Category Archives: Emakeel

Patase-laulu kaks versiooni

15:26

(17:37 algava laulu sõnad:

Kogu lauluraamat: http://www.digar.ee/arhiiv/en/download/211775

11:32

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu, Emakeel

See, just osadele vene kultuuriruumi inimestele omane pidev oma mõtte ja südamega raiumine elusse, põhilisse, aktuaalsesse, lähimasse, on mulle väga armas ja väärib austust:

Kasvamine kannatuse kaudu

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Emakeel, Füüsiline, Geograafia

Oh mu mõttekangas…

kes selle kõiki hõljumisi mäletaks – ühe teksti ja mõtte juurest teisele, paralleelselt juba kirjutatuga alles planeeritav, mis esitab küsimusi, kahtlusi, mis vajavad kontrollimist – Shakespeare’i menukaima järel Liivi kogutud teokste VIII manu. Et lemmikut kuulata, leidsin 2009. aasta peo kõrvale selle veetleva esituse:

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Emakeel

Transkriptsioon

Hääl 013, lindistatud: 13.08.2016

“Okei, ma ütlen, mis mind ajab rõvedalt närvi, mida ma pean mõttetuks ning mida ma ise ei kavatse teha, on see, et ma käin ja õpetan rahvale kõige imalamaid, kõige debiilsemaid, lihtsamaid tõdesid à la kuidas teha kodus ise šampooni – asi, mida ma olin juba lugenud kahekümnes erinevas versioonis kümnendaks eluaastaks, aga nüüd on suured USA ja Euroopa massid alles avastavad seda, et jaa meil on kuradi tonnide kaupa kilekotte, mille me söödame sisse pingviinidele ja vaaladele and that’s a problem. Putsi.”

 

Lisa kommentaar

Filed under Öko, Emakeel, Huumor

Vabadus vaadata tagasi

Mulle on alati meeldinud kohad, mis on kunagi olnud sündmuste keskpaigas, mille huviväärsust tuleb tolmu alt välja kaevata, otsida raamatutest ja küsida teadjatelt jutustajatelt. Eesti on selline paik ja Prantsusmaa. Pea kõik kohad, vaatamisväärsed linnad ja külad, mida olen Prantsusmaal külastanud, on huvipakkuvad tänu millelegi, mis seal on kunagi toimunud, olnud – olgu need Normandia dessandi randumiskohad või väike Cambrai linn, mille kõrgaeg jääb 16. sajandisse, kui see oli peapiiskopkond, mis allus vaid Reimsile, ning mille alad olid tohutud, ja kuhu mina sattusin algselt tänu perekondlikele sidemetele. Isegi Avignonis olles olen mõtelnud, et teatrifestival ei tõmbaks nii, kui see oleks mõnes muus tolmuses Lõuna-Prantsusmaa linnas, kus ei oleks paavstilossi ega minevikuhiilgust, mis varjutab igal hetkel sündmused, mis võivad aset leida praegu.

Ja Eesti on selline paik. Kuigi vahel tundub, et siia on varjutavat tolmu kogunenud liiga palju ning otsitavad varemed on väga madalaks varisenud. Viimastel aastakümnetel on üritatudki luua uut Eesti lugu, mis keerleks tänase Eesti ümber ning milles vihjed möödunud aegadele ja inimestele oleks veel peidetumad. Ükski neist ei ole mind palju köitnud ega veennud piisavalt, olgu see turistile tere tulemast soovimine, meeldiva üllatuse maa ohe, e- või skaibiriigi või muu enese kohta jutustatud narratiiv. Seoses okupatsioonide muuseumi muutumisega vabamuks (või Vabamuks või VABAMUks), mõtlesin, et see on järjekordne soov võimendada tänast mineviku arvel (võib-olla ka eelistada noori vanadele, naudinguid kannatustele jne jne). Iga teine muuseumi- ja ajaloohuviline käivitub Eesti 20. sajandi okupatsioonide kirjust minevikuloost, vähem monumendist vabadusele, vaprusele, püsivusele. On põhjus, miks üle maailma on orjanduse-, holokausti-, ghetto- ning okupatsioonimuuseumid. Need on üksikud monumendid inimkogemusele, mille jäämine mällu ja teadvusse on ilma teadliku meenutamispingutuseta vähe tõenäoline, mis on pea alati väljaspool kogejat ennast määratud unustusse*.

(Kui vabadusele kavandatud monument nimetati ümber Vabadussõja mälestusmärgiks, siis minu silmis oli see loogiline samm, sest Eesti kontekstis on vabaduse lugudel erinev kaal ja jutustamise aspektist erinev huviväärsus – võrdle muistset vabadusvõitlust, ärkamisaega, Vabadussõda ning laulvat revolutsiooni. Eesti on riik tänu Vabadussõjale ja 1980ndate sündmustele Euroopas, ma ei tea, kui tõsiselt keegi peale Arnold Rüütli võtab narratiivi riigi vabaks laulmisest. Abstraktne ausammas vabadusele on nagu vabaduse kell, mille puudumist keegi ei märkaks, kui see ühel ööl peaks maaprakku varisema, vabaduseiha ei kahane sellest, ikkehirm ei kasva.)

* On iseküsimus, kuhu üldrahvalikus vaimses ruumis on määratud jääma president ja tema ametiaegadel korda saadetu. Erinevalt linnapeadest ei saa president lasta ehitada sildu, et jäädvustada end rahva tänamatus ja lühikeses mälus, küll aga saab teha uudissõnade võistlusi ning võtta kasutusele uusi sõnu, mis jäävad, kui olemasolevate sõnade seadmine ei leia teed inimeste südametesse.

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Ajalugu, Õhk, Emakeel, Iha, Isamaa

Naersin suure häälega Marju Lepajõe ironiseerimise peale.

http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/c080e6de-08b3-423e-a934-2a6e78c62265/erree-video-konverentsi-filoloogia-lagunemine-indrek-koffi-juhatatud-plokk

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Emakeel, Isamaa

Hääbuv vanameestekultuur ei ole maailma lõpp

Tunnen, et see on peaaegu maitsevääratus või julmus kirjutada sellest, millest hakkan kirjutama, nagu filmiksin üles oma jõuetu isa inetut surmaagooniat.

Kahtlemata on tegu Valge väljaandega. Ka õpikulaadse sisuga esseed üllitades, kus defineeritakse neokolonialismi või kultuurilist konstruktivismi, on paigas, kes on Valged ning kes on “tšurkad”. (Ma ei imestaks, kui autorid oleks kasutanud muid sõnu, aga kõrge keele-eetikaga toimetajad asendasid need vana hea n-sõnaga.)

Esiküljel võinuks olla pilt, mis on üheksandal küljel. Vana kurb tühja pilguga mees, keda hoiavad püsti aumärgid ja teiste meeste austus; ta arvab, et tema ning tema usu ja uskmatuse kadumisega kaob ka maailm. Ta väga loodab seda, st see oleks tema pärand. Aga kahjuks seda ei juhtu. Maailm jääb püsima, teistsugusena, aga jääb püsima.

*

Mõtlen, kas ta on nt Houellebecqi lugenud. Kas ta tunneks ta raamatuis ära iseenda? Vähemalt mõtleb Houellebecq oma mõtted lõpuni, mida ei saa nende ohkajate kohta öelda. “Oeh, ma ei teagi, mida seekordne tulv kaasa toob või mille ta meilt ära viib!”

Kui tõesti on tulemas suur mudapais, siis ei ole vaja oma surnuid mattagi. Pealegi, kas pole see Jeesuse õpetuse üks alustalasid – lase surnuil oma surnud matta.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Õhk, Emakeel, Etno, Isamaa, Pask, Püha