avalikku vaimuruumi prügistab jaburdus “püsige terved”, mis on arvatavasti kehv tõlge ingliskeelsest “stay healthy/well”. (seni oleme soovinud üksteisele “ole terve!”, “head tervist!” jmt). võpatan kergelt, kui seda loosungit loen. ma ei ole Terve, väga palju mu sõpru, pereliikmeid, kolleege, võitluskaaslasi elavad puude, krooniliste haiguste või vaimse tervise diagnoosidega. epideemia ajal nakatus Eestis pea paar tuhat inimest koroonasse, paljudel krooniliste haigustega inimestel oli raskendatud hädavajaliku arstiabi saamine, kroonilist valu kannatavatel inimestel oli märtsis vähemalt paari nädala jooksul raskendatud juurdepääs retseptita valuvaigistitele, karantiini ajal suurenenud vajadust pääseda vaimse tervise spetsialistide juurde ei avitanud ükski riiklik või munitsipaalmeede jne jne. “heatahtlik” soov on üks paljudest rõõmsa-/ lihtsameelse Eesti motodest, mida mitte ainult kiirteede ja ostukeskuste lähedusse plangule ei tapetseerita, vaid mis edendab mingit rahvuslikku muretusementaliteeti. ainult et sel puudub empaatia ja tõsimeelne heasoovlikkus.
Category Archives: Emakeel
Poliitkorrektsuse kool: naist võtma
EPL kirjutab 100 Eesti pere rubriigis: “Kuidas Jaapani kokk Eestist naise võttis ja….”. Mind on see väljend alati iiveldama pannud. Ajaloolis-keeleliselt korrektne, aga poliitiliselt mitte. Seega, kui tegu on konsensuaalse intiimsuhte loomise või abiellumisega, võiks vältida väljendit “naist võtma”.
Lugemiseks
sest siin on paar kena kildu prof Kirsilt (vt kasvõi intervjuu päris lõpus), väärikuse ja intelligentsuse võrdkujult. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/vanadusele-otsa-vaadata-on-hirmutav/
Patase-laulu kaks versiooni
15:26
Nätse Jummal, siin ma rummal,
heida enda põlvile
hinge rikmist
tooma sinole.
Las hend löüdä,
minost, kes ma patane.
Kae no jälle, minno pääle,
Issand ole armulik.
Sinno püvvä
mina, mullatükk.
Las hend löüdä,
ole mulle armulik.
Ei ma püvvä, ei ma nõvva
muud, kui sino halestust,
seda sa küll
näütät armastust.
Las hend löüdä,
sinost saa ma õnnistust.
Tühi kära, ilma vara,
lihahimo, au nink lust,
saadap mulle vallo,
kannatust.
Las hend löüdä,
anna õiget valmistust.
(17:37 algava laulu sõnad:
Kogu lauluraamat: http://www.digar.ee/arhiiv/en/download/211775
11:32
See, just osadele vene kultuuriruumi inimestele omane pidev oma mõtte ja südamega raiumine elusse, põhilisse, aktuaalsesse, lähimasse, on mulle väga armas ja väärib austust:
Filed under Armastus, Emakeel, Füüsiline, Geograafia
Oh mu mõttekangas…
kes selle kõiki hõljumisi mäletaks – ühe teksti ja mõtte juurest teisele, paralleelselt juba kirjutatuga alles planeeritav, mis esitab küsimusi, kahtlusi, mis vajavad kontrollimist – Shakespeare’i menukaima järel Liivi kogutud teokste VIII manu. Et lemmikut kuulata, leidsin 2009. aasta peo kõrvale selle veetleva esituse:
Transkriptsioon
Hääl 013, lindistatud: 13.08.2016
“Okei, ma ütlen, mis mind ajab rõvedalt närvi, mida ma pean mõttetuks ning mida ma ise ei kavatse teha, on see, et ma käin ja õpetan rahvale kõige imalamaid, kõige debiilsemaid, lihtsamaid tõdesid à la kuidas teha kodus ise šampooni – asi, mida ma olin juba lugenud kahekümnes erinevas versioonis kümnendaks eluaastaks, aga nüüd on suured USA ja Euroopa massid alles avastavad seda, et jaa meil on kuradi tonnide kaupa kilekotte, mille me söödame sisse pingviinidele ja vaaladele and that’s a problem. Putsi.”
Vabadus vaadata tagasi
Mulle on alati meeldinud kohad, mis on kunagi olnud sündmuste keskpaigas, mille huviväärsust tuleb tolmu alt välja kaevata, otsida raamatutest ja küsida teadjatelt jutustajatelt. Eesti on selline paik ja Prantsusmaa. Pea kõik kohad, vaatamisväärsed linnad ja külad, mida olen Prantsusmaal külastanud, on huvipakkuvad tänu millelegi, mis seal on kunagi toimunud, olnud – olgu need Normandia dessandi randumiskohad või väike Cambrai linn, mille kõrgaeg jääb 16. sajandisse, kui see oli peapiiskopkond, mis allus vaid Reimsile, ning mille alad olid tohutud, ja kuhu mina sattusin algselt tänu perekondlikele sidemetele. Isegi Avignonis olles olen mõtelnud, et teatrifestival ei tõmbaks nii, kui see oleks mõnes muus tolmuses Lõuna-Prantsusmaa linnas, kus ei oleks paavstilossi ega minevikuhiilgust, mis varjutab igal hetkel sündmused, mis võivad aset leida praegu.
Ja Eesti on selline paik. Kuigi vahel tundub, et siia on varjutavat tolmu kogunenud liiga palju ning otsitavad varemed on väga madalaks varisenud. Viimastel aastakümnetel on üritatudki luua uut Eesti lugu, mis keerleks tänase Eesti ümber ning milles vihjed möödunud aegadele ja inimestele oleks veel peidetumad. Ükski neist ei ole mind palju köitnud ega veennud piisavalt, olgu see turistile tere tulemast soovimine, meeldiva üllatuse maa ohe, e- või skaibiriigi või muu enese kohta jutustatud narratiiv. Seoses okupatsioonide muuseumi muutumisega vabamuks (või Vabamuks või VABAMUks), mõtlesin, et see on järjekordne soov võimendada tänast mineviku arvel (võib-olla ka eelistada noori vanadele, naudinguid kannatustele jne jne). Iga teine muuseumi- ja ajaloohuviline käivitub Eesti 20. sajandi okupatsioonide kirjust minevikuloost, vähem monumendist vabadusele, vaprusele, püsivusele. On põhjus, miks üle maailma on orjanduse-, holokausti-, ghetto- ning okupatsioonimuuseumid. Need on üksikud monumendid inimkogemusele, mille jäämine mällu ja teadvusse on ilma teadliku meenutamispingutuseta vähe tõenäoline, mis on pea alati väljaspool kogejat ennast määratud unustusse*.
(Kui vabadusele kavandatud monument nimetati ümber Vabadussõja mälestusmärgiks, siis minu silmis oli see loogiline samm, sest Eesti kontekstis on vabaduse lugudel erinev kaal ja jutustamise aspektist erinev huviväärsus – võrdle muistset vabadusvõitlust, ärkamisaega, Vabadussõda ning laulvat revolutsiooni. Eesti on riik tänu Vabadussõjale ja 1980ndate sündmustele Euroopas, ma ei tea, kui tõsiselt keegi peale Arnold Rüütli võtab narratiivi riigi vabaks laulmisest. Abstraktne ausammas vabadusele on nagu vabaduse kell, mille puudumist keegi ei märkaks, kui see ühel ööl peaks maaprakku varisema, vabaduseiha ei kahane sellest, ikkehirm ei kasva.)
* On iseküsimus, kuhu üldrahvalikus vaimses ruumis on määratud jääma president ja tema ametiaegadel korda saadetu. Erinevalt linnapeadest ei saa president lasta ehitada sildu, et jäädvustada end rahva tänamatus ja lühikeses mälus, küll aga saab teha uudissõnade võistlusi ning võtta kasutusele uusi sõnu, mis jäävad, kui olemasolevate sõnade seadmine ei leia teed inimeste südametesse.
Naersin suure häälega Marju Lepajõe ironiseerimise peale.
Hääbuv vanameestekultuur ei ole maailma lõpp
Tunnen, et see on peaaegu maitsevääratus või julmus kirjutada sellest, millest hakkan kirjutama, nagu filmiksin üles oma jõuetu isa inetut surmaagooniat.
Kahtlemata on tegu Valge väljaandega. Ka õpikulaadse sisuga esseed üllitades, kus defineeritakse neokolonialismi või kultuurilist konstruktivismi, on paigas, kes on Valged ning kes on “tšurkad”. (Ma ei imestaks, kui autorid oleks kasutanud muid sõnu, aga kõrge keele-eetikaga toimetajad asendasid need vana hea n-sõnaga.)
Esiküljel võinuks olla pilt, mis on üheksandal küljel. Vana kurb tühja pilguga mees, keda hoiavad püsti aumärgid ja teiste meeste austus; ta arvab, et tema ning tema usu ja uskmatuse kadumisega kaob ka maailm. Ta väga loodab seda, st see oleks tema pärand. Aga kahjuks seda ei juhtu. Maailm jääb püsima, teistsugusena, aga jääb püsima.
*
Mõtlen, kas ta on nt Houellebecqi lugenud. Kas ta tunneks ta raamatuis ära iseenda? Vähemalt mõtleb Houellebecq oma mõtted lõpuni, mida ei saa nende ohkajate kohta öelda. “Oeh, ma ei teagi, mida seekordne tulv kaasa toob või mille ta meilt ära viib!”
Kui tõesti on tulemas suur mudapais, siis ei ole vaja oma surnuid mattagi. Pealegi, kas pole see Jeesuse õpetuse üks alustalasid – lase surnuil oma surnud matta.
2. oktoobril Sirbi konverentsil peetud ettekanded on ilmunud ka Sirbi veebiversioonis. Hennoste ja Lauristini sisukaid, sõnakaid ja mõtlema ergutavaid artikleid kultuuriväljaannete positsioonist uues ühiskondlikus olukorras on veebis vaadanud vastavalt ca 400 ja 100 inimest. Need arvud ise on väga kõnekad.
Hennoste ettekanne: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c8-meedia/institutsionaalne-kultuurimeedia-uusavangardses-maailmas/
Lauristini ettekanne: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c8-meedia/sirp-kultuurivaljal-ja-uhiskonnas/
Neitšöh’
Mulle meeldib sõna nature, kuidas see mu suus liigub, kõlab ja tähistab – loodus ja loomus. Kuidas inimesed neid kahte enesest, st sõnaujast, ja sõnast endast suuremaks peavad. Inimloomus seda ja teist, loodu seda ja kolmandat, loodus, Loodus…
Ja kuidas see sõna on ikkagi vaid lausuja suus, alguses lõuad laiali ja hambad ette – eitus -, siis väike hiinlase köhatus, keel vastu hambaseina ja seinast lahti. Nei-tšöh’.
Emmamees, meh-hemm
Kristiina Ross mõtiskleb Jehoova tunnistajate uue piiblitõlke üle (http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/71647af3-7a6b-493e-8ba6-3035726954e0), mh toob oma tekstis võrdlevalt välja naise loomise kirjakoha lõppakordi erinevad tõlked. Johannes Gutslaff on u 1647 pakkunud heebrea keele sõnamängu – „mees“ on iš ja „naine“ iššah – vastena välja:
Seh sahb üttes Emmamehes kutztut sahma,
sehst eth temma sest mehest wöttut om.
Seda lugedes tuli mulle mõte, et eesti keeles kasutatakse transsooliste kohta kohati lohisevaid naisest meheks ja mehest naiseks või transnaine või transmees väljendeid, mida saaks asendada Gutslaffi poeesiaga – emmamees oleks naine mehe kehas ja mehhemm (mis mulle meeldib väga ka heebrea keele sarnase kõla pärast) mees naise kehas. Ehkki ka see ei oleks prii soohierarhilisest mõtteviisist või sookategooria üle tähtsustamisest. Olen ammu mõtelnud, et tahaks üldse priiks se’st soomääratlusest. Olen nii emmamees kui ka mehhemm. Mhm.
Sirutasin käe võõrasse riiki ja puudutasin tundmatut olevust. Üldse hakkas maa peale ilmuma olendeid, keda siin talvel ei olnud – nagu näiteks väike kähar leht vundamendipraos. Sõin selle silmanurgast lumikellukeste poole vaadates aplalt ära, silitasin neil siiski igaks juhuks päid nagu koertel ja julgustasin: “Põle kedagi, ega ma t e i d ära süüma ei akka!”
V. L.
näitus 