klaaslinn

Mäletan Klaaslinna ennekõike kui eset, mitte teost. Mu emakodu elutoas, st ema toas, oli Penguini 1987. aasta kõvakaas sarjas “Contemporary American Fiction” asetatud kõrgusele, kuhu silmad pidama jäid, kui sohval istuda. Lisaks oli raamat kuidagi eraldi, st kutsus end vaatlema – võibolla oli tema ümber hõredamalt teisi väljaandeid või oli riiul seal kohas avaram.

Olen istunud seal palju ning silmad on tahtmatult peatunud Austeri New Yorgi triloogia esimese raamatu köitel, mille valgel seljal olid purpurtähed mulle ehtläänelikuna tundunud kandilises kirjaviisis.

P A U L A U S T E R – – – CITY OF GLASS – – –

Kaanel oli kolmevärvitrükis aknast suurlinnale vaatav mees, kes oli seljaga lugeja poole. Kujundus pidi aimama järele film noir stiilis stseeni detektiivibüroos, v.a vaade pilvelõhkujatele. Mäletan, et mulle ei meeldinud see kujundus, aga intrigeeris ometi. Ma ei tea, kui kaua ma raamatut vaatlesin enne kui emalt selle sisu kohta küsisin. Küsisin tihti emalt raamatute, eriti ingliskeelsete, kohta, et kas see on hea või millest see on, ja ta vastas tavaliselt napilt ja täpselt. Ma usaldasin ta kirjeldusi, sest vähemalt anglo-ameerika kirjandus oli tema ala ning lisaks puudus mul igasugune vajadus teismelisena tema väärtussüsteemi vastu mässata, see tuli palju hiljem. (Ometi ei jaganud ma kunagi vaimustust tema kirjanduslike iidolite, nagu Kerouac, Ginsberg jt suhtes. Ma tõesti üritasin neist vaimustuda, mõista, miks nt Kerouaci isik, mitte ainult raamatud, teda nii väga huvitas. Ühel hetkel tekkis mul kahtlus, et see huvi on kuidagi anti-intellektuaalne à la Kerouac kui kobe mees ja seksapiilne isane, kes juhuslikult ka midagi kirjutanud oli, mis tegigi temast sensatsiooni. Kui see kahtlus tekkis, kadus igasugune huvi teda lugeda. Alles hiljem olen ta juurde tagasi tulnud ja mõistnud, kui palju Kerouacis eksisin. Kas ka emas, seda ei tea.)

Ma ei mäleta, mida ema Klaaslinna kohta ütles, aga see ei olnud üleliia kiitev. Võibolla ta ütles, et olen selle jaoks liiga noor, ehkki seda ütles ta väga harva. Hakkasin lugema ootusega, et selles on imetabane maailm, mis peaks mind nagu köide ise oma ühtaegu eemaletõukavuse ja magnetilisusega endasse tõmbama. Raamat pettis mu ootusi kohe alguses – keskealise mehe üksildane ja tühi tume elu, mille kirjeldus, sain nüüd aru, oli kaanel kujutatud, ei suutnud mu tähelepanu köita. Vaene Auster!

i love you. it´s true.

Seda peab ütlema peenikese lapsehäälega. Mina laulan tavaliselt seda nii: “Prints-uu, i love you-u. it´s-s true.” Ei mäleta enam, kust see tuli või tuletati. Arvatavasti Fawlty Towersi (Manueli inglise keel!) või Monty Pythoni naljade loogikast. Inimesele armuavaldusena tühistuks arm, aga kassidele öeldes tugevdab tõekinnitus deklaratsiooni sisu – ma armastan sind, tõesti armastan, see on tõde hoolimata kõigile teada olevast armu reetlikkusest ja isekusest, ka mina tean seda, aga ikkagi avaldan armastust.

Võtsin kätte Ta raamatu ja üritasin teada saada, miks ma seda eesti kirjanikku vihkan. Vihkan Teda. See on tõsi. Ehkki olen nautinud Tema ühte romaani ja pean seda üheks Eesti kirjanduse parimaks. Nagu oleks mõned üksikud Tema kohta teada olevad infokillud, väljaütlemised ja pärast seda romaani kirjutatud read tekitanud minus tugevaid kadeduse, häirituse ja isegi viha tundeid.

Kas see algas sellest, et M. kiitis palju aastaid tagasi Ta luulet kuidagi mõõdutundetult, nii et tundsin, et Tema luule on midagi, mis mind M.-ist lahutab, igavesti mind meie sõprusest hoolimata M.-ile võõraks jätab? Või Tema kõigutamatu edu ja inimeste poolt armastatus ei mahu mu väiksesse kadedasse hinge? Ka see, kuidas ta kirjeldab enesekindlalt oma võitmatust, oma “kõigutamatu keskme” kujunemist juba nooruses, teadlikkust selle kujunemisest, sest mina tean, et see on mulle kättesaamatu? Või on Tema võitmatuse lipu all peidus alaväärsus, mida ma peibutuse- ja kamuflaažitrikkidest hoolimata kaugelt haistan kui endale tuttavat haisu?

Täna fabuleerisin, et süüdi on hoopis Tema – võibolla ta varjab midagi, elab valena, üksnes mina olen selle ära tundnud ja põlgan Teda selle vale pärast, ehk on ta igavene väike kväärik nagu meiegi, aga elab ometi nendena ja nende poolt austatuna jne jne.

Kui vihata saab vaid neid, keda ka armastad, siis miks ma seda armastust või selle tõesust ei tunne? Ma vihkan Teda. See on tõsi!

Hinrikus ja Laanes

Kunst sünnib inimeksistentsi varjukülgedest

Lugemistväärt lugemissoovitus

Parimad sõbra- ja armusuhted saavad alguse kõnelustest lemmikraamatutest. Kui ühisosa liiga vähe, siis võib teineteisele teha soovitusliku kirjanduse nimekirja. M. soovis kunagi, et teen talle nimekirja 25 raamatust, mida tuleb enne minuga magamist lugeda. Muidugi ei jõudnud me nimekirjani, saati selle lugemiseni. Aga kes keelab voodis raamatutest rääkida!

Pealkirjas lubatud soovitus ise on siin:

https://kultuur.err.ee/1608854630/suur-lugu-kirjandusrahva-lugemissoovitused-eesti-kirjanduse-paevaks

ühe lausega

“What a lot of pain there was all the way through,” an Iris Murdoch character muses about Proust. “So how was it that the whole thing could vibrate with such a pure joy?”

https://www.newyorker.com/magazine/2021/05/10/what-we-find-when-we-get-lost-in-proust

Highsmith

miks just tema? juhus või see, et mõnikord satud kellegi peale õigel momendil ja ta tekst uuristab endale sinu sisse tavalisest sügavama pesa.

miks nagu tema? sest ta ehitab millestki väikesest – nii on ta ise rääkinud – uue koha, millesse tahad minna ja sinna mõneks ajaks jääda. kui ma tema raamatuid “uurin”, st ei libista end lihtsalt sinna sisse, lastes end siinsest kohast lahti, siis ma näen, et need on vaid meisterlikud, kindlasti mitte geniaalsed, pika nikerdamise, kombineerimise ja lihvimise vili. tegelased on tõesti nagu Dickensi maatriksi järgi. ta on ise öelnud, et lapsest saati on ta armastanud raamatuid, kuhu saab kaduda, mida lugedes unustad enda. (ma arvan, et ei oleks nauding selliseid kirjutada.)

ta raamatute keskmes on laps või keegi väga noor inimene. arvan, et ta teeks kõik, et täielikult ennast varjata, ta ei ütle enda kohta üheski intervjuus midagi, rääkimata oma raamatutes. laps, kes mängib enda loodud maailmas, et ei peaks siin olema.

Looming 1 2021

lk 36

näiteks märk, et olen elus

Kunstihoone all väikses raamatupoes (Tallinn siiski kujuneb pealinnaks – juba teine iseseisev raamatupood kesklinna kommertspiirkonnas!) müüakse Melville’i Kirjutaja Bartleby eesti tõlget. (Vaid järelsõna tasub meeleoluhoiu huvides lugemata jätta.)

*

Seda elu siin ei iseloomusta mitte nüridusele viitav ruumiline ütlus “kodu & töö vahet”, vaid ajaline liin – kord tootlik, siis töökõlbmatu. Pole midagi toredamat kui taas rivist väljas olla ja voodis vedeleda.

http://www.underground-england.co.uk/news/sexts-from-kathy-acker/

…

https://www.theguardian.com/books/booksblog/2015/apr/21/kathy-acker-internet-erogenous-zone-emails-book

Hea kunstnik on tavaliselt ka lollakas. Paistab, et sama kehtib kirjanike puhul. Aga nüüd on rumalusest küllalt saanud. Olen mitu Kirjaniku uuemat teksti pooleli jätnud, mitte seetõttu, et need kordaks varasemat, kordust on olnud juba kümme aastat ja andunud lugejad on nagu lapsed, kes tahaks igal õhtul sama unejuttu kuulda, vana meetod ei tööta lihtsalt enam. Keerutamine ja väänutamine ei vii enam tõese juurde, jutt sumbub segasteks uidudeks, mõtted on poolikud ja argised.

Olen vahel olnud häiritud, kui kriitik mõnele mu vanale lemmikule selja keerab, heites ette, et kirjanik avaldab liiga palju, kordab end ning hakkab ära vajuma, sest sama meetodiga võib sõuda kaua, aga see peab töötama. Kui see enam ei tööta, tuleb otsida uus või hääbuda. Imelik, et ükski kriitik ei ole sellele sel aastal veel osutanud. Avastasin, et minus on ka õel ja kibe lugeja, kes nagu masohhistlik armastaja piinab ja õrritab end väljamõeldistega armuloo õudsest lõpust (ma tulen koju ja armastatu on võõra embuses; saabun armastatu juurde, aga ta on surnud jne jne) – mu armastatu on end viimaks täis teinud, jumalus, kes on jutlustanud alla lugeja peale, variseb vääritu inimesena mu ette. On minu suuremeelsus, kas astun talle peale või mitte.

Intervjuu Leena Kurvet-Käosaarega

https://kultuur.err.ee/1005963/intervjuu-leena-kurvet-kaosaarega-kaanuline-teekond-kirjanduses

analüüs

Kõik tema teoste peamised teemad nähtuvad juba aastaid varem kirjutatud lühitekstides. Ei, parandan, peamised emotsioonid. Raamatud on nende pildikeste või tunderaportite süvakäsitlused. Mis on teda küll motiveerinud nende juurde tagasi pöörduma? Hirm, et lugeja ei mõista, kui talle samm-sammult emotsiooni kätte ei too? Kui piinav võib olla täielikku ja täiuslikku sentimenti osakesteks lõhustada!

*

Üritasin kirjutada sel suvel (ideoloogilist) utoopiat. (Iga utoopia on arvatavasti ideoloogiline.) Teadsin kohe alguses, et iga kirjanduslik utoopia on ka, või isegi eelkõige, düstoopia. Lasin tumedatel värvidel kohe üle võtta, aga düstoopia jäi düstoopiaks ilma heledama kiireta.

Miks ei toimi see vastupidi? Tumeda maailma loomisel ei teki kahtlust, et võibolla avaldub siin hoopis paradiis. Või?

Ta kirjutab:

“Kõik, mida ta oma elu esimese neljakümne aasta jooksul oli näinud, läbi elanud ja lugenud, muutis ta nüüd kirjanduseks.”

Kui küsida, kelle kohta Teadlane seda ütleb, võiks tänapäeval mõelda esimesena Tohvri peale, vaid eluaastakümned tuleks ära vahetada. Ta ei ütle kordagi, et ta peab Kirjanikku naiivseks või suurte kopeerijaks. Või et Kirjanik on suur vaid väikses Eestis, seda ei saaks ta pidulikus juubelivihikus teha. (Kellele need vihikud üdse suunatud on? Kooliõpilastele? Turistidele? Arhiividele?)

Selle peale vaatasin, mida ta luuletajatest kirjutab. Kui on positiivne ja tihe õpikutekst, tähendab talle autor ei meeldi. Sellises ülevaates joonistuvad isiklikud eelistused välja veelgi teravamalt kui ak.artiklis või monograafias, sest taotlus on neid varjata.

tagantjärele

Mina olin Vaskale ammu andestanud. Mul polnud mingeid pretensioone.
Küll aga võttis Buba purjus peaga vana asja korduvalt üles ning tegi Vaskale selle noaloo pärast etteheiteid. Nii ka tol olengul, öeldes, et on aeg see roju ära koristada. Ta olla juba niigi palju jama korraldanud. Seepeale tahtis Vaska püsti tõusta, kuid mina panin kargu nende vahele ja olukord rahunes maha. Mina karguga kumbagi e i löönud!
Siis jõime edasi. Veidi aja pärast hakkas Vaska uuesti püsti tõusma ja Bubat sõimama ning hüüdis: “K e d a peab ära koristama!?” Seepeale Buba lükkas teda. Vaska kukkus sellest kõhuli. Buba jooksis tema juurde ja hakkas teda jalaga peksma ning hüppas ta selja peal. Tolik, kes samuti meiega jõi, palus kamraad Jussil sekkuda ning Vaska eemale viia. Seda Juss teha ka üritas. Buba tõi aga seepeale teisest toast mobiilijuhtme ja hakkas Vaskat kägistama. Tolik läks sel hetkel wc-sse. Tagasi tulles nägi Bubat Vaska kohalt tõusmas, nuga käes ja Vaska kõrval oli pea juures vereloik. Seepeale ütles Tolik, et tehke, mis tahate, tema läheb ära. Ega mul muud suurt öelda pole.

plüüskirjanikud

ma lähen teatrisse, et näha kirjanikke, võib-olla, et kuulda ka midagi intelligentset (böhaha). ma olen valmis patroniseerivaks kultuuritoomiseks provintsi, võib-olla üritavad kirjanikud astuda ka korraks alla “maainimese” juurde, aga pigem ma sellist vulgaarsust ei oota. kirjanikud üllatavad mind tsirkusega, kooliteatriga, lasevad enda üle naerda, endaga naerda. minu kõrval on inimesed ootamatult vabad, ei ole hierarhia-krampi “ka meie siin väikelinnas teame, mis on kultuur”. ja ka kirjanikud lasevad end vabaks. üks kirjanik ei pelga oma unistust mängida laval muusikat, kõik me kuulame teda, kriitikameel väljalülitatud, nagu esineks meie laps. teine kirjanik oskab natuke kuulsusi järele teha, nii umbes ühe lause jagu, nii et saad aru, keda ta teeb, aga ta teeb terve laulu. üks kirjanik pilab kaasaegseid tüpaaže, kõva häälega, väga kõva häälega, et see sulle meeldima hakkaks, et see vaimukas tunduks. ma ei vaata lavale, samuti üritan mitte kuulata. meenub lapsena mängitud “lavamäng”, milles üks lugu, aga kümme viisi mängida. kui seda 11aastasena esimest korda mängisin, naersin kontrollimatult. mina olin lavastaja, nad mängisid minu pilli järgi ja see oli nii-nii naljakas. nüüd on see jubedam kui mu kooli, lossi või hotelliga seotud nn kohaõudusunenäod.

kui ahviv kirjanik alustab järjekordse lauluga, hakkan pimeduses väljapääsu poole kobama. mu kõrval on pikk noormees, kelle põlvedesse ma endale haiget tehes takerdun, tema kõrval vana naine, kelle suuri paljastatuid hambaid ma oma näo lähedal näen. uksehoidja lükkab eest punase kardina ja naerab mulle näkku.

astuda plüüsi keskelt vaiksesse linna, on ärgata, tunda kergendust, et see ei olnud päris.

miks ei tohiks amazonist raamatuid osta

artikkel aastast 2015, autor: Ursula K. Le Guin

http://bookviewcafe.com/blog/2015/06/01/up-the-amazon/

esoteeriline lugeja

üks viis, kuidas lugeda, on otsida märke selle kohta, mida peab järgmisena lugema. esoteeriline lugeja olen reisidel, võõramaa raamatupoodides, kus on palju võõraid nimetusi. Näiteks viimati Berliini Dussmannis, kus on korralik ingliskeelne osa, kus samas võtab teatud rubriike, nagu filosoofia, sotsioloogia ja feminism, üle lühilohvilik või 19. sajandist tuntud maarahvakalendrilik kirjandus a la Seda peab igaüks lugema, 10 filosoofi, kelleta sa ei saa elada ja muu bull, seega ei jõua kõike läbi tuulata. Olin juba lahkumas ilma ostuta, kui märkasin viimast sakris eksemplari Radclyffe Halli The well of loneliness (Penguin). Olen lugenud läbi aastate Halli kohta – kõik tema isikus ja elus on paeluv! – ilma et oleksin tahtnud ta raamatuid lugeda, aga see väljaanne kauni esikaanega oli vastupandamatu. Nüüd loen ja nutan.