Monthly Archives: aprill 2010

Paris Sinibe s’éveille

Kohe-kohe lähen magama. Veel natuke öö ainukese helenduse ees. Ja siis äkki, vint töötoa akna taga valgel klaaril. Okste taga on juba natuke valgust. Lähen õue, lepiku “džungel” on just ärganud. Nii külm on. Esimene roheline on kaetud hallaga, läbi susside tunnen rohu külmakangestust. Aga maja ees, kus tõuseb päike, on kogu silmapiir nagu gauloise’i tuluke filtri lähedal. Kohe-kohe! – seda nad laulavadki kõik. Hiilin oma aias kikivarvul, aga naabrikoer hakkab ikka haukuma, sest (?) mõtlen, kuidas ta eile mu kuu poole ulgumist kartis, mõtlen, et ta ei julge täna haukuma hakata, aga julgeb, tahab näidata, et on ikkagi koer.

Väraval suitsetan sigareti lõpuni. Sel kellaajal laulavad linnud ka nende puude otsas, kus neid kunagi ei kuule. Nii vara, nii hilja! Miks tulevad siis mulle eelkõige meelde linnad? – hommikused kojutulekud. Montpellier’s hulkusin nii. Silmatäitki magamata, kodutänava saiapoe avamist oodates. Tartus olen nõnda unes kõndinud. Ja veel teistes…

Lisa kommentaar

Filed under Öko, Ühe käega lugemiseks, Ühe silmaga lugemiseks, Haigus, Headus, Isamaa, Kuulutus, Seks&Sugu

Marmelaad ja tee

http://www.kelliconnell.com/

ja üks kena fotoblogi: http://kuime.blogspot.com/

Lisa kommentaar

Filed under Foto, Seks&Sugu

100 ametit – Bussijuht

– Olen bussijuht, no mis siin öelda. Sõidan Tallinn-Kuressaare ja Kuressaare-Tartu liinil. Kõige rohkem olen muidugi pealinna suunal teel. Erinevalt kolleegidest teen ka soovipeatusi, ega tee nägu, et selle eest peaks kahekümneviieka viskama. Diislihais mind ei häiri, küll aga koerad ja toiduga reisijad. Ka need, kes astuvad bussitrepist üles sada kilekott-pampu käes ja müksavad möödumisel mind iga kotiga.

Lisa kommentaar

Filed under Töö

100 ametit – Raamatukoguhoidja

– Olen juba 34 aastat raamatukogus töötanud. 34 aastat! Ja ainult raamatukogudes. Miks mu töökoht kesklinnast nii kaugel asub? Sest maja ehitati 76. aastal just sinna, kuhu see ehitati. Jah, meil on palju raamatuid ning vähe lugejaid. Kõik ruumid on täis raamatuvirnu. Koridorid on kitsamad, sest seinte ääres vedelevad sorteerimata raamatud.

Ma loen palju. Ostan palju raamatuid ning olen lugeja kolmes linna raamatukogus. Kodus magamistoas ümbritsevad mind lugemata raamatud. Ma loen kõike, aga ei jõua kõike ära lugeda. Käin nüüd rahvaülikoolis kirjanduskursustel. Seal tutvustati žanre, millega ma pole enne kokku puutunud – ulme, muinasjutud jne. Ma ei hakka ometi ka neid lugema!? Mõtlesin, et tean vähemalt midagi väliseesti kirjandusest, kuni käisin väliseesti kirjanduse loengul – need kirjanikud – E. Nõu, S. Ekbaum – on mul puha lugemata. Tuleks juba pensioniaeg, ma ei lahkuks voodist, vaid teeksin tasa oma lugemisvõlgu. Võib-olla saaks lisatasu eest raamatukogubussi minu maja ette tellida…

Lisa kommentaar

Filed under Töö

100 ametit – Kirjanik

–  Kuueaastasena, ühe Louis de Funès’i filmi mõju all, fantaseerisin valjult vanaema ees, et hakkan kirjanikuks, sest olen leidnud teema, mida keegi pole veel romaanis kasutanud (kui palju ma neid ikka selles vanuses lugenud olin!?) – esimene romaan pidi olema massöörist*, kes mõrvab massaaži ajal oma kliente -, olin ise oma leiust vaimustatud.

* Minu silme ees oli see mees – suur, jõuline, palja ülakehaga, suurte mustade vuntside ja armeenlasele omase juuksepahmakaga (mul olid üldse  varasest east alates väga perverssed seksuaalfantaasiad!) – auru täis saunalaadses ruumis, kus ta pidi oma ohvreid ära koksama. Romaani tarbeks oli mul loo juurde mõeldud veel üks nõks, kuid see ei meenu mu kujutlusvõimetus täiskasvanu ajus. (- Kas massöör pidi ise iga mõrva järel krimiromaani kirjutama??? Kas st, et ma identifitseerisin end selle karvase massööriga, sarimõrtsukaga? Ta oli mu alter ego?)

Vanaema kuulas ja muigas irooniliselt ning üleolevalt. Minu vaimustusele oli jääämber kummuli peale kallatud. Olin olnud kindel, et vanaema vaimustub ning ütleb: “Jah, Sa oled, lapseke, tõepoolest leidnud kriminulli kirjutamiseks vajaliku setingu – anna nüüd ainult sulepeale hagu!” (- Ma ei kirjutanud veel 6-aastasena. Olin just lugema hakanud!)

Lisa kommentaar

Filed under Töö

Loengusari “100 ametit” – Jurist

Mina, tahtsin alati juristiks saada! St alates 9ndast klassist, kui mind ajaloo-olümpiaadile saadeti. Mis oligi selle teema? Igatahes, õpetaja Onion – meie kõigi suur hirm – küsis minuga tolmusesse klassiruumi jäädes, et kelleks ma tahan saada. Ärevuses, et midagi vastata, haarasin kinni olümpiaadi teemast – rahvusvahelised organisatsioonid (olin lisamaterjalina just lugenud Vahur Made õpikut sellel teemal) – ning ütlesin: “Juristiks! Ma tahan juristiks saada.” Õpetaja noogutas heakskiitvalt.

Ka kooli vahetades, kogu keskkooli vältel jäi see vastus minuga. Milleks uuesti vastata, kui üks kord on juba vastuse leidmisega vaeva nähtud. – “Ma astun õigusteaduskonda!” Küllap võib tagasivaates öelda, et mul polnud kujutlusvõimet. Jah, seda tõepoolest polnud – sest lapsena olin tahtnud saada kosmonaudiks, ilma igasuguse kireta (olen alati tahtnud ilma kireta, veendumuseta!), sest kõik tahtsid, sest lasteaiakasvataja rääkis naiskosmonautidest nii innustavalt. 13-14aastasena tahtsin saada näitlejaks ja modelliks. Sest kõik tahtsid. Sest kogu ühiskond oli nende ametite peale pöördes. Ma teadsin vaikimisi, sisimas, et minust ei ole näitleja-materjali, ammugi modelli oma, aga turvaline oli nii unistada.

Lisa kommentaar

Filed under Töö

Nr 40 bussis

Löön oma hambad su kaela, kuid sa ei olegi minu suus, vaid teispool kõiki piire…

Ma tean, mida ma mõtlen, aga ma ei tea, mida ma peaksin ütlema.

*

Elu pidi olema nagu kino & kino pidi olema see, mille pealt elu õppida. Ta oli James Bond või mõni modernsem meestegelane ja mina pidin olema kaine inspektor krimisarjast “Kuulid ja siid”. Ja ma olingi. Mees- ja naisinspektor. Lõpetasid nemadki vannis – mees raseeris naise sääri ja mina mõtlesin: “Ah et ka nii võib!” Me ei tohtinud iial ühtegi tundeliigutust välja näidata. Aga tema – jääprints – sulas enne. Ja ma ei andestanud seda iial. “Kui see esimene kord aset leiab, võib sellest sündida midagi erilist.” Järgmisel päeval tegin sellele lõpu.

***

Kirjutada, st olla kirglikult armunud endasse! endasse! endasse! Süda hakkab taguma ja palgetele tõuseb puna, kui suleke krabisema hakkab.

*

Õilis minus tahaks suhtes hüpata üle iha-, kire- ning armumise faasi otse Armastusse. Hetketi arvan, et hüpe on toimunud. Küsimus on aga, kas ka Tema on valmis minuga hüpet sooritama. Inimesed tahavad tavaliselt, vastupidi, seda (viimast) “igavat” faasi võimalikult edasi lükata – kui paljud oleksid nõus tunnistama, et kõige mõnusam on istuda õhtul kodus, lugeda kõrvu raamatut ja süüa tee kõrvale marmelaadi, selle asemel, et linna peal pimedates kangialustes kihuda.

***

Wise up.

1 kommentaar

Filed under Ühe käega lugemiseks