See, mida ma lindude juures põllul imetlen, ajab mind inimeste juures oksele – andumine taasloomise igiveerevale rattale, kehalisuse aktsepteerimine ükskõik millises vormis enese ja pesa loomisest & ehtimisest poegade karjatamiseni. Nüüd, kui apokalüpsise algus on ametlikult väljakuulutatud, on ainuvõimalik vaadelda sekkumata minnalaskmise meeleolude üleüldistumist. Kardan siiski, et kui maapind mu jalge all süttib või vett täis valgub, ärkab minus kartmatu empatist, kes tormab liigikaaslastele appi – midagi, mis melanhoolsel hedonistil “rahuajal” mõttessegi ei tule.
– pärast nädalavahetust, mida täitsid vestlused poliitikast, kliimakatastroofi mõju mõõtmetest meie tuleviku eludele, aga ka juba teise lause ajal väsitav argisuhtlus, mille eesmärk on korraldada inimkoosluse toitlustamist (kes tellib pähkleid, kes maksab šokolaadi eest, kui palju tellida võid jne jne – küsimused, millele vastan: miks ei võiks me kõik oma tubades lebada, et tolm saaks langeda toanurkadesse.).