Ilmaolemine, kaua see kestab? (Kaotad  mille leiad. Leiad mille kaotad.) Kõigepealt iiveldus, sisu välja öökimine, siis hüsteeria ning depressioon. Ja siis kestab vaikne ja pidev ilmaolemine. See ei ole tühjus, tühjuse on ääreni täitnud ilmaolemine, See ei ole mitteolemine, sest on tunnetatud tühimik. (Oli vaja leida, et kaotada.)

Teatud päevadel otsin tänavatelt, sõidan mööda linna ja otsin, loodan leida. Iga päev tean, et olen ilma. Olemise sisu on ilmaolek.

http://www.theguardian.com/commentisfree/2015/oct/01/feminism-hotel-women-london-workers

Ta ütles: “M i n a armastan kõige rohkem oma maad ja rahvast!”

Tahtsin öelda, et aga sa ei ole terve elu ühtegi inimest armastanud.

Mõnikord ma ei saa õieti aru, mida ta vihkab, sest põlgusenool on otse mu näkku suunatud, on väga lähedal. Täna mõtlesin, et ma olen võinud arvata, et ma suudan selle kõik ära seedida, analüüsides, mõista püüdes, leplik ja andestav olles, aga ma ei suuda.

2. oktoobril Sirbi konverentsil peetud ettekanded on ilmunud ka Sirbi veebiversioonis. Hennoste ja Lauristini sisukaid, sõnakaid ja mõtlema ergutavaid artikleid kultuuriväljaannete positsioonist uues ühiskondlikus olukorras on veebis vaadanud vastavalt ca 400 ja 100 inimest.  Need arvud ise on väga kõnekad.

Hennoste ettekanne: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c8-meedia/institutsionaalne-kultuurimeedia-uusavangardses-maailmas/

Lauristini ettekanne: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c8-meedia/sirp-kultuurivaljal-ja-uhiskonnas/

http://nyti.ms/1LgEeNr

Ma ütlen kuraasihetkel halvasti ja põen seda mitu päeva. Tunnen end süüdi.

*

Imelik, et ma ei tunne eriti midagi, mu maja lõhutakse kiiresti, kümme, sada korda kiiremini kui seda ehitasin. Aga mul on ükskõik.

Hea oli eesti naise ja eesti mehe arhetüüp kohe filmi alguses – naine, kes on leebe ja usub hinge, ning mees, kes naerab selle peale, on lihtne persevest.

Jah, Mirtel Pohla suure dekolteega kirsse korjamas, on väga ilus vaatepilt, sellest saaks teha eraldiseisva muusikavideo – Krigul pluss Pohla pluss kirsid.

Kriguli muusika päästis need tunnid kinos. Ja pilvepildid.

Filmi teises pooles süvenes minus veendumus, et autor on idioot, aga selline idioot, kellesse tahaks heatahtlikult suhtuda, tahaks teda aidata, ehk on temas potentsiaal, mille aitaks keegi targem õigesti kanaliseerida.

Ma arvan, et minu piir oli kolmik suure kivi juures, ülestunnistus, et (Kristuse) haavad on enda tehtud. See oli väga halb ja piinlik stseen, mis mõjutas kogu linateose muljet.

Samas oli õnnestunud peaaegu läbi kogu filmi kestev lootusetu (Jumalast) mahajäetud koha/inimese emotsioon, selle nakkavus.

Kui keegi küsiks minu nõu, siis ma soovitaksin lihtsamaid teemasid, ehk tekivad ka kujundid (nt võõras, Ivanutška Duratšok,  laua taga ja tema vihikust lendu tõusvad linnud oli ju päris hea), sest von Trieri ja Tarkovski kopimine kukub temal väga halvasti välja.