Monthly Archives: veebruar 2019
Filed under Öko
nägu
—
17. veebr 2019 – selles tähises ei ole midagi tuttavlikku, mitte midagi, mis tooks meelde mingi tähenduse. Oleme veebruaris, täpsemalt 17. on 2019. aasta. see on, vastupidi, segadust tekitav. mis on tulemas? kohe-kohe tulemas. midagi, mida ei tohi unustada. mis juba olnud?
Filed under Õhk
Filed under Lugemine
algus
ma ei teaks, millest alustada. ohvriks olemisest ehk?
aastaid tagasi ütles keegi, et ta vastustab ohvriepideemiat. need sõnad tulevad mulle meelde, kui kuulan vihast ohvrit, kes ütleb selgelt, et ta ei vihka, pole kunagi vihanud, pole kunagi kättemaksu haudunud, on olnud rahulik ja tasakaalukas nagu tema rahvaski. aga nüüd, kas ei jäeta talle siis väikest lapikest maad, kus vabalt hingata, küsib ta ja on raevus. “ma ei vihka, aga mul on õigus vihata!” “ma ei vihka, aga ma ikkagi vihkan, vihkan neid ja noid, ja ka need on vihkamise ära teeninud, sest…”
võibolla on see hillitsetus ja kättemaksuiha puudumine teinud viha sündinud ebaõigluse vastu resistentsemaks, üleüldisemaks. seda on kogunenud nii palju, et seda pladiseb valimatult maha, pritsib igas suunas. see lendab näkku igaühele, kes läheduses, on neil siis selle kõigega pistmist või ei.
mitte miski ei ole ohvrite juures nii nagu paistab. tugevad on nõrgad, ja nõrgad on tugevad. rahulikud on marus, ja närvilised on tasakaalukad. ning mitte miski, mida nad endaga sündinust räägivad, ei ole üksnes ning ainult nii. aga me saame ja peame kuulama ennekõike nende versiooni.
see lugu kõlab nagu päris, sest sellel on eellugu, sündmused ja lõpp. loo lõpp kestab aga lõputult, kui just keegi teine ei võta seda jutustada.
armunud kriitik
monogaamiast kirjutades meenus Õnnepalu “Ainus armastus” (2011), mis oli nauditav lugemine, mille sisu aga kehvasti mäletan. Sorisin seepeale võrgus, kust leidsin Väljataga arvustuse, õigupoolest kiidukõne Õnnepalu kirjanduskriitikale. Väljataga kirjutus nii siin kui mujal võib meeldida, ja meeldibki, isegi kui tema “kriitika lähtepositsiooniga” (tema enda mõiste) ja sellega, kuhu see suubub, alati ei nõustu. Omamoodi pimeda (sest armunud?) lugeja näiteks sobib Õnnepalu teada-tuntud jumaldamisele lähenevate ligilugemiste asemel aga hoopis Väljataga, kes pöörab arvustuses isegi oma armastatu ilmsed puudujäägid vooruseks.
kirjandusmonogaamia
kui autor on su enda poolele saanud, võib ta öelda mida tahes, teha mida iganes. lugeja armulugu autoriga on ühepoolne, aga mitte vastamata armastus, sest armulaksu saab armunud lugeja tekstist. kuni on tekste, kestab arm. kuniks kestab, ei saa autor lugejat alt vedada. uus žanr, teine stiil või üldse kirjutamise lõpetamine ei kaota kirge, sest loetu ei roosteta.
selleks et loole punkti panna, peab autori asemele astuma teine.
nagu mõned mehed seksportaalides, kes kirjutavad paar lauset ja on juba lõpuni äratuntavad – keel annab inimese alati ära. lihtsad metafoorid ja kujundid, kui üldse. nagu väike poiss, kes ütleb, et sa oled helikopter, mina maandumisplats. selline, mis on maalitud praami päikesetekile. kui praam liigub, liigun ka mina. vahel on platsil mõni teine helikopter, aga sul on sellest suva. maandud ikka. mida on platsil öelda? kiri “Tere tulemast”.
Üksildaste lohutaja
Filed under Kirjandus
Filed under Õhk
näitus 