Pühapäevahommik

Mammake, tere! Südamevalu on kohati kole suur.

Mari-Liisu, mõtle ometi inimeste suurte kaotuste peale. Inimesed on tõeliselt rasketes olukordades. Nad elavad ka edasi. Sul on kohustused. Kohustus olla.

Lähedus

You’re a slick little girl

 

 

Veni vidi vici

Ma olin oma sinises kostüümis, kõige kõrgemad kontsad all. Ma tundsin, kui ilusad on mu jalad. Kuidas nad peaaegu ise mind kergelt edasi viisid.

Ma arvan, ma nägin juba Meest, ehkki teda ei olnud veel samas ruumis, võib-olla isegi mitte samal korrusel. Ma liikusin edasi kergelt, silmad alla suunatud, et ta juba tuleks, mulle järgi, ja viiks mu.

Maja oli nõukogudeaegne kool. Inetud värvid, pikad koridorid, laiad klassiruumid, mis kõiki neis viibivaid mõne tunniga masendusse viisid. Ma olin kõndinud maja läbi. Paraadtrepist üles, üle teise korruse suure halli. Olin sunnitud käima üle teisejärguliste ruumide põrandate, et jääda liikumisse. Minu enesetundesse sugenes ebakindlus.

Kus ta on?

Poiste ja tüdrukute ühistualeti kahepoolsed uksed olid avatud. Kaks autot sõitsid sinna sisse, manööverdasid pingutustega, et sõidukile kitsaist sissepääsuist läbi saada. Mehed elasid kaasa. Mina raevusin. Tuli mees, mu tuttav osakonna juhataja, keda ma ei kannatanud, kabrioletis ja ma ähvardasin ta kapoti mõlki lüüa. Ta võttis tuld ja meile pandi ühte saali üles maadlusmatid – me pidime võitlema.

Soojenduseks, oma vastase heidutamiseks ning publikule mulje avaldamiseks tegin kõigepealt joogakava, mis pidi demonstreerima mu fenomenaalset painduvust, vastupidavust ning osavust. Harjutusi tehes ja asendeid võttes olin enesekindel – vaevalt mu vastane tahaks minuga tõesti kakelda –  mul oli ka hirm, sest ta oli minust suurem ja ma ei olnud osav võitleja.

Kabrioletimees tahtis kaklust. Ta seisis minust eemal ja vaatas mind, jooksin hooga temani ja hüppasin kõige raskusega talle sülle, jalad ümber tema. Ta lõi ehk kergelt vankuma. Pealt vaadanud mehed tunnistasid, et see oli ootamatu võte ning mina olin sellega võitnud.

Issand, kui naeruväärseks me võime muutuda! See härra Oscari ja Théo pilt on ju naljakas, üldse mitte traagiline!

Mitu korda ma pean

surema, üles tõusma, elama,

Umbes kl 23 26. detsembri õhtul Tallinna vanalinnas. Kuusk, glögiputkad, lumi, Lai tn, ma ei tea äkki, kuidas koju minna. Kust ma pean ära pöörama. Même les riches sont pauvres. Suur-Kloostri? Kas Tallinnas on üldse sellist tänavat? Tramm – ma näen meid seal peal istumas kõrvuti, Sind vaatamas mulle otsa, mind vältimas Su pilku, mustas jopes, mina samas kasukas kui täna. Tramm sõidab ära.

Rimi on veel lahti! Üks tüdruk läheb sinna sisse. Soos tulevad vastu üksikud. Iga maja ja hoov on vaatamisväärsus, mälumaterjal, jäädvustamistväärt. Üksik trepiga sissepääs, okstes laperdav kalts, milles näen õieli hõlmadega kasskäpikut, nagu ristilrippujat või elusat marionetti. Aga see on ikkagi kalts. On kass. On kalts. On kass.. Purikad, veepuntrad oksarägul, kunst, tõeline kunst, tõeline ilu.

Ma suren sellesse valusse, või tahan sellesse surra. Ei kujuta ette, et see jätab mu. Hakkaks koduteel nutma, aga hakkan naerma.

Te küünejäljed igal mu kotil, põlvenahal, mahakukkunud fotol.

[Mine ja vaata Holy Motors’it. Homme (kl 16:30) veel saab! ]

Indicatif Présent j’aime tu aimes il aime nous aimons vous aimez ils aiment Passé composé j’ai aimé tu as aimé il a aimé nous avons aimé vous avez aimé ils ont aimé Imparfait j’aimais tu aimais il aimait nous aimions vous aimiez ils aimaient Plus-que-parfait j’avais aimé tu avais aimé il avait aimé nous avions aimé vous aviez aimé ils avaient aimé Passé simple j’aimai tu aimas il aima nous aimâmes vous aimâtes ils aimèrent Passé antérieur j’eus aimé tu eus aimé il eut aimé nous eûmes aimé vous eûtes aimé ils eurent aimé Futur simple j’aimerai tu aimeras il aimera nous aimerons vous aimerez ils aimeront Futur antérieur j’aurai aimé tu auras aimé il aura aimé nous aurons aimé vous aurez aimé ils auront aimé Impératif Présent aime aimons aimez Passé aie aimé ayons aimé ayez aimé

Subjonctif Présent que j’aime que tu aimes qu’il aime que nous aimions que vous aimiez qu’ils aiment Passé que j’aie aimé que tu aies aimé qu’il ait aimé que nous ayons aimé que vous ayez aimé qu’ils aient aimé Imparfait que j’aimasse que tu aimasses qu’il aimât que nous aimassions que vous aimassiez qu’ils aimassent Plus-que-parfait que j’eusse aimé que tu eusses aimé qu’il eût aimé que nous eussions aimé que vous eussiez aimé qu’ils eussent aimé Conditionnel Présent j’aimerais tu aimerais il aimerait nous aimerions vous aimeriez ils aimeraient Passé j’aurais aimé tu aurais aimé il aurait aimé nous aurions aimé vous auriez aimé ils auraient aimé Infinitif Présent aimer Passé avoir aimé Participe Présent aimant Passé aimé ayant aimé Gérondif Présent en aimant Passé en ayant aimé

22.12.12

This slideshow requires JavaScript.

Jõulud Kalamajas

 

This slideshow requires JavaScript.

Majaka põik

– Majaka põik.

Järgmine peatus:

väike paha lugu

Andromache, ma mõtlen teile!

Eeskuju, ihalus, puhas, ihalus, illusioon, leppimatus, valu, kurbus, igatsus, neetud, valu, vein, sõrmed, mustus, karvad, Helena, kuivus, vili, nahk, kortsud, lesk, pisarad, kodu, magamistuba, raamatud jne jne jne jne jne                  

Loodate, et ühel reedel läheb kogu maailma pask korraga lahti. Õilis lohutus!

Keskealised mehed, ülikondades mehed, nõukogudeaegsed mehed, üleolevad mehed, kurvad mehed, allaandnud mehed, ebakindlad mehed, kirglikult oma tööd armastavad mehed, kirglikult iga naisega labaselt flirtivad mehed, lüüasaanud tippjuhtidest mehed, ülbed mehed, püüdlikud mehed, mees olla püüdvad mehed…

Pääse

Linnaelanik ei igatse oma kõledas kõrgekontsakingi ja kõrgekaelaga pudeleid täis korteris maale, vaid  on nostalgiline animaalse lihtsuse, soojuse ja probleemituse järele.

Ei taha bakhanaale, sest blenderis menstruaalverekokteili segamine ja masturbeerimine (etenduses räägib naine oma lõpututest traumadest, ärakasutamistest, õudustest, võltsusest, ja rapib onaneerides oma jalgevahet nii et kogu keha vapub) suurendavad ahastust veelgi. Midagi ürgsemat ja lihtsamat, lihtsustatumat, sümboolset elusolemist nagu on elusolendid ja pudulojused. Olla elus  rohkem kui siis, kui oled joobunud, ja öösel jahtinud, ja keppinud ja kepitud olnud. Saada kehaks, ainult kehaks, objektiks, üsaks viljakuspreestri sarve ees, surma lähedust/võimalust aimates üheks mulla ja mudaga.  ***

Vajusin auditooriumist lavale, paljad latiinotarid latiinad surusid mu näo kallima suurde musta tussi. Minu nostalgia.

Laps küsib, kas Jeesus ka kartis, et teda ei armastata. Ja sul tulevad meelde lihtsad inimesed, järgijad, jutlused, ja ristil hetkeline usu kaotus.

Jah, ta kartis ka. Kartis isegi, et isaarm jätab ta. Armastust ei ole? On vaid usk armastusse.

Leidsin!

Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätanud mere jaoks. Seda ma usun.

27. jaanuar 1904

Franz Kafka

*

Olgu ma neetud kui tänaöine unenäo-film jääb päriselulindile võtmata!

Olen elus, ja elan, ja küllap hetketi isegi tänulik selle üle, ja elav…, aga elamise intensiivsus on sedavõrd teine nagu oleks uni mu peal, ja udu kataks mu mineviku maastikke, nii et ma ei tea enam, kas need on olnud päriselt või ma olen näinud neid oma kujutluses.

Kväär eufooria