Vaikuse eel

Miks peaksin vananema nooruslikult! Kui näo küljes järjest vabamalt rippuv nahk välja arvata, ei häiri mind üksiolemise vaikus – kohtumine potentsiaalsete sekspartneritega kõige rohkem üks kord nädalas, et nii emotsionaalse kui kehalise läheduse võimalus kaugemale tulevikku lükata -, aeglane käed seljal vaheliti jalutuskäik tuulises ja jahedas pargis, keedutortellinid isetehtud salatiga, mis on ühtlasi mu puhkepäeva kõrghetk.

Hormoonnõristuse vähenemisega kaasuv üleüldine vaigenemine, ka vaimne, ei saakski mind ärritada, sest küpseea rahu on laotumas mu peale.  [Kas tõesti pean veel 25 aastat päevatööl käima enne kui pärisvaikuse ära olen teeninud!?]

…

Kasside hällilaul

Eksid

ära karda need seal aknal oleme meie mu kaunitar

kas sa mäletad veel Sinibe metsa?

*

täna turul avamaatulbid ja pojengid!

Spargel ja galeriide nv

Zanele Muholi

Laura P

Sister in passion

http://nymag.com/thecut/2016/02/eileen-myles-on-the-pain-of-waiting-for-love.html?mid=twitter_cut

T. Blairi kaasus on väga huvitav, et mitte öelda groteskne ja küüniline oma näitlikkuses, kuidas üks riik võib teatud juhtudel argumenteerida pealtnäha üldkehtiva, või vähemalt üldiselt poolehoidu leidva eetilise printsiibi vastu. “Ühendkuningriigis ei olnud Iraagi sõja eel seadust, mis oleks keelanud agressiooni” :D Tõepoolest, ning ka rahvusvahelises õiguses on agressiooni määratlemine ja normiks saamine olnud üks suur valu ja vaev alates Nürnbergist ja lõpetades Haagi krimkohtuga. ÜK ütleb sellega, et me tahame jätta endale võimaluse olla agressor. See ei oleks mu esimene valik argumentidest, kui endist peaministrit peaks kaitsma. – Sellised mõttekäigud võivad teisal valusalt tagasi peksta. [Eelmisest nädalast üks süütu ja naljakas lugu pro bono briti juristidega, kellega koos ühe publikatsiooni ettevalmistamisel töötan. Nad olid oma teise käsikirja kenasti teinud mu juhiste järgi mitte ainult briti kaasusi näidetena kasutades, vaid sedakorda oli isegi Saksamaa ja Itaalia lahendeid käsitletud, aga nali oli lühendite nimekirjaga, kus ca 6st lühendi seletusest oli nt Euroopa Liidu (EU), Euroopa inimõiguste konventsiooni (ECHR) ja Euroopa Nõukogu kõrval (CoE) toodud ainsa riigina UK – Ühendkuningriik. Jumal, inglid ja siis Tema Kõrgeausus. Lapselik ja varjamatu eneseimetlusliku maailmapildi paljastus. Naersime saksa kolleegidega südamest, aga võibolla peaks muus kontekstis nutma.]

http://www.bbc.com/news/uk-politics-39620469

Toestus

Ma olen olnud asjade armastaja (asjaarmastaja :), asjade koguja. 40 kasti asju, milleni ma oma elu redutseerisin (ca 20 kasti raamatuid ladustasin lisaks ühes Eesti  hoidlas ja mu maamajas on ka väike maailm asju…aga petta võib), jõuavad siia mai alguses; natuke  pabistan juba, kuhu need panen, millisesse madalusse või raskusse need mu endaga veavad.

Aga võibolla langengi tagasi. Mu imetletu Linda Rodin tutvustab omi:

Ehk ristimisest alates?, ehk varasemast? küsimus – miks on nad kujundist teinud asja iseeneses.

Kujund pidi aitama mõista, aga kui hakatagi jutlustama kujundit, siis saab sellest naeruväärne dekoor, mille taga on tühjus.

*

Hugenottide kirikus, kuulasin laulu klaasukse taga, sest mind ei lastud sisse, nagu lastki, kelle ema laulis kooris.

MK-le

Nägin unes, et loen Elo Viidingu “Teadvuseloojast” luuletust pühendusega “MK-le”. Osa sõnadest oli “peidetud” joonistatud betoonploki otsaaukudesse – ümarad augud moodustasid tähti, kui neid lugesin – olin natuke pettunud, et neist augutähtedest moodustus mitmes kohas mardipoiss, teisal Kangur.

Ilmsi olen pettunud, kui tekst olekski Kidust.

Vaatan läbi nende enesetutvustusi – kes nad ei ole, millega nad ei lepiks. Ma defineerisin end nii viimati lasteaias. Ma ei ole rassist. Ma ei nõustu soolise allutamisega. Miks seda endiselt ütlema peab? Ma ei tea. Ma elan maailmas, kus on vaja üle kinnitada, et meeldib ooper, elutoas elab ilukirjandus, rõdul päevitavad valged kassid…

*

Külalised kodust, toodi raamatuid – Klaaslaps, Viidingu värskeim luulekogu, Kangru Liivini lahti.. nopi maiustusi

õue kostuvad nähtamatute kirikute kellalöögid

lööve ei ole paremaks läinud

 

Sisehoovi avanev rõdu

Schivelbeineris laupäeva pärastlõunal – üks esimesi kuumi kevadpäevi, päevitan, olen istutanud rõdu täis, parandanud oma uut ratast, sisehoovist kostub viiul – lindilt, otsustavalt, end tõsiselt võtvalt, peaaegu saagivalt, nagu hea viiulimuusika ikka – mõtlen, et Prenzl’ on siiski minu moodi koht, kus mujal Berliinis keegi valjult viiulimuusikat kuulaks (ehk Charlottenburgis?); täna oli juba nii palav, et kiisu-miisud otsisid rõdul varju, higistasin, kui Bauhausis oma korvi sisu lindile tühjendasin, tätoveeritud ja pöetud peaga kassapidaja vaatas mind põlgusega, aga soovitas mitte midagi oma paljudest asjadest maha jätta. Hommikul ostsin kilo Hispaania maasikaid ning otsustasin, et ratta musta kere peale tuleb maasikad maalida, aga küllap teen ta tervenisti punaseks ning hakkan aegapidi värvilisi triipe lisama; päev nagu päev Lõunas, pärastlõuna lõpp, mis hakkab kuumast asu andma, oled end valgest veinist pehmeks võtnud, arvad, et kui täna lesbipeole lähed, leiad kindlasti XXX, kas mõne noore ja elusamust täis või vana ja karismaatilise, veel ei ole veini järelmaitset, pohmellist reaalsusetunnet ning hirmu, et tuiutad mustade seinadega peosaalis inimesi teadmata, mida sealt otsid.

Virdav ja vulav

Seksuaalne identiteet on tehnoloogia produkt, vormitav ja uuendatav nagu kehad, mida luuakse katseklaasides, uuritakse ultraheliaparaadiga ning ühitatakse operatsioonilaudadel sooidentiteediga.

Virdav ja vulav