kui viimane

Kui see olekski viimane päev.. Homsest hakkaks midagi muud, näiteks siit lahkumine. See poleks viimase päevana paha. Päikeseline ja lämbe hommik, nii et ühel hetkel hommikusöögi lõpuks terrassil on kuumast juba natuke küll, siis hakkavad pilved “käima”, taevas muutub halliks ja õhk läheb jahedamaks, mul tuleb ilmamuutusest väiksemat sorti migreen. Unduski Eesti kirjanike maailmavaadet kõrvale pannes (see on siiski kuidagi aegunud ja pettumust valmistav) ja püsti tõustes tunneksin ilmeksimatult, et see ei ole lihtsalt peavalu, nii et võtaksin esimese tableti aegsasti ja magaksin paar tundi verandal, Oli mu kaisus või kõverdatud põlvede õndlais. Ärkaksin raskest unest valuga, ikkagi teine tablett läheb veel. Pärastlõunal klaaruks taevas taas, päike tuleks välja ja ma lebaks vihmast niiskel lamamistoolil. Külili olles tõstaksin silmad raamatult ja näeksin aeda nii, nagu näen teda kevadeti, kui roheline on alles uus ja selle vaatamisest ei saa küllalt. Ma teaksin, et need on viimased tunnid siin aias, viimased pilgud erinevatesse ilmakaartesse viltu vajunud vanadele õunapuudele. Mingit kurbust aga ei oleks, ei mingit lihaste kokkutõmbumist või pitsitust kurgus.

Kõrgeks kasvanud muru võiks niita ka homme, mahakukkunud suveõunu korjata homme, uue keldrisse viiva redeli kinnitada seinale homme, köögipõranda pesta homme…

Sõrve maastikud

Sõitsime Jämaja rannakalmistult Kaunispe rannaniitudele, lubjapealsetele madalsoodele, ta ei tõstnud oma raamatult kordagi pilku. Maastikupoeesiat ei saa seletada, olen loobunud, mida siin seletada. Kui mõelda, siis läks mul aastaid, enne kui Põripõllu väljad mõne kadaka ja rooga mulle midagi ütlesid. Ja mida nad aastate järel ikka ütlevad, tunned nad ära, mis muud.

Värvi on, nüüd augustis, juurde tulnud. Säärelt lääneranda pidi  tagasi sõites asendub kiviklibune tühjus lageda paese niiduga, võõrale kõle ja vaene, siinsetele rikas ja ilus.

This slideshow requires JavaScript.