Category Archives: Surm
Suri Ageeda Paavel
Filed under Surm
mina olen elus
esimesel päeval olin väga kurb, uskmatu, haletsesin ennast, oma tegematajätmisi. teisel päeval korrutasin endale, et J. on surnud. jah, minuvanune, minu kamraad, paljude mälupiltide sees. kolmandal päeval võrdlen enda elusust olematusega. tahan väga elus olla. nagu suur emapõder, keda eile teel Kuressaarde üle põllu nägin minemas. ta vaatas mu poole ja vantsis läbi sügava lume kuhugi, kus ta arvas olevat oma elulootuse.
Ari Hirvonen 1960-2021
surma poeesia
Filed under Surm
otsitakse suvelaagri direktorit
Lõppkokkuvõttes on see ikkagi lihtsalt nussimine.
Mitte kunagi midagi enamat?
Vahel harva, kui oled teise inimesega tervenisti samas dimensioonis, sama tundlikkuse ja julgusega. Aga seda juhtub väga harva. Naasen nikkumisele mõeldes üha vana, kunagi süütuseajal laineid löönud Madonna ütluse juurde, et pärast seksi tahaks nad voodist välja visata. Tegelikult tahaks nad ämbliku kombel üldse kaotada. Mõnikord, aga, pistaks neisse mürgiastla juba seksi ajal ning nad pulbristuksid.
Siis sa vist ei sobi asutama ja juhtima leia-endas-armastaja suvelaagrit.
Ei sobi vist jah. Kui järele mõelda, siis ei ole midagi masendavamat kui kamp õnnetuid, kellel isegi see primaarkanal umbes.
suvesurmad
Teadsin, et pean minema kontrollima, mis tast saanud on. Lükkasin seda edasi. Kui lõpuks pesa alla läksin, nägin, et pääsuke on tiivad laiali klammerdunud pesa välisküljele. Ta oli liikumatu. Mõtlesin, et ta võttis kogu jõu kokku ja ronis kangelaslikult korvist pesa poole, aga suri enne. Pean ta sealt ära võtma, sest ta häirib elavaid.
Tõstsin jälle suure raske redeli aampalgi vastu. Pesas oli kõige nähtavam üks poeg, kes pea õieli ja nokk lahti umbusuga minu poole vaatas. Pesast levis tuttavat linnulõhna, mis ei häirinud mind, kui mul lapsena viirpapagoid olid, nüüd aga vastumeelne tundub.
See on morbiidne, kui üks poeg jääb surnuna pesa külge! Hakkasin pääsukest lahti kangutama. Ta oli küünistega kõvasti kinni. Isegi kui keha lahti sain, jäi üks ta jalgadest pika juukselaadse niidiga pesa külge. Pea alaspidi rippus ta ühte jalga pidi niidi otsas, mis kadus pesa sügavusse, oli ehk ühenduses ka teise – elava pääsupojaga. Mõtlesin tülgastustega, et kui ta jalga ei õnnestu vabastada, pean tooma käärid ja ta jala otsast lõikama. Umbes samal hetkel sain aru, et pääsuke on elus. Võtsin ta pihku, käes on tunda linnu südamelöögid, ta keha soojus. Ah, et sa oled veel elus! Mis sinuga siis teha. Kui sa seni oled vastu pidanud, siis söödan sind ise. Kedagi, kes hoiab elust nii tugevalt kinni, tuleb aidata.
Olin eile linnupoja päästmise kohta lugenud. Sulgesin ta karbikesega kasside eest sauna. Kaalusin kärbseid püüda, aga kuumaga neid siin ei ole. Tegin nagu internet soovitab, lahjendasin kassitoitu ja üritasin pipetiga lindu toita. Toidu peale sulges ta silmad ja noka. Ta saputas oma tiibu, oli nõus istuma mu käel, aga süüa ta minult ei võtnud.
Siis tuleb ta tagasi pesasse viia. Ronisin juba eiteamitmendat korda rehealuse lae alla. Lükkasin pääsupoja nokk ees pesasse. Ei tea, kas teda enam söödetakse. Ei tea, kas ta jaksab end ümber pöörata. Mulle turgatas pähe, et pean korralikumalt kontrollima, kas leivakorv on ikka tühi, et tegemist ei ole kolmanda pojaga. Käega heintel kobades, leidsin eile korvi pandud poja. Ta oli surnud. Linnupoeg tundus mulle täna väiksemana kui eile ja ta suletud silmadega surmarahulik nägu oli ilusam kui elusana.
Pääsuvanemad võivad näida murelikena, lennelda ringi, kaitsta pesa isegi kasse rünnates, aga kolme poja toitmisega ei ole nad hakkama saanud. Võibolla on üks vanem depressioonis, ei jaksa ning jätab pojad hooletusse? Tundub kergem süüdistada vanemaid, unustada enese juhmus ja kohmakus pääsupäästel.
Filed under Elu, Enesehermeneutika, Surm
mitte sisse ahmida, vaid põgeneda seda haistes
talvel ei olevat lõhnu. päikseloojangu ajal aeda astudes on tunda vaid surma lõhna. musträstad võitlevad elu eest, söödan neile gnocchisid, kohupiima ja tihastele tehtud segusid (teen neid ise, sest Ukraina päevalilleseemned kahandavat Norra vintide sigivust! – veel midagi, mille pärast süüd tunda), sest kust ma musträstaste toitu peaks võtma. üks oli täna puukuuris, ei näinud mind, kui käruga kolistades puude järele läksin. need kaks rästast on omavahel toidu pärast tülis, võibolla nad siiski ei ole paar, ja külma ning nälja pärast aeglasemad kui tavaliselt.
kitsed kaevavad öiti puude all, kust juba nädalaid tagasi kõik õunad välja on kraabitud. mõtlen, kas lõigata lahti sel aastal esimest korda väiksele heinamaale tehtud silopallid. kuskil olevat kitsed viie päevaga pool tonni silo nahka pistnud.
mu aju töötab aeglasemalt ja iga tööalane kirjutus tuleb suure surmaga. olen neid tekste treinud musttuhat ja iga uue teksti eel on nüüd tunne, et sel korral ma hakkama ei saa. Sõbrad teistes maades ütlevad kõik vaid, et sel ei tulegi lõppu.
*
nii inimeste kui lindudega päästaksin “mõtlematult” ühe ja seaksin ohtu Loodusliku Tasakaalu, mis seisneb tugevate ettemääratuses panustada taasloomise ringi. Bioloogide teoloogia, millest vaimuvaestes nädalalõpulisades lugeda saab, on mulle alati tülgastav olnud.
Louis Jourdani sündroomiks
kutsus Coco ilu kuhtumist – kaunitarist naeruväärseks lagunevaks monstrumiks. Võisime talle vastu vaielda, tuua kümneid näiteid, mis pidid tõestama, et elu läks edasi, elu oli midagi enamat – sõbrad, perekond, töö!, õnn peitus muus jne jne. Ta oli vääramatu: “Ilu on inimelu elamisväärsuse mõõt. Meie võime tunda ära ja nautida ilu defineerib meid. Veetlusvõime jätkub surmani, kuid see ei ole võrreldav iha primaarse tekkimisega esteetilise otsustuse kaudu. Kui inimene ise kui ilu allikas ühel päeval kuivaks jääb, on see valus kaotus talle endale ja teda armastanutele.”
Igale staarile, keda ta jumaldas, elas ta nende “koletiseks” muutumise teel südamest kaasa. Jourdani tähelepanuväärne kontrast noorusea ilu ja surmaeelse inetuse vahel teenis talle sündroomi üldnime. “Sa elad neile kaasa, sest see on su enese kaotus. Sa näed nende moondumises vaid enda saatust. Sa ei peaks sellele nii palju keskenduma, eriti kui osad neist, nagu Delon, olid võibolla juba ilusana koletised,” protesteerisime.
“Ilu on ka inimese enda individuaalne kvaliteet, osa tema identiteedist kuni see kaob ja ta peab elama üle endast osa kadumise. See on üks inimelu suurtest tragöödiatest, mida ei peaks trivialiseerima!” vastas ta skaibis eksalteeritult. Olime kõik juba liiga väsinud, et üldse midagi öelda.
Filed under Surm
Sõitsin turistide grupiga Tartu uusi kunstimuuseume külastama. Ühel nimeks Burro, teisel Bubyrro. Prantsuse turistid pidasid viimast nime kummaliseks iseäratsemiseks. Väiksel ringteel vahetult enne muuseumiparklat juhtisin nende tähelepanu performance’ile, staatilisuse tõttu ütlesin võibolla “installatsioon”. Nooruke kerges valges riides naine, paljad jäsemed paistmas, lebas madalal alusel. Tema kõrval oli kerra tõmmanud valge sale koer.
Selgitasin, et sama tüdruk on vedanud mööda linna oma surevat/surnud puudlit – jaganud oma meeleheidet ja tuletanud kõigile meelde surma. Muuseumi lähedusse on paigutatud selle installatsiooni näol tema tragöödiale monument, kivistatud lein, ehkki kehad on veel liha. Nad olid seal, kaks valget, kõrvuti lebamas, väga ilusad, ring aga väike ja mannetu, nagu Tartu vahel on, me isegi ei peatanud bussi, südamest “käis vaid korraks läbi”.
See on siis milleks suudan destilleerida nädalaid mööda metsi jooksmise ja ahastamise.
13 aastat tagasi lõhuti vana kaevu mädanenud rakked. Kaevuvinn seisab tänaseni, kaevu kattis aga aastaid ajutine kate. Eile lõpetasin kaevukaane ehk põranda ehitamise. Uued lauad maksid kokku 14 eurot. Ei tea kui kaua need vastu peavad, enne kui läbi mädanevad. Üks kruvi jäi puudu, kuna trell oli kinni kiilunud, pidin viimase kruvi keerama ristpea ja käsitsi. Järkaja logises, saetera kaitse jäi kinni, nii et kõik lauad saagisin käsitsi ja ikkagi oli see väike töö. Kõik tööd, mida on aastaid edasi lükatud, tahaks selle viimase kuu jooksul ära teha. Solvusin täna, kui M. küsis, kas tõesti jätkub mul veel motivatsiooni siin talus mässata. See tuletas meelde ühte ametikohta. Mu teenistus sai läbi, viimane päev tööl ja pidu. Külalised, joogid, kõned, mina jooksin oma kabineti vahet, et töid lõpetada. Ja tegin tasuta veel kaks nädalat otsa, et töö ära teha. Küllap ma juba teadsin, et tehtu ei jää ning mitte kellelegi ei lähe see korda.
Ne e a suri märtsis. Raske ma us. Umbes kuu aega hiljem nägin järgmise unenäo:
Olime Islandil kunstifestivalil. Seal oli palju kunstnikke. Kuidagi märg oli. Bussid vedasid inimesi ühest kohast teise. Z oli seal, oma kõiketeadva olemisega – “Olen seda juba näinud!”, “Ah, see on selline jne jne..”. Aga kui ma teda nägin ja tema mind, ja ta sattus mulle väga lähedale, siis ma puudutasin teda õlast või rinnaesisest. Ta kandis mingit imelikku beeži ruudulist triiksärki, mida ta päriselus kunagi selga ei paneks.
Töö ise, millele keskendusin, oli suur tuhaväli, selle ees punaseks värvitud puitplank. Näha vaid kõrgeima tuhahunniku tipp, millesse torgatud püsti mõned oksad või pulgad.
C-l oli tööst vaid foto, millel mäe tipp. Kahetsedes küsis ta, kas ma tõesti ei käinud seda imelist kunstiteost lähemalt vaatamas. Korraga oli C ise keset söehunnikuid ning lükkas oma paljaste käsivartega neid laiali, heitis end rinnaga söe peale ning asetas oma põse söesele maale. Õrnutses tuhaväljaga. Leinas. Võttis välgumihkli, et sellega söe kohal lehvitada.
Wieki Somersi töö
Filed under Surm
Surematus ja ülestõusmine kõigile!
HKWs Vene kosmism, sh Anton Vidokle suurepärane filmitriloogia.
https://www.hkw.de/en/programm/projekte/2017/art_without_death_russian_cosmism/start.php
Ene Mihkelsoni meenutuseks
Kui ma mõtlen Ene Mihkelsoni peale, tuleb meelde nimetamise jõud (ja mitte ainult nime vaev), nagu tema ühe romaani pealkiri oli. Matsi põhi (kas saab veel sügavamale Eesti identiteedi süvahavvasse?), Ahasveeruse uni, Katkuhaud. Keel, milles on paine sees, sest otsib selgitust ja kombib sõnade kaudu raskesti püüdmisele alluvaid asju, nagu mälu, järjepidevus ja enesemääratlus.
Ahasveeruse uni on nii tugevalt kehaline mälukirjandus (peategelase vererõhu kõikumine peegeldamas perekonnaloo sõlmede kallal kakkumisel ette tulevaid pidevaid, ootuspäraseid ja ikkagi nii häirivaid tagasilööke). Selle raamatu esimene lugemine oli niisamuti kogu keha läbistav kogemus.
On varasuvi Tartus, ülikool on lõpusirgel, me hakkame “õdedega” üliõpilasorganisatsioonist minema külla Valgamaale ühele vanale ellujäänud metsavennale, kelle loomulik elujaatus ja rõõm – ja niisama enesestmõistetav teise käega surma läheduse tunnetamine – ühtaegu võimendab ja vastandub eelmisel ööl värskelt loetud Ahasveeruse unele. Kui hiljaaegu ja puntras see kõik oli, see aeg oma Eesti väikeste ja suures plaanis nähtamatute lugudega, mis mitme põlve elukäikusid siiski nii põhjalikult mõjutasid. Miks ma olen, kes ma olen; mis häirib? Mi(k)s on katkestatud, nihkes? (Eraldi huvitav küsimus on, kas mõnel teisel ajal huvitanuks ehk Mihkelsoni perekonna ja rahva omaelulugude kõrval ka näiteks nende küsimuste puurimine soolise (enese)määratluse vaatevinklist.) Reis raamatu-metsavendade tragöödia juurest endise päris-metsavenna koju on segu elevusest ja iiveldusest; kurbusest, mida tekitab äratundmine emotsionaalsete enesekaitsemehhanismide käivitumise paratamatusest niisuguse kaliibriga valikute ja nende elumuutvate või fataalsetegi järelmite endale päris lähedale laskmise suhtes. Siis ei olnud ma veel päriselt kohanud inimesi, kes lapsendatud või vanemateta kasvanud; siis ei olnud mul veel endal lapsi. Muster, raamküsimus, kui ajalooline kontekst ja Eesti-loo dekoor maha koorida, on aga Ahasveeruse-loos ju baaseksistentsiaalne: kuidas me teame, kes me oleme, kui me ei tea, kes on me lähim eelkäijate ring? Kuidas me saame elada, kui me ei tea, kes me oleme? Kas teadvustamata “omaelulugu” võrdub uneskäimisega?
Teine pilt. On talv, selline tatine, nagu ta Tallinnas ikka on. Lõputu hall Eesti suurima rändrahnu, Rahvusraamatukogu akna taga. 6. korruse humanitaarsaali plinkivas kunstvalguses kaevan lõpuks need teised Mihkelsoni romaanid välja. Paber ja trükk on, nagu nad sellel ajal olid. Aga painet ei ole. On hea selge mõte, rabav keel, tekst, mis võtab kinni.
Mingeid suuri kujundeid või lõpuhüüde pole siinkohal vaja. Mihkelsoni mälutöö Eesti Teise maailmasõja kogemuse ja sellele järgnenud loo kallal on seni ületamatu. Kuiv ja kiretud ajalookirjutus ei saa siin mälu(ilu)kirjutuse vastu. Selle kõrgepinge kogemise võimaluse eest sügav kummardus kirjanikule.
näitus 