Mmm… keegi ei taasta seksi ja patu magusat seost nii tõhusalt kui Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. EPL, 24.08.21:
“Aastaid tagasi kandideeris liberaalne vaimulik Mart Salumäe peapiiskopi heakskiidul Pärnu Eliisabeti kiriku õpetajaks ja palus kogudust hallanud Enn Auksmannilt luba külalisjutluseks. Loa asemel saatis Auksmann Salumäele kontrollküsimuse: „Kas homoseksuaalne vahekord on patt? Ma ei vaja mingit pikka lobatoomiat – vasta kas ei või jaa!”
Jaa, on patt! Magus-magus patt!
Filed under Huumor
Verandaaknast õunaaiale vaadates on horisont paremale kaldu. Õunapuutüved on langusega kohanenud – nad painduvad kes kuhu suunas. Horisont ise on vaid vari, mis langeb piiripuudelt. Ka maja on kallakul – selle kõrgemas servas. Majas tekib mäel oleku turvalisuse illusioon. Sellest kõrgemal on veel vaid paepealne kuiv hoov, mis imeb kiirelt endasse igasugused sademed. Langusel on muld must, seda on rohkem ning mida sügavamale languse poole seda savisemaks ja viljakamaks ta läheb. Langus läheb metsani – on liikumine kultuurist metsikusse. Algusest peale olen kartnud metsa pealetungi majale mõistmata, et hoopis mina libiseksin alla, kui kramplikult kinni ei hoiaks.
Filed under Õhk
Puult langes posu must-valgeid fotosid, millel saare noored 1980ndatel, kõik ilusad, lõbusad, värskete soengutega, poistel eriti moodsad ja originaalsed. Noored on kõik omavahel seotud – sugulased, koolikaaslased, sõbrad; vaatavad objektiivi poole ja istuvad tugevatel puuokstel. Ta on nende keskel ja ka tema on noor, selline nagu ma teda praegugi näen. Tema noorus on ainuke, mis minus iha äratab.
Ta astub puu juurest objektiivi poole, nägu kõhn ja kahvatu, märjad juuksesalgud silmadel. Hakkab deklameerima Purjus paati ja taustal põrgatab keegi palli vastu maad, põmm-põmm-põmm, väga häiriv. Mul hakkab põlv valutama, mu jalg tuleb amputeerida ja ma tahan, et ta veel viimast korda mu põlve suudleks. Ta kummardub, aga nüüd on hoopis tema haige, suur kera on kasvanud ta jala külge, nagu väike kühmuline planeet, ma ei julge selle poole vaadatagi, kardan, et ta nõuab, et pean sellele suud andma. Ma ei armasta teda, meie elu kuluks haigekassa kombineerimisele, ootamisele Tartu vanade haiglate koridorides, ta ei lubaks mul linna peale minna, et käia kohvikus ja raamatupoes, et unustada tunniks haigus, peaksin suhtlema ta sugulaste ja perega, juba see nägemus on väsitav. Astun puule lähemale ja silmitsen nägusid. Igaüks nii ilus ja kindel elu lubadustes, iha nende hulka kuuluda on peaaegu füüsiliselt valus.
See, mida ma lindude juures põllul imetlen, ajab mind inimeste juures oksele – andumine taasloomise igiveerevale rattale, kehalisuse aktsepteerimine ükskõik millises vormis enese ja pesa loomisest & ehtimisest poegade karjatamiseni. Nüüd, kui apokalüpsise algus on ametlikult väljakuulutatud, on ainuvõimalik vaadelda sekkumata minnalaskmise meeleolude üleüldistumist. Kardan siiski, et kui maapind mu jalge all süttib või vett täis valgub, ärkab minus kartmatu empatist, kes tormab liigikaaslastele appi – midagi, mis melanhoolsel hedonistil “rahuajal” mõttessegi ei tule.
– pärast nädalavahetust, mida täitsid vestlused poliitikast, kliimakatastroofi mõju mõõtmetest meie tuleviku eludele, aga ka juba teise lause ajal väsitav argisuhtlus, mille eesmärk on korraldada inimkoosluse toitlustamist (kes tellib pähkleid, kes maksab šokolaadi eest, kui palju tellida võid jne jne – küsimused, millele vastan: miks ei võiks me kõik oma tubades lebada, et tolm saaks langeda toanurkadesse.).
näitus 