Monthly Archives: detsember 2011

Jumalik

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Teie videosaalitädi soovitab

straight talk

Inimesed on sõdurid. on robotid. kui nad tänaval sammuvad. ühes suunas. pilk mineku suunas.

*

Papa, kas täna viiasse kuusepuu välja?

Jah, Tiiduke.

Mul on väga kahju, kohe nutma ajab, papa!

*

Mamma on 82 ja hoolitseb papa eest. Ja ta on igatepidi nii vägev ja austust äratav. Vankumatu. Ja meie teised muudkui vangume ta ümber ja toetume veel tallegi. Ütlesin talle, et ma olen armastanud juba poolteist aastat naist. Ta ütles, et see nüüd küll asi pole, mille pärast me suhted peaksime katkestama. Aga nüüd katkevad suhted hoopis selle naisega. Ja kogu elu ja mõtlemine on jälle peapeale pööratud. 24. tundus, et midagi pole jäänud. Midagi ikka on. Töö on, ma ise olen, ja ma ei ole päris väärtusetu, isegi kui kõige kallim püüab vastupidist öelda.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Perekond

samal ajal

Selle aasta sellel kuupäeval juhtus see, suri too, hakkas kõik sedasi minema jne jne

Kuupäevad. Kuupäevaliselt mäletada seda, mis on sündinud. Nagu oleks võimalik, et seda kõike pole üldse olnud.

Me vaatasime dokumentaalfilmi holokaustist. Seal oli dokumentaalkaader kontsentratsioonilaagrist – natsi sõdurid eraldavad naisi nende lastest. Üks väike tüdruk, umbes kahe- või kolmeaastane, läheb muudkui oma ema poole, sõdur lükkab ta tagasi, laps läheb jälle ema suunas, sõdur lükkab ta püssi abil teise suunda. Nii mitu ja mitu korda. Keegi oli seda aknast või mujalt eemalt filminud.

Me olime magama läinud. Ta tuli pimeduses nuttes mu voodisse.

See kõik on olnud. See laps, mina ja ühine nutt.

*10.12.2011*11.12.2011*14.12.2011*18.12.2011…

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu

Saavutused

14. dets 2011

Ujumas Kalarannas. Esimest korda elus nii hilja sügisel.

Lisa kommentaar

Filed under Elu

Magritte Albertinas. 

Lisa kommentaar

Filed under Varia

Ariel! Ariel!

Is it the sea you hear in me,

Its dissatisfactions?

Deemonid. Nii omad. Kõik muu kaob nagu muud ei oleks kunagi olnud. Ähmaselt mäletan Headust ja Armastust, ka Kaastunnet ja Mõistust.

Ei kuule enam sosinaid ega karjeid. Sosinad ja karjed.

***Hetketi usun veel õppetundidesse ja pedagoogilisse karistamisse, kasvatusse, kasvamisse.

______

Mina kui solgitoru.

Lisa kommentaar

Filed under Varia

Ma ei tea, mis piirini on üldse võimalik tajuda teisi inimesi – nende olemasolu, nende inimeselikkust. Teoorias on kõik lihtne või võimalik, aga „tegelikkuses“… Ma tunnen vaid iseennast. Ma näen teisi ja nad tekitavad minus erinevaid tundeid, kuid nad ei ole minu moodi, st nad ei ole mina ega minu osa, ja seetõttu ei saa ma neist aru kuni selleni, et ma ei pea neid teisteks. Nad on kujud, liikuvad, rääkivad, mind puudutavad. Aga nad on n-ö abstraktsed. Abstraktsioonid.

Vaatasin ei-tea-mitmendat korda Bleu’d, teatud stseene. Hakkasin nutma. Mul on tunne, et ma ei ole seda vaadates kunagi nutnud. Ma ei ole sellest üldse seni aru saanud, tundus mulle. (Tegelane) Julie on teine inimene ja ma tajusin teda, tema ahistust, mis surub kinni hingetoru, kopsud, kogu rinnaku. Minu hingamisorganid.

(Mäletan esimest korda – see oli sündmus, mu ema korterisse oli tulnud seda vaatama ka tema sõbranna. Nad arutasid pärast filmi nähtu üle. Mulle on jäänud meelde üks lause, mille tädi Kristi ütles: “Pärast seda, kui ta sai teada, et mehel oli olnud armuke, hakkas tal nagu kergem.” Ma olin üllatunud sellest mõttest, ma ei olnud sellise asja peale tulnud, filmi tõlgendanud, vaid lihtsalt vaadanud. Ma ei ole arvatavasti enam Kristiga samameelt, st ma arvan, et pärast teadasaamist juhtus (st sundus (sundima juhtus-versioon = sundus) midagi muud. Aga igakord, kui ma näen triloogia esimest filmi, tuleb mulle meelde Kristi-tädi öeldu.)

Lisa kommentaar

Filed under Armastus