väikesed kuudid palju kuute lükitud üksteise otsa täpselt ühesugused eksin ära kõigepealt jala siis autoga vana mees luu ja nahk üritab aru saada mida otsin ütlen vene keeles ta raputab pead olen kaugel ja ta peab mõtlema kuidas mind kõige paremini juhatada vannun auto juurde naastes pimedas ja sajus juhatab gps mind suurele teele ma tean seda linna linnaosa ja tänavat aga ma ei tea kas ma jõuan siit välja umbsesse kuuti ümbritsetud teistest kuutidest või elamisruutudest

Kõigepealt tajud ema keha lihalikkust. Järgmisel hetkel tunned jälestust. Meelehärmiga märkad ema keha enda kehas. Rasv kipub kogunema käsivartele, nii sõrmed kui ka varbad on lihavad nagu vorstikesed. Põsed on suured ja kipuvad lõualuu juurest lotendama.

Matroon hakkab kõnelema, ta hääldab iga sõna hoolikalt ja selgelt. Kõrgendab vaid kergelt häält. Teda peab kuulama. Nii räägib inimene, kes kardab, et tal ei ole võimu. Ometi valitseb ta, missest et enda ja teiste hirmu najal.

Potid – hoolikalt komponeeritud kollektsioon potte, paksupõhjalisi, väikseid pudrukeetmise potte, klaaskaanega pott ja suur supipada, süldikeetmise pott ja kiirkeetja. Kõigi ihade kese on pott. Inimesel ei ole kunagi häid kastruleid piisavalt. Parim kink? Pott! Parim kink naispereliikmele? Loomulikult pott!

Suur potikollektsioon pisikeses köögis. Täpselt nii mõnitav ongi köögi nimetamine naise kuningriigiks – see on sinu võimu ja võimete piir. Sunnitud seisma väikses umbses ruumis ja tõstma pottidelt kaasi. Kõige masendavamad on tüdrukule naised, kes on uhked oma naiselikkuse üle, oma naise rolli üle. “Ma olen kehade toitja,” ütleb prullakas kahe lapse ema rõõmsalt, “elutervelt”, võidukalt.

Alguses on tung imeda enda suhu sooja vedelikku. Keskel kühveldad endasse jälestusväärseid moosisaiakesi, kotlette, hapukurke, marmelaadikomme, makrapulki – iga suutäis on süü ja naudingu allikas. Lõpus on järel üksnes Söök. Mis maitseks veel nagu maitses toit vanasti, mida saab hambutus suus pikalt mäluda, mis ei põleta maohappest söövitatud söögitoru, mida kõht veel taluks…

õdus iha

Harju tänaval on valge käänuliste treppidega maja. Kui selle sisemuses luuran, tuleb välja, et seal filmiti üks Spartacuse stseen – toogasse riietatud Charles Laughton vaatab vastu must-valgelt fotolt, mis on riputatud koridori seinale. See on väljamõeldud stseen – olen tahtnud Gracchusele anda suurema rolli kui tal filmis oli. Maja on portaal, mille kaudu pääseb läände. Olengi kuskil Euroopas – majast saab suveniiripood, kirevates ülikondades mehed ja naised on swingerid, paaride vahetuse mängust saab reklaamklipp. Keegi hüüab: “Tulge meile! Tulge meile! Tulge meile!”

*

Unes on kõik detailid peensusteni paigas, t-särgi disain, mida suveniirikaupluses müüakse, pika blondi müüja käsivarremusklid, ta hääletoon ja pilk… lisaks osalen ma une-elus, see ei ole lihtsalt film, mida vaatad, mul on une-elu mälu – ma tean, milline swingeritest on enne seda koosviibimist end vastu mu keha surunud jne jne. See tundub rohkem päris kui päris, ma ei taha sellest ärgata.

Ema kõrval magades näen unes, et üles on joondatud terve rivi teda. Pikkuse järjekorras. Kõigil seljas puhvis ehitusmehe kombekad. Unenäos ma ei imesta, et ema on nüüd seitse või enam, lihtsalt ta/nad on erineva pikkusega. Ma silmitsen, kas kombekad on kõigil õiges mõõdus.

*

Sõitsin üle tunni Valka, siis tagasi. Käisin läbi lagunenud ja kõleda maja. Kõigele, mis oli masendav, sulgesin silmad (aastakümneid ei ole nad parandanud põlenud otsaseina, kasutamata pooles on üks aken katki ja sisemine aken lahti – ma ei suutnud oma silmi uskuda, et inimesed on elanud nii pikka aega). Kõik, mis oli vähegi ilus (vanad sindlid plekkkatuse all, pea puutumata katusealune, teise korruse toa vaade alla teele), seda ammutasin endasse lootusrikkalt. Kuulasin H. juttu, millest vaid osa oli koherentne. Konteksti asetatuna oli see külm maja, mida peale minu tahab veel vaid üks rott, kes oli end vana sadulateki sisse seadnud, kõige kodusem ja soojem osa tänasest päevast. H. oli kõigest hoolimata (ta tervis, vanus, üksindus, lood seoses majaga jne) heas tujus ja energiline. Ta on säilitanud mingi usu ellu või headusse, mis ongi inimlikkuse alus; meil seda ei ole ning see maja ei too seda meile tagasi. Tagasiteel mõtlesin, kas tõesti ongi see mu unistuste piir.