Vahel piisab vähesest, et keegi ehmuks. Üritan endale sisendada, et need, kes ründavad, on ise hirmunud, ehkki nad tekitavad oma vaenulikkusega ka minus hirmu. Vt kuidas Stewart nendega ümber käib:
https://www.youtube.com/watch?v=zZ2wLJWIOn8
PS Endiselt valitseb meedias patriarhaalne mõtteviis, et noor ja ilus naine peaks isastega silmitsi olles olema allaheitlik. Lesbidele, iseseisvatele ja sõnakatele naistele üldjuhul ei andestata. Ka Eesti meedia on seda täis.
Piilude aastapäev, aga seda tähistatakse sel korral suvel kuskil Emajõe kaldal kõrgema künka peal. Olen üks esimestest saabujatest ja lähenen peopaigale künka jalamilt, kus on kahene puust kemps, mida tahan enne pidu külastada. Eemalt on lähenemas endine president (koos E-ga?), kes liigub aeglaselt ja rõhutatud väärikusega oma saatjaskonna ees, suur kõht õõtsumas, absoluutselt kindel enda teistest üleolekus. Kempsujärjekorras näen põhikooli klassikaaslast Kai-Lyt, keda tervitades teesklen, et mul on rõõm teda näha ning huvi tema käekäigu vastu.
Saabuvad külalised suunduvad künka tipu poole. Pelgan mäkke tõusta, sest kui juba kohale jõuda, siis peab ka suhtlema. Kes teab, kas seal on üldse ühtegi tuttavat või mulle huvipakkuvat inimest.
Korraga on mu ees mitmerealine maantee, mis on ilmatu suures valgustatud tunnelis, ja on külm aeg. Kõrvuti reas on 6-7 autot, millest kaks on mustad lahtise katusega Bentley 8-liitrised aastast 1930. Autodes istuvad keskealised seltsivennad, kõik tumehallides villastes mantlites, enamikel on peas torukübarad, nagu suunduks nad ballile.
Autod liiguvad aeglaselt, mehed on heatujulised, nad hõiguvad tuttavatele tervitusi, naljatlevad. Olen ühe pika blondi mehe käevangus. Tajun, et ta on Ugalast, st ülikooli ajal ei saanud ta mulle erootilist huvi pakkuda. Nüüd käib ta küll, seda enam, et nüüd on ta seotud pigem seltsiga. Autodes on tal tuttavaid. Mehed rõõmustavad teda nähes. Mulle saab automeestelt osaks aupaklik tähelepanu vaid seetõttu, et olen lugupeetud omapoisi naissoost kaaslane.
Minu eestvõtmisel peame minema autode liikumisega vastassuunas – midagi või kedagi ära tooma. Autodes otsustatakse, et nad tulevad meiega. Olen kõige ees, minu järel on teineteise sabas kaks Bentleyt. Mul on seljas mu beež villane talvemantel. Autod on mulle liiga lähedal, tulevad peaaegu kandadele. Nad määrivad mind ehk ära? Sõidavad mulle sisse? Siis on mu blond kaaslane taas mu kõrval. Mu keha lõtvub ja toetan end tagasihoidmata mehe käsivarrele. Tunnen end taas turvaliselt.
Sest keskeas teavad inimesed üldjuhul, mida nad tahavad, naisteajakirjas öeldaks “teab, mida suhtelt ootab”. Teavad ka, mida nad suhtega seoses ei soovi oma ellu. See tingib teisele inimesele pragmaatilise, sihtotstarbelise või omakasupüüdliku lähenemise. Ja see välistab omakorda armastuse, sest siiani oleme meie kultuuris määratlenud armastust eelloetletud motiivide vastandina.
On võimalik, et heteronaiste hulgas on pragmaatilisus eriti levinud, see morjendab aga heteromehi, kelles on erakordselt sageli, isegi vanemas keskeas, säilinud naiivne usk, et keegi võiks tahta neid tervenisti ja nii nagu nad on. Heteronaistele aga piisab sellest, kui nende jumaldamist partneri poolt enam-vähem tõepäraselt ja regulaarselt eteldaks.
*
Kahtlemata kohtles ta teisi inimesi kui vahendeid, empaatiat ja inimestevahelist solidaarsust suutis ta tunda vaid abstraktsemal grupi tasandil – näiteks oli ta solidaarne naiste, seksuaalvähemuste ja puudega inimestega. Talle oli enesestmõistetav, et abordiõiguse eest tuli tänaval marssida, kõik uued eluruume sisaldavad hooned tuli ratastooli kasutajale juurdepääsuga varustada; kui arendajad selle nõude vastu sõdisid, tuli neid määruste, ettekirjutuste ja kohtuasjadega pitsitada. Liikumispuudega inimesi tuli neid nende võitluses igal moel toetada, tal ei olnud võitluskaaslaste ettevõtmistesse panustades kahju oma energiast ega ajast. Konkreetne teine inimene, olgu vend, vanem, armuke või kolleeg, oli aga harva ta silmis “ligimene”, st keegi, kelle ängi ja puudusi ta lõpuni välja kannatada oleks suutnud. Ta sõbrunes naistega, kes olid talle sarnased – intellektuaalsete või kunstiliste ambitsioonidega karjäärinaised, kes ei põlanud isegi sõprussuhetes kasutada teist inimest enda huvides, nende alluvad ja kolleegid pidid nii ehk nii nende sirgjoonelise elust läbi liikumise diktaadile alluma, olema sõnakuulelikud ja hästitöötavad isikupäratud mutrid nende ettevõtmiste suures detailideni läbimõeldud skeemis. Lõppeks oli ka sõprus inimlik vajadus, mille rahuldamist pidi keegi nagu iga teistki teenust pakkuma.
Nii et kui ta nende esimese kohtingu õhtul mehe kerge eine ja seksi eesmärgil enda koju tõi, oli ta üllatunud, kui ta üle köögilaua meest kuulates ja vaadates teise vastu suurt õrnust tundis – seda ei olnud temaga enne seksi ja seksiga kaasnevat oksitotsiini laengut kunagi juhtunud. Ootamatu tundmus tõi kaasa tavapäratu käitumise. Kui mees öösel kella kolme paiku koju hakkas asutama – ta ei suutvat elevuse ja uudsuse tõttu äsja kohatud inimese kõrval magada -, vastas tema, tavapäraselt koduukse lukustamist päevas vähemalt kümme korda kontrolliv sundkäituja, läbi une muretult, et mingu aga, uks las jääda lahti, sest ega keegi siia sellisel tunnil ei tule. Õrnus, muretus ja siiras huvi teineteise vastu piirdus neil selle esimese õhtuga. Sealt edasi läks kõik allamäge. Ta süüdistas selles ennast, nende lapsepõlve kogemusi, samuti vanust (nad mõlemad olid viiekümne lähedal).
näitus 