Imetlusväärne pole üksnes tema intellektuaalne elaan või kestvus, vaid ka jätkuv aktuaalsus. Peab inimesi armastama, et jaksata kannatlikult nagu lastega nendega rääkida, neid üritada mõista. Eestis on sarnane Lauristin – alati elu ja inimeste poolt ning optimistlik. See on mulle olemuslikult võõras, ehkki ma tunnen selle ära ja imetlen seda.
Lõhe ei peitu mitte selles, et osa inimestest mõistab ja toetab LGBTQI inimeste inimsust ja õigusi ning teine osa ei mõista (arvamuste paljusus, mõistmise erinevus on alati olnud, 90ndatel oli suur osa rahvast nt unustanud, et kunagi oli olnud vabariik, ei teatud, mida tähendab selle taastamine, keegi ei rääkinud lõhest või vastandumise ületamatusest), kuristik peitub ühel väiksel alal elavate inimeste majanduslike võimaluste kardinaalses erinevuses, eraldiseisvate maailmade tekkimises, milles toimetavad inimesed ei kohtu eal oma mikromaailmast välja jäänutega, ei kehalises ega vaimses ruumis. Mõtlesin sellele, kui kuulasin 30ndates eluaastates väga haritud ja taibuka naise juttu, kuidas ta oma abikaasaga Kalamajas 4toalist otsib ja uue kodu hinnapiiriks 400 000 eurot on pannud. Oma üllatuseks avastas ta aga, et Tallinna start-apperitel ei ole kuhugi raha panna, nii et 600 000 eurolised korterid lähevad hästi kaubaks – kes siis veel 400 tonniga midagi müüks! Kalamajast kaugemale ei saa ta kolida, sest mõnikord tuleb trammi mõni õllepurgiga mees. Ta mainis isegi peatused, kus seda võib juhtuda. Võib-olla mõne aasta pärast kihutab tramm neist slummidest mööda?
Aga mis mul teistest! Huvitavam küsimus on see, kas mind ennast huvitaks Eesti ättide ja väärakate saatus, kui ma oleks raha keskele elama sattunud.
Nägin unes, et õhutasin kolleege streigile. Töötasin lasteasutuses, vist oli nõukogudeaegne lasteaed. Lohutu ja inetu maja, aga nii tuttavlik, et kodune. Pedagooge näha ei olnud, see-eest oli terve hulk “ehitusmehi”, kes käisid ringi käes torujupid. Kõigi heaolu sõltus neist asjatajameestest. Ebaõiglus, mille vastu teisi streikima õhutasin, ei olnud üks kindel otsus, praktika või tegu, see kasvas järk-järgult. Mu taluvuspiir oli saavutatud, ehkki ebaõiglus ei puudutanud mind nii otseselt kui teisi. Mina olin üldse lahkumas, mu teenistus selles asutuses pidi kohe-kohe läbi saama. Arusaamatuks jäi, miks ma veel end mingi streigiässitusega vaevasin. Unenäo kolleegid olid passiivsed, päriselule sarnaselt tuimad ja kõhklevad.
*
Unenägu on, muidugi, väga lihtne. Viimases töökohas arutasime aasta enne minu lahkumist ametiühingu asutamist. Tol hetkel ei olnud minul veel asutuses nii halb kui teistel, vanematel olijatel. Siis jäi asi soiku. Aasta aega hiljem, kui olukord oli paljude jaoks väljakannatamatuks muutunud, võttis väike grupp inimesi ametiühingu loomise enda peale, mina nende hulgas. Olin juba mõnda aega tööd otsinud, kui oleks võimalus olnud, oleksin päevapealt sealt ära kõndinud. Esimene ametiühingu loomise koosolek, mis kukkus haledalt läbi, jäi aega, kui teadsin, et lahkumine on nädalate küsimus. Tegin seda põhimõtte ja paari kolleegi tuleviku huvides. Kuigi aasta enne koosolekut olime teinud nalja ka selle üle, et ehk peaksime korraldama streigi, siis streigi korraldamiseni asi kunagi ei läinud. Kõige “radikaalsem” vastuhakk oli töötajate viisakas kiri juhtkonnale, mida arutati asutuses kuid, kuid mille tulemusel muutus vähe.
Miks aga lasteaed? Sest see on ebamugava asutuse kroonsümbol, allutamise ja vangistamise tuumkujund. (Hästi, see ülevõlli traagika ajab mind ennast ka naerma.)
Filed under Ühiskond
Filed under Ühiskond
Filed under Ühiskond
Ma olen väga õnnelik. Ma võiksin maailma valitseda.
Ärkasin ja läksin kohe jooksma, vihma hakkas sadama, läksin Kalarannas vette, väikesed peenikesed vulkaanid mulksusid kõikjal mu ümber ja ees. Randa tuli veel üks jooksja. Ta tegi mu ees kätekõverdusi. Tulin veest välja ja tegin talle vastu kätekõverdusi.
Jooksin ja mõtlesin, et ma võin ju plaane teha ja näha, et tulevik toob kõik ilusa ja huvitava ja me lendame koos kõikjale, aga võib tulla ka sõda, kõik võib pöörduda pea peale, ega tule korterit, kodu, ühtegi pikemat reisi töötamise või lühemat reisi ooperi eesmärgil, me peame hakkama jälle vene keele oskust meelde tuletama jne jne.
Kalarannast jooksin poodi maasikate, kala ja sarvesaia järele. Poes oli Maaleht ja midagi jälle Eesti ja eestlaste õnnest. Õnn on kapitalistlik, merkantiilne termin, sel ei ole midagi pistmist inimese ega tema tunnetega. Miks ei rääkinud me Nõukogude ajal õnnest? Sest see oli privaatne, see oli seotud armumise, laste tervise, vanemate rahu, tööalase edukuse ja muu seesugusega. Aga nüüd on õnn poliitika, ostetav, üldrahvalik eesmärk, rohkem kui nt inimõiguste austamine või vaesuse vastu võitlemine. Ma ei taha oma õnne teiega jagada, ei taha Avalikkusega seda jagada. See voolab minust nii ehk nii välja ja üle, ma hakkan sellest laulma ooperit, ma loon uusi aariaid ja mu naabrid saavad sellest palaval juulil lahtiste akende kaudu osa. Ajalehes, aga, annan intervjuu ja räägin muust, räägin seadustest, vaesusest, tagakiusamisest ja haigustest, mis sest et olen väga terve, tugev ja õnnelik.
Käärid Eesti Era ja avalik Millised dihhotoomiad veel kehtivad? Maria Callas Seks, Armastus ja Õnn
19.07.2014 Religioosne seks. Ortodoksne, härdate eidekeste eufooriasse viiv seks. Seks, mis paneb su kogu keha tunniks värisema. Su aju lakkab töötamast. Su jalad ei käi enam. Mõtlesin, nagu ka varem olen seda teinud, et ühel päeval nussin ma end seisu, kus ma kaotangi mõne elutähtsa funktsiooni, “puudutatud” saavad närvid, mida on vaja ka kõndimiseks, rääkimiseks vms. Kas pole see midagi, mida inimene seksilt tahab? Totaalset puudutust.
PRETORIA — South Africa’s public protector enjoys a formidable reputation — and higher approval ratings than her boss, President Jacob Zuma. Thuli Madonsela has grabbed headlines in South Africa in the last few years for exposing government wrongdoing — and recently, spearing the president himself in a major corruption scandal. And her fame is spreading: she was recently named one of Time Magazine‘s 100 most influential people, sharing the honor with the likes of Beyonce and Hillary Clinton.
We can climb so high.
I never wanna die.
Mida valitsevamaks muutub norm olla (pinge)vaba, seda sügavamal on piik perseaugus, kohitsetumaks kõik muutuvad.
Filed under Ühiskond
Filed under Ühiskond
Me/nemad oleme/on suutnud luua kujuteldava rahu ja stabiilsuse meil-ei-ole-palju-rohkem-vaja hüpnoosi (see ei ole ainuvaldav, kasvõi tänane päev EPLi ja PMi veebis annab tunnistust kriitilistest nootidest). “Meil on parem kui paljudes teistest kohtades!” “Te ei taha ometi, et rohkem nõudes varisevad need kindlusemüürid, mille oleme teie kaitseks ehitanud!?” jne.
Kõige enam on selle hüpnoosi vallas, tundub, oma isikliku (!) elu kontekstis suurelt ja takistusteta unistavad lapselikud inimesed (“Ma tahan saada edukaks, kuulsaks, rikkaks ning selle nimel olen valmis end orjastama jättes küsimata, kas on alternatiive valitsevale ideaalile; näiteks, kui ei taha näha elu eesmärki asetumises standardmõõtudes kahepoolsesse kärjekannu – koduses elus kohusetundlikult reprodutseeriv heteroüksus ja avalikus elus kõrvalkalleteta töötav tootlik süsteemilüli”).
Kui alustaks sellega, et küsiks, kui illusoorsed on selles ühiskonnas näiteks lesbinaise vabadused ja õigused. Ja kui seda küsimust olen vaaginud, siis küsin ka, kas ja mida annab (mulle/sulle/meile) juurde see, kui ma ei jäta enam tänavafestivalil Sinu maailma avardades oma “alternatiivset” (ka: hälbivat, kõrvalekalduvat, loomulikku korda õõnestavat jne jne) seksuaalsust ja soolisust koduseinte vahele viisakasse kaugusesse.
“…there is no metaphysical enigma of evil, only acts and attitudes that cause others to suffer and which are rendered almost inevitable by certain political regimes, certain judicial systems.” Todorov, Lk 15
“One must avoid erecting an impenetrable wall between the agents of evil, monsters, beasts or madmen, and oneself, the incarnation of normalcy and good.” Lk 16
“Burma kassi ei tohiks kunagi anda peresse, kus inimesed on tõsised või nukrad, sest sellises keskkonnas elades tekib tal kiiresti stress.” Eesti kasside atlas, Lk 110.
It all started with me getting a bit upset at my girlfriend when she suggested that I should watch a documentary where a famous she-philosopher speaks, “cause she is so sexy there”. In addition to the uttered undirect threat that I felt – she might find someone else beside me sexy, meaning I am not the only sexy or sexable person for her now nor in future, I realised where this perceived (by me!) fatuity – I watch/listen or I choose to watch/listen e.g. Judith Butler or Hélène Cixous like I choose to watch/listen Madonna, Britney Spears, Lady Gaga or any other “sexy star” – comes from. It comes from the generational difference. It used to be: He’s/she’s cool. That’s cool. Be cool. Cool meant autonomous, independent, distant, grit, it required a ratio passing a rational judgment on something, rap music, (pop) rock. I am definately from the cool generation.
Cool meant that you can only be cool when you do not try to be cool. Once it became evident that you try to be cool, you were everything else than cool. It just ain’t cool, man (you trying so hard)! Cool became sexy when one tried to be cool. Thanks to different revolutionary shifts in thinking – feminist among them – from ratio to body, warmth, private, instead of rap and rock latino music and folk etc etc sexy generation was born. Sexy means effort! Effort meaning how you look, dress, talk, walk, how you look is how you are. Aim is to be sexy and to look upon others as if they are (merely) bodies, sexy or not sexy. Saying that something/-one is cool was an aesthetical, political, even ethical judgment. Saying that someone is sexy, is beyond knowing and analysing, is perceiving.
Stay cool!
Ted Moroze
näitus 