Monthly Archives: märts 2016

Coco

Pärast ärasaatmist ja peieolengut jõudis Michou majja ka Coco. Olime teda oodanud, keegi ei küsinud, miks ta varem ei tulnud. Olime eelmisel õhtul voodis pikalt rääkinud Coco väidetavatest probleemidest – tema surnud kallima maja korralagedusest, kassidest, tööle hilinemistest ja tema tavapärastest kogu peres tuntud kinnisideedest. Olin end ja teisi ette valmistanud, kuidas temaga rääkida, kuidas teda aidata. Olin kindel, et saan teda aidata.

Ta oli täpselt selline nagu teda mäletan meie esimesest – 1999. aasta – ja järgnevatest kohtumitest. Väike, sale ja kiire, tumedad juuksed kergelt siilisoenguna püsti, ning kohe, kui ta ruumi sisenes, ei saanud enam keegi teine rääkida. Kõik kuulasime nagu nõiutult tema jutustust oma igapäevaelust. Ainuüksi ühest autorikkega seotud olukorrast õhtusel kiirteel, kuskil Lille’i kandis, rääkis ta kakskümmend minutit. Tema ärevus, kimbatus, ja selle kõrval tagantjärele huumor hirmutava kogemuse üle. Nagu varemaltki, nautisin tema kuulamist, nagu oleks see etendus, eriline intiimsus ja lähedus, mida ta meile oma elust jutustades selleks paariks tunniks, kui ta meie juures oli, pakkus.

Siis läksime urnitseremooniale, seal oli ta meiega, mõtlik ja hoidis end teise ritta.      Mõtles oma ema surmale? Oma kasuisa surmale? Surnuaia üle paistvas madalas õhtupäikeses oli ta täiskasvanud inimese ilmega, ma ei olnud seda varem ta näol näinud. Ehk natuke vanem kui varem, aga kindlasti mitte 60aastase mehe nägu.

Pikk päev oli läbi. Olime külmast ja nutmisest läbi. Milou tegi ettepaneku, et kütaks kaminat ja Michou hakkas pika näoga halgudega toimetama. Käisin korra ära, kui tagasi elutuppa tulin, oli Coco jälle ruumi enda valdusesse võtnud. Michou elutoa hiidsuurele ekraanile näitas ta enda tehtud videovalikut, mis tal DVD-l alati kaasas oli. Tema uus iidol oli Christine and the Queens. Pidime vaatama Coco valitud laule ja intervjuusid, osasid laule mitu korda, sest Cocol tuli meelde asju, mida ta ei olnud meile video kohta seda vaadates rääkinud. Pea kogu aja, kui laulud ja kõne kõlas, seletas Coco oma tähelepanekuid ja mõtteid. Vaid Milou, kes oli mu kõrval diivanil pleedi all väsimusest uinumas, julges aegajalt midagi roidunult torgata. “Coco, me kuulame seda laulu juba kolmandat korda! Ehk siiski mitte.” Coco ei lasknud end häirida. Kui õde midagi ise tahtis rääkida, siis pareeris ta selle mõne märkusega à la “Kust sa s e d a lugesid? Mõnest Barbie-ajakirjast?” Keegi ei naernud, aga kõik panid seda tähele. Michou leppis sellega ja tõi Coco ette puuviljalõike, sest räägiti, et ta ei söö korralikult. Seda räägiti juba 99ndal, kui käis jutt, et periooditi sõi Coco vaid konserviherneid. Ta oli juba siis olnud aastaid taimetoitlane.

Enne õhtusööki läks ta tagasi koju. Väljas oli veel valge. Michou maja esiuksest voogas sisse valget külma valgust, ukse taga oli paraadhoov, kuhu kunagi oli saanud mitme hobuvankriga sisse sõita ja neid seal parkida, ja katedraali külgsein ja parema löövi torn roosvitraažiga. Esikus suudlesime teda kõik head aega. Ja ta oli läinud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Seks&Sugu

Helen Macdonald jutustab raamatus “H is for Hawk” oma isa leinamise ajast, leinamise faasidest, raamatutest leina kohta, mida ta sel ajal ostis; mulle meenus üks pärastlõuna sõbra juures aastate eest, nagu oleks esimene lause, mida talle oma meeleseisundi kohta ütlesin, olnud see, et mul oleks arvatavasti kergem, kui ta oleks surma saanud, seda välja öeldes teadsin juba, et see on rumal asi, mida öelda, ning sõber parandaski mind sõnades, et siis oleks kaotus lõplik, et võiksin enesele ette kujutada võimatust teda kunagi uuesti näha.

Mõned kaotused, ehkki mitte  surmaga seotud, on nagu surmad. Nagu ilmuks kadunu, või kaotatu?,  mälupiltides edasi, ainult natuke läbipaistvamana, nagu oleks ta mängus edasi, aga ilma “eludeta”, st juba vaatlejana, kellenagi, keda ei vaata, kelle suhtes ei pea oma elusid hoides ette vaatama, sest eludega mängijad nõuavad kogu meie tähelepanu.

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Haigus

Vaatasin eile kõrvalt naist, kes rääkis enne mind ja, nagu ikka, vaatlesin kogu aja ka end – Wilde’il on õigus, õpetavad need, kel endal puudub võime õppida.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

serious

http://www.theguardian.com/commentisfree/2016/mar/17/hillary-clinton-facing-sexism-sexist-politics

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Seks&Sugu

https://playgender.wordpress.com/

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Ma olen väga aeglane. Midagi minu psüühikas pidurdab mu aja tempot.
Näide. Võimalik, et 2011 või 2012 kinkis Ta mulle Maire Jaanuse Kire ja kirjanduse. Loomulikult ei lugenud ma seda kohe läbi, nagu ma ei tee seda pea ühegi raamatuga, v.a Jaanus Adamsoni 2 raamatut, Saarikoski päevikud ja ehk mõni üksik asi veel. 2013.a lugemisi märgivad raamatu vabadele pindadele kritseldatud isiklikud solvumised: Ta ütles, et näen välja nagu E-N Kross, Ta ise nägi välja nagu Tallinna “kaader” vms.

Kuid tagasi lugesin Jaanuse esseed Karamazovitest ja otsustasin, et nüüd on küll aeg see romaan läbi lugeda. Essee jäi lõpetamata, aga olen lõpetamas K-zo-vite I köidet. Täna avastasin, et mul on veel täiesti lugemata Kundera ja Lacani essee. See jäi mul pooleli, sest mul tuli mõte kirjutada, kui aeglane ma olen.. jne jne.
See ei näita ehk veel midagi.
Vahel panen end välja minemiseks “valmis” umbes 1-2 tundi ja kui olen jõudnud oma tänava nurgale, ei mäleta enam, milleks ma välja läksin, st see põhjus ei tundu enam nii pakiline või vältimatu (õhuta ennast, joo kuskil kohvi ja ehk teed siis rohkem tööd…) ning korraga ei ole mul enam ka jõudu, et edasi minna.

Olen “lõpetamas” ühe väikese populaarartikli kirjutamist, mille üle olen mõtelnud mitu kuud, nüüd olen jõudmas arvamusele, et kui see ka kirjutamata jääb, ei ole midagi, sest mina ise seda nt lõpuni ei loeks.
*
Nali naljaks. Mõni aeg tagasi nägin dokumentaali bipolaarsetest, kellel ilmnevad nii maania kui ka depressiooni episoodid väga erineval moel. Mind liigutas väga naise lugu, kes rääkis, et vahel juhtub nii, et ta jõuab küll poodi minna, aga keset kaubariiuleid jääb ta seisma, jääbki seisma, ei jõua enam edasi ega tagasi minna. Minu vaimusilmas ta seisab seal tardunult, hädalise silmadega. Ma arvan, et ma tean, mida see tähendab. (Ma olen sellest vist siin juba kunagi kirjutanud, aga mis sest.)
Samas on mul tunne, et ma saaksin veelgi aeglustuda, st ma ei ole jõudnud põhjani, ma isegi soovin seda, kutsun seda vaimus esile. Ma ei ole veel jätnud loengu ajal loengut lõpetamata, intervjuu ajal juttu pooleli, jäänud lihtsalt tuiutama või taandunud aeglasel sammul.. Mu süda aeglustub seda kirjutades..

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Füüsiline