Monthly Archives: detsember 2012

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Mälu

Pühapäevahommik

Mammake, tere! Südamevalu on kohati kole suur.

Mari-Liisu, mõtle ometi inimeste suurte kaotuste peale. Inimesed on tõeliselt rasketes olukordades. Nad elavad ka edasi. Sul on kohustused. Kohustus olla.

Lisa kommentaar

Filed under Kõne

Lähedus

Lisa kommentaar

Filed under Iha

You’re a slick little girl

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Ühe käega lugemiseks

Sosinad. I

Ma tahtsin ta allutada, teha ta enda omaks. Ma ei austanud teda ega pidanud teda enda võrdväärseks. Ta pidi olema mu väike kutsikas, kes mind jumaldab ning minust sammu maha ei jää. Kui ta tegi midagi valesti minu silmis, sai ta pahandada, kui jooksis minema, siis peksa. narciso-caravaggio-hd

Omaltpoolt jumaldasin teda, alguses sellepärast, et ta peegeldas oma silmis tagasi mind ennast – mu suurust, ilu, tarkust, tugevust ja imetlusväärsust. Hiljem nägin ma temas ülivõrdes kõike, mida armastavad silmad armastatus näevad. Ma jumaldasin teda. Ja soovisin olla ise armastuses allutatud, tema oma, saada temaga üheks. Me saime üheks, mina sain üheks temaga. Milline ekstaas! rahuldus, mida tahtsin üha veel ja veel. Võisin armatseda kümneid kordi järjest, koogutada ta keha kui jumaluse kuju ees ja mu ihal ei olnud piire. Kui tema võimed ja kirg jäid mulle alla, siis ma heitsin talle ette armastuse puudumist. See oli mu kõige suurem hirm – et ta lakkab mind armastamast, et meie armastus lahjeneb ning ei suuda mind enam joovastada. Ehkki ma ise nägin vahel tema väiksust minuga võrreldes, isegi häbenesin teda ja tema vaimustust minust.     Jätkub…

Lisa kommentaar

Filed under Iha, Kirjutamine, Seks&Sugu, Vägivald, Võim

Veni vidi vici

Ma olin oma sinises kostüümis, kõige kõrgemad kontsad all. Ma tundsin, kui ilusad on mu jalad. Kuidas nad peaaegu ise mind kergelt edasi viisid.

Ma arvan, ma nägin juba Meest, ehkki teda ei olnud veel samas ruumis, võib-olla isegi mitte samal korrusel. Ma liikusin edasi kergelt, silmad alla suunatud, et ta juba tuleks, mulle järgi, ja viiks mu. tiivuline kyrb

Maja oli nõukogudeaegne kool. Inetud värvid, pikad koridorid, laiad klassiruumid, mis kõiki neis viibivaid mõne tunniga masendusse viisid. Ma olin kõndinud maja läbi. Paraadtrepist üles, üle teise korruse suure halli. Olin sunnitud käima üle teisejärguliste ruumide põrandate, et jääda liikumisse. Minu enesetundesse sugenes ebakindlus.

Kus ta on?

Poiste ja tüdrukute ühistualeti kahepoolsed uksed olid avatud. Kaks autot sõitsid sinna sisse, manööverdasid pingutustega, et sõidukile kitsaist sissepääsuist läbi saada. Mehed elasid kaasa. Mina raevusin. Tuli mees, mu tuttav osakonna juhataja, keda ma ei kannatanud, kabrioletis ja ma ähvardasin ta kapoti mõlki lüüa. Ta võttis tuld ja meile pandi ühte saali üles maadlusmatid – me pidime võitlema.

Soojenduseks, oma vastase heidutamiseks ning publikule mulje avaldamiseks tegin kõigepealt joogakava, mis pidi demonstreerima mu fenomenaalset painduvust, vastupidavust ning osavust. Harjutusi tehes ja asendeid võttes olin enesekindel – vaevalt mu vastane tahaks minuga tõesti kakelda –  mul oli ka hirm, sest ta oli minust suurem ja ma ei olnud osav võitleja.

Kabrioletimees tahtis kaklust. Ta seisis minust eemal ja vaatas mind, jooksin hooga temani ja hüppasin kõige raskusega talle sülle, jalad ümber tema. Ta lõi ehk kergelt vankuma. Pealt vaadanud mehed tunnistasid, et see oli ootamatu võte ning mina olin sellega võitnud. Jean-Lon-Grme-Pollice-Verso-1872

Lisa kommentaar

Filed under Füüsiline, Seks&Sugu

Issand, kui naeruväärseks me võime muutuda! See härra Oscari ja Théo pilt on ju naljakas, üldse mitte traagiline!

Lisa kommentaar

Filed under Ilm