3. märts 2020
Category Archives: Püha
Sarjast “Minu pühakud”
Võibolla peaks üritama obsessiooni kirjeldada. Võibolla lahustuks ta kõikvõimsus, kui ilmsiks tuleks ta sisutus.
Sisutu, st tal puuduvad sõnad, ideed, tungist lähtuvad laused, mis manaksid mõttetusi süü, kahetsuse või illusiooni teemal. Selle asemel on pildid nagu ikoonid, millel selgepiiriliste joontega naise nägu – malbe ja vaatajast mittehuvitunud, puhas allumine ehk üleni objekt ehk ülim subjekt.
Erinevalt sõnadest, toidavad pildid aga lootust. Selles peitub obsessiooni jõud.
*
Väljaspool obsessiooni, st vaimselt kujustatud ikooni, jääb armastusest vaid armastuserituaal, armastuseusk, jääb komme ja kordus.
Filed under Püha
Surematus ja ülestõusmine kõigile!
HKWs Vene kosmism, sh Anton Vidokle suurepärane filmitriloogia.
https://www.hkw.de/en/programm/projekte/2017/art_without_death_russian_cosmism/start.php
Lihtne eesmärk
“The main goal was not to break the plate,” said Harris Mouzakis, an assistant professor of civil engineering at National Technical University who is working on the project.
The team felt the pressure. “We had to be very careful,” Mr. Mouzakis said. “It was not just a tomb we had to open. It was the tomb of Jesus Christ that is a symbol for all of Christianity — and not only for them but for other religions.”
Ja valgustus, ühe mu lemmikutest, “The Armstrong and Miller Show” tõlgenduses:
Hääbuv vanameestekultuur ei ole maailma lõpp
Tunnen, et see on peaaegu maitsevääratus või julmus kirjutada sellest, millest hakkan kirjutama, nagu filmiksin üles oma jõuetu isa inetut surmaagooniat.
Kahtlemata on tegu Valge väljaandega. Ka õpikulaadse sisuga esseed üllitades, kus defineeritakse neokolonialismi või kultuurilist konstruktivismi, on paigas, kes on Valged ning kes on “tšurkad”. (Ma ei imestaks, kui autorid oleks kasutanud muid sõnu, aga kõrge keele-eetikaga toimetajad asendasid need vana hea n-sõnaga.)
Esiküljel võinuks olla pilt, mis on üheksandal küljel. Vana kurb tühja pilguga mees, keda hoiavad püsti aumärgid ja teiste meeste austus; ta arvab, et tema ning tema usu ja uskmatuse kadumisega kaob ka maailm. Ta väga loodab seda, st see oleks tema pärand. Aga kahjuks seda ei juhtu. Maailm jääb püsima, teistsugusena, aga jääb püsima.
*
Mõtlen, kas ta on nt Houellebecqi lugenud. Kas ta tunneks ta raamatuis ära iseenda? Vähemalt mõtleb Houellebecq oma mõtted lõpuni, mida ei saa nende ohkajate kohta öelda. “Oeh, ma ei teagi, mida seekordne tulv kaasa toob või mille ta meilt ära viib!”
Kui tõesti on tulemas suur mudapais, siis ei ole vaja oma surnuid mattagi. Pealegi, kas pole see Jeesuse õpetuse üks alustalasid – lase surnuil oma surnud matta.
Tsahkna kui tõeline lunastaja
Aga võibolla on ta ühe teatud moraalikoodeksi järgi tõeline lunastaja, ta ise näib seda ka uskuvat. Selle järgi armastab tema inimesi rohkem kui kristlane/sallija/inimõiguslane, sest ta ilmub kõigile, ka tõelistele põrgulistele (mootorrattal põrguinglile), valimata, ta ei pane oma auditooriumile koormat ja vastutust “saada inimeseks ja oma ühiskonda kollektiivselt inimlikumaks muuta – ülesannetega, mis käivad inimestele üle jõu ja põhjustavad neile palju ängi” (Vt M. Jaanus “Kirg ja kirjandus”, lk 61).
Statement of the 8th Forum of LGBT Christians of Eastern Europe and Central Asia
Published: 18 August 2015 ||
From 13 to 16 August 2015, the 8th Forum of LGBT Christians in Eastern Europe and Central Asia convened. Altogether, 66 people from 15 countries were together in Tartu, Estonia, for common prayer services, lectures, panel discussions and 20 workshops. On the last day, the participants agreed on the following statement, which they would like to share with all people of good will.
We, participants of the 8th Forum of LGBT Christians of Eastern Europe and Central Asia, being witnesses of God’s love, striving to love our God, our neighbours and ourselves, coming together as Lesbians, Gays, Bisexuals, Transgenders, Queers, Asexuals, Heterosexuals, Rainbow families and children, parents of LGBTs, representatives of civic movements, human rights organisations and other allies, from Belarus, Estonia, Finland, Germany, Italy, Latvia, Moldova, the Netherlands, Poland, Romania, Russia, Switzerland, Ukraine, the USA, having enjoyed wonderful and re-creational time in Tartu, expressing special gratitude to the parents of LGBTs present here as a sign of hope for better and broader mutual understanding, based on what we have experienced in the safe space of the Forum,
we reach out to society, churches, and releigious communities, as well as the LGBT community and LGBT believers, and encourage encourage all people of good will to be:
- taking care of yourself as a whole, including your spirit, soul and body,
- realising one’s potential and fulfilling one’s call to holiness,
- accepting one’s destiny and reconciling and embracing one’s various identities,
- facing one’s personal internalised homophobia or other phobias, and open to healing and transformation,
- willing to reach out for and accept help,
- contributing to decreasing stigma, fighting judgment in ourselves towards differing sexual orientations, gender identities and gender expressions,
- guided by God’s mercy and choosing to accept life in all its diversity,
- reconciling with those who hurt us and whom we hurt, including our past and ourselves, and widening the work of reconciliation to include other groups and nations,
- acknowledging the vast queerness of the Bible and Church tradition as part of Christian identity,
- recognising the importance to seek new forms of prayer and to take courage to actively plan and organise prayer space and worship time for the sake of nurturing our spirituality,
- supporting of and participating in the contribution of Christian LGBTs to societies and Church communities,
- raising one’s voice and daring to take advocacy to ever higher levels, including the political sphere,
- remembering that you are not alone, be active in coalition forming as the means to overcome historical divisions, including secular LGBT organisations, other human rights and religious groups,
- following the spirit of the Gospel, be looking in dialogue for common ground with our adversaries and allies based on shared values.
Filed under Püha
Tulevad ajad, kui tõrjutu muutub pühaks. Möödunud naudingute suveniirid, mille olemasolu oled unustada püüdnud – see on olnud sinu “mälutöö” -, saavad puutumatuks, pühaks tootemiks. Tagasi spiraali algkeerus.
Laps küsib, kas Jeesus ka kartis, et teda ei armastata. Ja sul tulevad meelde lihtsad inimesed, järgijad, jutlused, ja ristil hetkeline usu kaotus.
Jah, ta kartis ka. Kartis isegi, et isaarm jätab ta. Armastust ei ole? On vaid usk armastusse.
Mamma ütleb alati: Suurel Reedel – rohi ka ei kasva!
“Põhjamaa” inimesed, kes räägivad, et “lõunamaalaste” soojus ja avatus on pealiskaudne ning teeseldud (muide ka nt Põhja-Prantsusmaa elanikud räägivad seda oma koduriigi lõunamaalaste kohta!) … Ma ei või! Sa võid käia eestlasega läbi kakskümmend aastat ja ta ei emba sind spontaanselt kunagi, ei ütle kunagi, et sa oled ta palvetes (ta ei palveta esiteks!), et sa jääd alati tema südamesse. Kõik poolehoid ja armastus on väljendatud läbi tusase halli hillitsetuseudu pool-vastumeelses jumalagajätukallistuses. Ma ei kannata seda, sest ma ise olen veel kõige enam selline.
Loomne ring ehk (l)ihavõtted
Helistasin talle (siiski) 1. aprillil. Ta ütles, et oli just näinud pealt õudset kassikaklust. Aias oli punane kass, keda ründas äkitselt must kass (Mr Black). Kassi asus kaitsma naabri koer.
*
Ma tean, kes mina siin olen – mina olen punane kass. AGa nüüd on küsimus, kes on koer, kes asub mind kaitsma ja kes ründama.
Või olen mina ikkagi koer?
Ma pidin valmistama ette mootorrataste rongi sissesõitu kuhugi üritusele. Selleks pidin jooskma nende eel pikas-pikas koridoris ja tegema neile uksi lahti. Kord läks koridori-tee mäest üles, kord langes. Pidanuksin olema mingi rattur-tšikk, napis nahktopis ja nahkpükstes – seega ka peibutis. Nii mõtlesin endamisi, et kas jõuan veel nende saabumise eel oma tavalised riided ära vahetada, et kas jõuan teha kaugemale paistval künkal võrgutavaid-kutsuvaid liigutusi, et nad tõesti tuleksid, aga kartsin, et ei jõua – nende minu kannule jõudmisega seostus mul väike kõhedus, isegi hirm. Kas nad sõidavad minust üle, kui järsku minuni jõuavad? Seepärast lihtsalt jooksin, ähmi täis, vastupidiselt ettenähtule üldse mitte võluvalt, ja lükkasin muudkui uksi lahti. Mõtlesin unenägu “vaadates”, et kuhu me/ma peaksime/-n välja jõudma – kuhu ma tahan, et nad välja jõuaksid – mäele? väljale? kontserdisaali? poliitilisele miitingule? Seega, und nähes kujundasin seda ise jooksvalt (ja joostes:). Otsustasin, et jõuame välja rokkkontserdile. Kui seni olin jooksnud otse, siis nüüd avasin uksed vasakule (ka enne oli ühe- ja kahepoolseid uksi olnud nii paremal kui ka vasakul, mitte ainult otse ees) – saali, kus ei olnud kedagi, aga kõik oli valmis (tehnika!) kontserdiks. Polnud mitte kedagi! Ja ka mootorrattaid polnud kuulda ega näha.
Kontserdisaali lava tagune oli lahti – ilma seinteta ja avanes mereranda. Meri oli jääs, rannas oli aga lahtist vett ja selles ujusid jääpangad. Toimetasin koos paari teise naisega rannaäärsetes tööruumides – töötasime mingi keskkonnaorganisatsiooni juures. Asutasime endid ujuma minema. Ilmus välja meie meeskolleeg, kes oli, kohe näha, meie kõigi lemmik. Ta oli ujuma minemise plaanist väga elevil. Kandsime baklažaanikarva kalipsosid, need olid aga nii liibuvad ja omad, et olid nagu meie teine nahk. Vestlesime ja naljatlesime ning meie lemmikut võrreldi tema külma vee kartmatuse pärast vaalaga. Läksime sisse – aeglaselt, sest oli külm ja meie pead olid katmata, ning see meie lemmik, mees, kellesse natuke armunud olin, sukeldus esimesena pea ees vette, korraks kerkis vee pinnale laiguke tema kumerdunud seljast – läbi naha olid näha paendunud selgroolülid, aga need olid nüüd vaala omad – ta oli muutunud tumedaks vaalaks. Nägin tema suunas kahte jäämäge kokku triivimas ja arutlesin endamisi, et kuidas ta tagasi randa saab, kui nende vahelt juba mere poole välja on ujunud.
Meie organisatsioon saatis randa purpursetes kalipsodes lisatöötajaid, et meest merelt tagasi tuua – ta oli olnud merel jää all mitte tunde, vaid päevi. Imestasin vaid kerge umbusuga, et kas see on üldse võimalik. Organisatsioon valis päästeoperatsiooniks välja kaks naist, kuigi, ma sain aru, nad ei olnud parimad sukeldujad ning oht oli suur. Naised kartsid silmnähtavalt. Kui mõtlesin sellele mehele, siis tundus jää tume – pime, sest mees-vaal pidi olema jää all, väljas oli samuti pime, polnud ka jäält või lumelt tulevat helendust. Nüüd polnud rannal ka enam lahtist vett, vaid jääs oli rauast luuk, mis tõsteti üles, et sinna alla sukelduda. Nüüd olin üks kahest naisest mina. Kõik oli valmis ja pidimegi sukelduma, luuk oli üles tõstetud; kõik mõtlesid, et pole väga tõenäoline, et me ta tagasi tuua suudame või et me ise üldse tagasi tuleme, aga mina mõtlesin, et meid päästab hoopis tema – vaal-mees – ta ujub tagasi neist kaugustest, kus iganes ta õnnelikuna, vaalana, ujunud oli ja päästab meid. Siiski küsisin paanikaga, et kuidas me naastes jää all luugi taas üles leiame, sest mingit veealust kompassi meile ei olnud antud. Selle peale öeldi, et peame lihtsalt üritama leida tee tagasi. Sellega pandi kogu üritusele veelgi lootusetum pitser.
…
Ma ei ole kindel unenäo lõpus, see justkui sumbus minu optimistlikusse lootusse ja usku – lähen suure ohu poole, aga mul on kindel tundmus, et Tema tuleb ja päästab minu ja teised.
Kirja-armastus(ed)
Kergem on armastada kirjateel. Kiri on (taas) püha. Ja kirjutamises peitub lunastus. (Sellest ka kõik need autobiograafiad ja biograafiad. See on meie tervisele vajalik. Ruminatsioon on oluline nii lehmale kui ka inimesele (vt uusi teadussaavutusi selle kohta siit).) Kirjutus on mh endas tühimikku täitva üksildase autori armastusavaldus või vastamata armastuse või armastuse võimatusest sündiva kurbuse manifestatsioon. Mõelge ühe hiljuti ilmunud raamatu peale, mis on eesti kirjanduses haru- ja erakordne näide proosatekstist, mis kirjutatud sõnaselge ja otsese armastusavaldusena. Ja mida võib käsitada omamoodi järjena luulevormis monoloogile, milles sugereeriti usukaotust: Jäta ometi ootamine, sest lootust ei ole enam. Nüüd on aga jutustajast saanud mitte üksnes uskuja, vaid Looja ise, kes püüab Sulle– armastatule-lunastajale sisendada usku mitte küll olemasolevasse Eedenisse, vaid (aja-)loosse sellest, et kunagi on paradiis tõepoolest OLNUD…
See siin on hägune mõttevisand (ma võiksin ju tuua välja fakte ja asjaolusid, mis seda mõttekäiku toetaksid, aga küllap mõistate ilma selletagi; ka aeg on hiline, tegelikult juba varane) ja näide intuitiivsest, vähem intellektuaalsest või loogilisest kirjutamisest – eks ma kirjutangi siin põhiliselt nii. Minu argumenti ilustab (miks näen siin sõna “ilastab”?, võib-olla siis ka seda) ja selgitab see, mida olen nende kahe raamatu suhtes tundnud (nope märkmetest):
Tahan need pakkida siidpaberisse ja asetada oma öökapiriiuli ühte vahesse (kus nad ongi praegu – kõigepealt lebas seal üks ja nüüd lebab teine vanema peal) ning võtta neid sealt ikka ja jälle välja lehitsemiseks, silmitsemiseks ja lugemiseks, ehk ka lihtsalt kaane silitamiseks. Paljudele tundub selline lugemine ja harras austus narr. – Mõniaeg tagasi kirjutas J. Adamson oma blogis Püha Tõnu vastuvõtu üle mõtiskledes põlastavalt (või naeruvääristades, või kaastundlikult?), et paljud kunstitarbijad (ta ei kasutanud küll sellist sõna) otsivad teostest optimismi või lootuse palukesi. Tundsin end selles kirjelduses ära. Mina olen selline kunstikerjus.
Filed under Biograafia, Headus, Kunst, Kuulutus, Lugemine, Püha, Vana uudis
näitus 