oli nende ametite peale pöördes. Ma teadsin vaikimisi, sisimas, et minust ei ole näitleja-materjali, ammugi modelli oma, aga turvaline oli nii unistada.

Nr 40 bussis

Löön oma hambad su kaela, kuid sa ei olegi minu suus, vaid teispool kõiki piire…

Ma tean, mida ma mõtlen, aga ma ei tea, mida ma peaksin ütlema.

*

Elu pidi olema nagu kino & kino pidi olema see, mille pealt elu õppida. Ta oli James Bond või mõni modernsem meestegelane ja mina pidin olema kaine inspektor krimisarjast “Kuulid ja siid”. Ja ma olingi. Mees- ja naisinspektor. Lõpetasid nemadki vannis – mees raseeris naise sääri ja mina mõtlesin: “Ah et ka nii võib!” Me ei tohtinud iial ühtegi tundeliigutust välja näidata. Aga tema – jääprints – sulas enne. Ja ma ei andestanud seda iial. “Kui see esimene kord aset leiab, võib sellest sündida midagi erilist.” Järgmisel päeval tegin sellele lõpu.

***

Kirjutada, st olla kirglikult armunud endasse! endasse! endasse! Süda hakkab taguma ja palgetele tõuseb puna, kui suleke krabisema hakkab.

*

Õilis minus tahaks suhtes hüpata üle iha-, kire- ning armumise faasi otse Armastusse. Hetketi arvan, et hüpe on toimunud. Küsimus on aga, kas ka Tema on valmis minuga hüpet sooritama. Inimesed tahavad tavaliselt, vastupidi, seda (viimast) “igavat” faasi võimalikult edasi lükata – kui paljud oleksid nõus tunnistama, et kõige mõnusam on istuda õhtul kodus, lugeda kõrvu raamatut ja süüa tee kõrvale marmelaadi, selle asemel, et linna peal pimedates kangialustes kihuda.

***

Wise up.

Tilliga ja tillita

Neljapäeval, 15. aprillil  toimub BPW Estonia, Eesti ettevõtlike naiste eestvõttel

ühisaktsioon “Tilliga ja tillita”.

15. aprillil tähistatakse Euroopa Liidus VÕRDSE PALGA PÄEVA.

BPW Estonia /Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon / korraldab sel puhul

meeleoluka aktsiooni “Tilliga ja tillita”.

Sel päeval on paljudes söögikohtades üle Eesti väljas sildid, et tänase

päeva puhul on lõhesaiad (või mõni muu roog) kahe erineva hinnaga. Lõhesai

tilliga on 30,3% kallim kui samasugune sai ilma tillita. Sõnamängu ja

huumori abiga soovime viidata sellele, et Eestis on samaväärse töö eest

meeste ja naiste palkade vahel lõhe kuni 30,3%.

„Tilliga ja illita“ kaudu tahame pöörata tähelepanu järgnevatele kitsaskohtadele:

Eestis on naiste-meeste palgalõhe suurim Euroopa Liidus ja see  lõhe  pigem

kasvab  kui  kahaneb. Samas ei kao palgalõhe  iseenesest, selleks tuleb viia

läbi uurimusi, tõsta teadlikkust, sihipäraselt kavandada meetmeid  jne.

Palgalõhet aitab lõppkokkuvõttes vähendada vaid see, et naised saavad olukorrast  teadlikuks,

muutuvad seeläbi julgemaks ja loodetavasti teevad rohkem eeltööd

enne järgmisi palgaläbirääkimisi.

Lisainfot saab lugeda internetist:

http://www.bpw-europe.org/index.php?option=com_content&view=article&id=193&Itemid=231

http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=681&langId=et

Tilliga ja tillita temaatika kohta vt põhjalikumalt feministide retsepte: http://kliinfann.artun.ee/till/

Liivatera

Four billion people on this earth,

but my imagination is still the same.

It’s bad with large numbers.

It’s still taken by particularity.

lk 95

Ta ütles, et ei maksa mõelda Poolast. Mõtlen ikka. Püüan mõelda. Kas sa kujutad ikkagi ette…?

Otsisin üle-eile Maria kingitud Szymborska kogu – võtsin kõik riiulid läbi, ma ei paneks ju seda ära kasti!? Eile õhtul leidsin raamatu öökapi kõige ülemisest vahest, kuhu olin ka vaadanud.

Auguries of Innocence                                                   View with a Grain of Sand

To see a world in a grain of sand,	We call it a grain of sand
And a heaven in a wild flower,	        but it calls itself neither grain nor sand.
Hold infinity in the palm of your hand,	It does just fine without a name,
And eternity in an hour.		Whether general, particular,
					permanent, passing,
/.../ 					incorrect or apt.
					/.../

Lugeja hoiatus

Mõnikord unustan, et lugejad on kiivad nagu armastajad – neid võib kergesti (& tahtmatult) solvata, kui sa “järsku” ise ei ole. Aga ma ei taha enam/praegu ise olla. Lisaks kogu garderoobi põletamisele tahan veel muustki vanast lahti saada.

******kirjutamine on voorusevöö, on enese alla surumine, on enese tangide vahel pitsitamine…

The Reverend Barbie

Näitusest “Sina, mina ja kõik, keda me ei tea” (+veel üks näitus naistest)

kirjutab tänases Sirbis Rebeka Põldsam. Anna-Stina Treumundi fotonäitus, mis kujutab lesbi naisi, -suhteid, (-)fantaasiaid, hirme jne jne, on Tallinna Kunstihoone galeriis avatud 18. aprillini.    

***

JA KUMUS avati just Kati Kivimaa ja Kädi Talvoja kureeritud näitus “Nõukogude naine Eesti kunstis”. Selle kohta vt pikemalt siit.  

Teel tööle

Täna hommikul jalutas Laikmaas hilinevate kontorisse ruttajate seas vastu naine, kellel oli otsaette ja suunurkadesse tätoveeritud “SEKS”.

Üks inimsüda+soolise võrdõiguslikkuse seaduse voldik

Olen teinud tavapärasest rohkem plaane, puht egoistlikke. JA mõtelnud välja uusi missioone ülejäänud eluks – imelik see suur optimismipuhang, aga samas ka vana uudis. Oma lemmik”kohas” (ei ole ju tegelikult koht! seisund?)  – süstikus, mis veab mind kahe maailma vahel – mõtlesin, et ei tasu olla tagasihoidlik – kui üritaks ühendada juriidilist ja poeetilist [second thoughts, siia oleks pidanud midagi vähem ambitsioonikat panema], siis oleks ka juba midagi, mille nimel töötada/pingutada/isegi elada?. No ja kui õnnestub, siis saavutus. (Saavutussurve, vajutab mu vasaku õla maha ja siis refleksina kõrvalesta ligi. Keha ei allu juba ammu millelegi.) Nt Boyd’i New Yorgi päevikud – mul on selliseid päevikuid, mitte muidugi nii mahlaseid ja sarkastilisi, sest ma ei ole nt kunagi kahe libuga, kes suudluse eest à 5 doltsi võtavad, kogu öö hotellis vesterne vaadanud (ega pürgigi sellele) jne jne, aga mul võib olla midagi, mida voldiku vürtsitamiseks vaja võib minna. Pathetic! Ma ei tea, miks ma ei saa teistmoodi oma kohustuslikku kirjutust kirjutada. Loen tähelepanelikult Rosa Maria Magdat, kriipsutan alla, vaidlen mõttes Badinteriga (õigemini tema teleesinemistega, sest ei ole talt midagi lugenud, nagu ma ei ole üldse midagi lugenud – see ei ole poos, mõnikord on mul tunne, et ma ei mäleta, et ma oleks ühtegi raamatut lugenud.), loodan, et saame Aleksandraga loetut arutada, aga erilist usku teistsugusesse (naiselikku, headuse vms, mida kunagi nii põlgasime ja nüüd nii ihaleme) kirjutamisesse/mõtlemisse ei ole…Ja Jacintha suudleb mind (5 dollarit) rohkelt keelt kasutades, väikeste ühmatuste ning võltskirglike oiete saatel…Ent mina tunnen järsku väsimust, mu aju analüüsib palavikuliselt viimaste tundide sündmusi, mõtleb, miks kogu üritus oli nii otsekohene, nii ebaerootiline, mitteerutav.

What’s new pussycat?

Loomne ring ehk (l)ihavõtted

Helistasin talle (siiski) 1. aprillil. Ta ütles, et oli just näinud pealt õudset kassikaklust. Aias oli punane kass, keda ründas äkitselt must kass (Mr Black). Kassi asus kaitsma naabri koer.

*

Ma tean, kes mina siin olen – mina olen punane kass. AGa nüüd on küsimus, kes on koer, kes asub mind kaitsma ja kes ründama.

Või olen mina ikkagi koer?