Üks asi, mis mind praeguseaja mõtteviisis, et inimene peaks tegema tööd südamega, töö peab olema justkui armastatud hobi, kutsumus jms, häirib on see, et see välistab  võimaluse näha distantsilt oma tegevust lihtsa, asise ja/või madalana. Enamik töölise, teenindaja, ametniku, mänedžeri, organiseerija, poliitiku, äritseja jne jne tegevusest on aga lihtne ning asine.

*

Kuulasin täna hommikul France Culture’i saadet, kus Harper’s Magazini president ja väljaandja J.R. MacArthur siunas Obamat ja tema valitsusaja kasinaid tulemusi. Prantslasest ajakirjanik üritas Obamat väheselgi määral päästa ning ütles, et ometi on rohkem kui iial varem ameeriklasi, kel ravikindlustus. Selle naeris MacArthur täienisti välja ning viitas, et USA era-õiguslik ravikindlustus on kaugel sellest, mida Euroopas sotsiaalkindlustuseks peetakse jne jne. Obama, jätkas prantslane, on ikkagi intellektuaal, vaadake kasvõi tema raamatut tema isast. Sellega MacArthur nõustus, kuid, kui temast õigesti aru sain, ei päästnud see Obamat, vastupidi. Ootused temale olid väga kõrged, nii et just keskklassi ja töötava ameeriklase olevat Obama reetnud. Kuulasin seda ning mõtlesin, et kui banaalne see kõik on. Valitsed aastaid ühte suurt riiki ning sinust jääb käputäis teemasid, mida mäletatakse, sedagi põlastades. MacArthur leidis, et Obama olevat kogu valitsemisaja ajanud sirgelt traditsioonilist demokraatide poliitikat, teades hästi, mida võib ja mida mitte.

Ma arvan, et see on kummaline, et Obamale heidetakse paljude, sh eurooplastest vasakpoolsete kriitikute poolt ette seda, et ta ei ole olnud julgem, sõjakam, sekkuvam jne jne. Ehk siis varasematest presidentidest tuntud maailmapolitseiniku roll on nii harjumuspärane, et intelligentse presidendi poliitika, mis sellest eristub, pälvib peamiselt kriitikat.

Lisaks olevat Trumpi esiletõus saanud võimalikuks üksnes pettumuse tõttu, mille Obama valmistas. Kas pole siin suur paradoks? Ameeriklastele tundmata vasakpoolse ja avalik-õigusliku sotsiaalkindlustuse loomisele suunatud poliitika tegemine oleks enamiku sellest riigist tagajalgadele ajanud, kuid selle tegemata jätmine toob kaasa vaimselt ja poliitiliselt vastandliku kandidaadi populaarsuse.

 

Viimati Kumus käies, vaatasin teiste uute näituste kõrval ka järjekordset Vassiljevi kogude põhjal tehtud Poeesia ja spliini näitust (ütlen kohe ära, et spliini oli väga vähe!*) ning see üllatas mind. Nagu ikka kleidinäituste puhul oli uudistajaid palju, tüdrukud jooksid vabalt käharatasse krinoliinidesse riietatud mannekeenide vahel, vanemad daamid jalutasid rahulikult, end jutustamiseks üksteise kõrvadele lähemale kallutades, noored naised kõndisid enesekindlalt ühe huvipakkuva mudeli juurest teise juurde lastes tütardel vabalt ja omal käel näitust kogeda. Jäi vajaka aga mõnest kujunduselemendist, mida julge kuraator oleks kindlasti kasutanud:

rinnakate mannekeenide pihtade ümber kinni tõmmatud alusseelikute, turnüüride või muu toestikuga loodud naisliivakellade kaunid figuurid ei nõua muud kui paari lisaelementi, et kogu vaataja tähelepanu õigustatult neile läheks. Näitusel oli aga pikitud kleitide kõrvale kunstimuuseumi kogust kuulsaid ja vähem kuulsamaid balti aadlike portreid ning maastikumaale, mis kahjuks näitusel tapeediks muutusid. Selle asemel oleks võinud panna mannekeenid pöörlema, sest Kumu suurest saalist oli tänu kaunitele kleitidele saanud hiigelballisaal, kuhu eluskülalisi pidevalt juurde vooris. Puudu oli ka muusika. Miks mitte kerguse ja kerglusega lõpuni minna!

Et j’invente                                                                     Ja mõtlen välja
Une ville immense                                                       hiigellinna
Qui chante et qui danse                                              mis laulab ja tantsib
Le Saint-Pétersbourg                                                  Sankt-Peterburg
Des nuits blanches.                                                     valged ööd

/…/                                                                                     /…/

*Greete Kõrvits on EPLis kirjutades näituses spliini küllaga leidnud http://epl.delfi.ee/news/kultuur/victoria-aja-kaunis-roivastus-mis-kattis-valusat-tode?id=75342901

 

Mis juhtub inimestega, keda on reedetud, kes on ise reetnud? Olen selle üle palju mõtisklenud. Ma arvan, et nad ei saa enam inimeste seas elada. Peab jääma ükski inimene, kes on truu.

Ehkki bilanss on sitt, on natuke püsivara veel alles.

Maalähedus, elukaugus

90ndatel, nõukogude korra lagunemisega, võinuks oodata, et räiget poliitiliste ja kodanikuõiguste rikkumist tunda saanud inimesed seostavad end hõlpsalt põhiõiguste süsteemiga. Seda ei juhtunud ning ei ole juhtunud veel seni, seda väga mitmel põhjusel, kuid üks neist on harimatus. Inimõigustekultuur ei ole midagi, mida saab tunda või millesse siseneda ilma õppimiseta. See, kui vähe seda tuntakse ja õpitakse, on eraldi uurimise teema. Samuti on eraldi teema ideoloogiline võitlus “õige” inimõiguste doktriini avamise üle. Eestis esindavad üht võitluspoolt rahvusromantiliselt meelestatud ning üldjuhul IRLiga seotud inimesed (M. Nutt, A. Kuusik, A. Herkel jt) ja institutsioonid (Inimõiguste Instituut). Nende tegutsemise lähtepunkt ning siht on kohandada inimõiguste printsiibid Eesti oludele nõnda, et Eesti ei jääks nn kaotajaks, st ilma et inimõiguste retoorikat saaks Eesti rahvuse või riigi vastu kasutada. Samuti väidavad nad tihti, et nt rassismivastased või naisõiguslased on vasakpoolse maailmavaata esindajad, kes üritavad poliitilistel kaalutlustel vanadel headel konservatiividel päitsed pähe panna. Kusjuures, nende eeldus on, et mõistetel, keelekasutusel jms on mingi ajalooline vana ja õige tähendus/sisu, mida ei tohiks poliitilisel kaalutlusel küsimuse alla seada/muuta vms. Mõtle nt etnilise diskrimineerimise keelu ning Eestis elavate venekeelsete inimeste peale või LGBTI õiguste ning Eesti konservatiivse, et mitte öelda nõukogude aja eelsesse aega paigutuva perekonnaõiguse peale. Teise ideoloogilise poole moodustavad üldjuhul noorema generatsiooni juristid ja aktivistid, kes lähtuvad Euroopas ja läänes laiemalt valitsevatest inimõigusdoktriini postulaatidest ning praktikatest, mis tihti rahvuslikku ülimuslikkust või rahvuslikult positsioonilt argumenteerimist taunivad, kui mitte rassismiks ei pea. Eestis võiks tuua näiteks Eesti Inimõiguste Keskuse ning võrdõigusvoliniku kantselei eelmise voliniku ametiajal. See ideoloogiline vastasseis ei ole aga midagi, millest tahan praegu kirjutada.

Sarnaselt inimõiguste küsimusele võis 90ndate järgselt oodata end metsa- ja maarahvana identifitseerivalt inimgrupilt, et neis on vastuvõtlikkus loodussäästliku, elusorganismide säästmise ja piinamisvaba maailmavaate suhtes. Ka siin on pidanud nt keskkonna- ja/või loomaaktivistid pettuma. Maakodu omamine, oma tomatite kasvatamine ning hoiustamine ning seentekorjamine ei vii automaatselt keskkonnasäästlike põhimõtete austamiseni. Olen täheldanud, et paljud aiaharijad on silmapaistvalt julmad aias elutsevate elusorganismide suhtes ning peavad iseenesest mõistetavaks mineraalväetiste kasutamist. Samuti ei juurdu taimetoitlus siinmail kergelt, ehk sajanditepikkuse teraviljatoitluse tõttu, mitte vaatamata sellele. Olen jälginud Eesti poliitikat ning mõtelnud, kas on teist sellist maad, kus rohelised nii väikest edu saavutavad ning nii õnnetult lõpetavad. Kas ei võiks/peaks just eestlastelt, kes kiidavad oma maa ilu ning looduse puhtust (mis on väga suures osas müüt, eriti Läänemeresse puutuvalt), oodata nn rohelise poliitika soosimist! Erinevalt inimõigustest arusaamise või nende kasutamise  väljajoonistunud poolustele, on ökoküsimustes jõujooned alles tõmbamisel. Siiski, kui juttu tuleb taimetoitlusest, kemikaalivabast viljelusest, karusnahakasvatuse või tööstusliku loomapidamise vastalisusest, käib sellele meedias pahatihti juurde silt – alternatiivne, äärmuslik, ekstsentriline vms. Nii kaua kuni ei ole tugevaid eestkõnelejaid nimetatud maailmakäsitlustel, ei asu nn vastaspositsioonidele ka “maalähedased” viljelejad/korilased/toitujad. Huvitav oleks leida ideoloogiline positsioon, mis ettearvatavat binaarset vastuolu väldiks. Individuaalse budistliku eluviisi puhul on see peaaegu võimalik, kuni sa mõnesse Eesti restorani ei satu, veel keerulisem on, kui mõnele kodusele perekondlikule koosviibimisele. (Ma olen ammu loobunud sellistel koosviibimistel isegi mainimast, et ma ei söö liha, sest vastasel korral pean kõigile vähemalt tund aega seletama, mis mul viga on ning mida ma siis üldse söön ning kas ma olen terve jms, kergem on neelata alla mõned lusikatäied vorstikastet.)

…

 

Kiri

Salongi sohvale on lohakalt visatud rebitud äärega roosa paber, millel on inimese käe jälg, kellegi käekiri, mu enda käe kiri! Ma tean, kust see roosa paber pärit on ning millal need read kirjutasin. Hamburger Hauptbahnhofi muuseumi näituse “Kapital” roosa kataloog, millest viimase lehe rebisin ning millele hotellis mõned read kirjutasin. See kritseldatud leheke lohutab mind, pakub kindlust – inimene on siin olnud, inimene, kes tahab oma mõtetest jälje jätta. See lohutab sel hommikul, kui olen näinud keerulist ja peenelt välja joonistatud kiivusõudukat, milles võitlen nii märatseva enda kui ka mu unenäo vihaobjektidega. Kirjaread on korrustes üksteise all, ühtlaste servadega. Tähed enamvähem ühekõrgused. Kirjaleheke trööstib hoolimata teadmisest, mis sellel kirjas on. Ehk eriti just siis. Lihtsalt kiri. Kellegi käsi.

I watch men on the street. I will watch a man visually or verbally harass women who pass him. I am invisible enough to do this. Sometimes men look at me, but the reaction is different. There seems to be some level of shame or confusion mixed with the lust in their eyes. Does this mean that I am lucky? Am I blessed to be sexually invisible and given a reprieve from something that has troubled women for centuries? Is there a freedom in not having to be privy to the struggles of the typical woman?

It certainly does not feel that way.

Papier quadrillé dans le couloir
Quand tu le déplieras je ne serai plus là
Tu liras: “Je ne suis plus là”
Mon visage réagit maintenant sans moi
Et comme je ne suis plus personne
Je m’allonge dans les impressions que je donne
Pour aggraver l’affaire
I better call Annie with the good hair

See ei ole sekslelu

Yes, the world’s first open-source, anatomically correct, printable 3D clitoris is here, and it will be used for sex education in French schools, from primary to secondary level, from September.

From Fillod’s sculpture, pupils will learn that the clitoris is made up of the same tissue as the penis. That it is divided into crura or legs, bulbs, foreskin and a head. That the only difference between a clitoris and a penis is that most of the female erectile tissue is internal – and that it’s often longer, at around 8 inches.

/…/ Fillod’s 3D clit has come in the nick of time. This June, Haut Conseil à l’Egalité, a government body monitoring gender equality in public life, published a damning report on the state of sex ed in France. The report revealed that sex education is rife with sexism. Current official guidelines state that young boys are more “focused on genital sexuality”, while girls “attach more importance to love”.

https://www.theguardian.com/education/2016/aug/15/french-schools-3d-model-clitoris-sex-education

Kui tõene on minu järeldus – jah, järeldus, mitte eeldus, sest kuidas saaksin midagi mõtte-eelselt eeldada -, et mullusuvise mee kombel lõhustamatuks klombiks kivistunud nomenklatuurile saavad tõeliselt vastu hakata need (dissidendid), kes on poliitilise kasvulava priviligeeritumad vesikasvud, need, keda liiga noorelt pole räsitud-lõigatud, sest  homse komposti lootuses, ent tänase sita varjus kosuma jäetud võsu ei too endaga puhtamat õhku ega elustikku, mis kiirendaks kivi lagunemist.

On võimalik, et kui üldse keegi, siis just Kallased saaksid hakkama sellega, mida nii väga Kaljuranna pooldajad ihkavad, aga ma võin ka eksida.

Käin aegajalt – umbes kolme kuu tagant – lõustalogi lugemas, et vaadata ega ma millestki ilma jää. Ei jää! Päris naljakad on kuulsate eestlaste teadetetahvlid, kus nad pidulikult rahva poole pöörduvad ning rahvas omalt poolt kõneleb neile vastu. À la “täna möödus 10 aastat..sellest või teisest..Me ei unusta eal… või Me õppisime sellest õppetunnist” ning näod lalisevad vastu: “Ei unusta! Kurb, kurb.” Või jällegi: “Täna juhtus/toimus/tehti ühte või teist…” ning näod ja nimed reageerivad: “Tubli-tubli” või “Ei või olla!” jne jne. Mõni kleebib teate peale ka kollase peakese, millel pisarad ojana voolamas. Ütlete, et inimestel on sellist virtuaalset tundlemist, ptüi, st emotikoonimist vaja, nad on ühenduses, suhtlevad, ja nii sünnib ehk isegi osadus. Mul on vaja aga teistsugust sidet. Sellist, mida võiks pakkuda Rataskaevu 5 taasavatav kulinaaria- ja meelelahutusklubi “Du Nord”. Kui sul on vaba õhtu ning ei tea, kuhu minna, siis ootab sind klubi “Du Nord” – esimesel korrusel väikesed külmsuupisted, marineeritud räim, keel tarretises, heeringas, pannkoogid hapukoorega, rosolje ja keefir… teisel korrusel portjeega klubirestoran, Vaid üks laud vaatega rõdule! Daamid, daamid, teie boad ja karusnahad siia nagisse, härrased, suitsuruum on tagapool. Igal paariskuupäeval elav muusika, kolmapäeval ja reedel lauad maletajatele. Kulinaarialeti tagatoas väikesed lauad kohvitantedele, siin ei kõlba oma kübarat ära võtta, linna parimad moorapead..jne jne. Ükski pind poleks katmata, kõikjal kardinad, vahatapeedid, sirmid ja vaipkatted, rullvaibad ja trepi jalgtekid, et summutada hääli, kontsaklõbinat, jalutuskepi kukkumise kõlksatust, aga kõnekõminat ei vaigista nii kui nii ükski riie. (Ma olen väsinud värvist, saati vaipadest paljastest põrandalaudadest, krohvi alt välja uuristatud kiviseintest, katmata vitriinakendest, nagu saaks avalikus restoranis ruumi paljusega sundida paljastuma ka inimest, saavutada kontakti. Mõni ime, et nad kõik elektrovõrku ei koli.) Kattekihtide vahel inimene riietes, pea kaetud, käed valmis saamaks iga hetk kinnastatud, sääred sukkades või viigipükstes…aga milline rõõm taaskohtumisest, läbi riiete tuntud teise riivest, elevus kujutelmast tema soengust looritatud nööpkübara all, piisab vaid nõela vallandamisest…

The study, being released Tuesday by the Media, Diversity and Social Change Initiative at the University of Southern California’s Annenberg School for Communication and Journalism, found just 11 percent of some 4,066 speaking characters in the 100 top U.S. films of 2015 were 60 or older. Only 10 roles considered leads or co-leads were held by actors 60 or older at the time of the film’s release, the study found.

“We see not just a skewing but an erasure of these really vibrant communities in the United States,” said Stacy Smith, the USC professor who led the research.

http://www.nytimes.com/aponline/2016/09/13/us/ap-us-ageism-in-film.html?_r=0

http://www.lemonde.fr/big-browser/article/2016/09/12/l-euthanasie-au-detour-des-jeux-paralympiques-de-rio_4996342_4832693.html

http://www.bbc.com/news/entertainment-arts-37336973

Koduse argisuse õdusus õudus

on talutavam üksi

jagatud õudus on rohkem õudust

Kallis, mida me süüa teeme kas saia on vaja miks sa mu valge pesuga koos punaseid kalsoone pesid jne jne

Argiseid tegevusi saab sublimeerida vaid suure jõupingutusega, milleks on valmis armunud (üks söödab teist puuviljakobarast), keha ja selle katete puhastamist ning igasugust roojamist varjatakse ägedalt jne jne.

 

Ruum ja kere

 

Mehed maskides

Saan üle pika aja magada jälle unetabletita, st näen taas unenägusid, ka košmaare. Paar ööd tagasi nägin, et mind jahtisid hundimaskides mehed. Nägin neid kortermaja kolmanda korruse aknast, mu selja taga teerajal, parklas jm. Nende eest pagemine oli õudne ja hirmutav, ehkki sisendasin endale, et nad ei saa mulle päevavalgel midagi teha, ma saan minna pakku oma ema juurde, miks üldse üks hundimaskis mees peaks mind hirmutama! jne jne. Unes teadsin, et nad ei kanna maski sellepärast, et end varjata, vaid see on nende ühisnimetaja, nagu gängis teatud tätoveering vms. Ärgates tunduvad sellised unenäod tobedad, ning tõesti, miks peaks keegi (täiskasvanu) pelgama hundimaskis meest? Aga just sellepärast, et sind jälitavad mehed, kes kannavad loomamaske, on hirmutavamad kui need, kelle iseendaga sarnast nägu võid koduaknast tunnistada, tuvastada, armas hundinägu ei tee neid naljakaks ega tobedaks. Sest need, kes tahavad sind jälitades koos ära tuntud saada, kohutavad enam.