Ms. Myles continued: “Gender is such a big issue today, but in so many micro ways. Here’s an example. I wear my jeans low, and I continually get stopped at airports. The scans tell them I should be a man. The T.S.A. people call it a ‘groin anomaly.’ Can you believe that?

“One screener woman literally said to me, ‘Do you have a penis?’ And I answered, ‘Were you seeing a penis on your monitor?’ And she said, ‘I’m asking you seriously: Do you have a penis?’” (Ms. Myles’s answer: “Not today.”)

Berliin, kus ma elan ja töötan, on rahulik ja vaikne, isegi tühi, nagu oleks endiselt aeg vahetult pärast müüri langemist ning paljud korterid jäetud üksi tõotatud maale põgenevate elanike poolt. Ka on Berliin linn, mis magab – nädalapäevadel juba kl 20 või 21, ning ka mina magan siin paremini.

Olen jälle samas hotellis, isegi samal korrusel, käin sellest vanast toast mööda.(Iga hetk võib juhtuda, et teen ise ukse lahti ja näen koridoris tuleviku mina – üksi ja teise näoga, aga ma ei tunneks end ära ega mõistaks seda, mida näeksin.)

Mulle anti kõige vaiksemasse kohta – koridori lõppu tuba, milles on gobelään Oleviste kiriku ja Paksu Margareetaga. Tüdruk registratuuris oli äraseletatud näoga, ta sai panna ühe eestlase Tallinna sviiti :)

Berliin on olnud udus juba nädalaid, minu ja Eesti vahele on kerkinud pehme läbipaistmatu kardin, piltide ja häälte summutaja. Aga siin olen lähemal, ehkki ikka udu sees, ning mu vasaku rinna all annab kivi end tunda, kui annan talle sisse hingates ruumi, kasvab ta suuremaks, kui tema vastu ei võitleks, siis leviks ta kogu kehas. Käed muutuvad seda kirjutades raskemaks. aga ma ei maga siin, nagu ei oleks mul vaja ööd magamiseks.

HOME

Kunst-Werke algusest

Klaus Biesenbach Recalls the Founding of KW in Berlin 25 Years ago, a Moment of ‘Radical Change and Freedom’

kui esimest korda siia tulin, oli videvik, rõdult nägi üle katuste õhtusina.

mulle meeldib, et olen kõrgel, et ma ei näe inimesi ega tänavat, ehkki ka siin on tänavapoolsetes tubades kuulda ronge, sireene ja automüra. köögi- ja vannitoaaknast paistab plinkiv teletorn. Berliin, Alexanderplatz. Olen oma tornis.

palusin kolijatel jätta mu kastid veel lattu, mul ei ole südant neid siia üles käsutada. hingeldan, kui viimast trepivahet tõusen; ka sportlik ning noorem Sofi hingeldas, kui võtmeid tõi.

seega olen raamatuteta – vaid üks kott topeltekseplare, mida ei saanud eestis maha müüa, on siin: Pentti vana tumesinine väike luulekogumik, Üdi Tiibadega raamat, üks Unamuno… ja viimasteks jõuludeks saadud raamatud. olen need hoolikalt magamistoa ja elutoa riiulitele ja kummutitele laiali laotanud.

lugesin ühel õhtul pentti luuletusi, need ei ole mulle kunagi nii head tundunud, kui loetuna tubades, mida alles kodustad oma raamatute, vanade kaaslastega.

*

peaksin kirjutama lesbidest ja nende emadest, kes oma tütreid vihkavad, aga see on labane ja kuri teema. pesen selle asemel põrandaid, küürin oma värske ja uue korteri pindu, et need läigiks…läigiks.

olen näinud järjest unes, et lähen tagasi, sest seal on veel mu asju, toad on koristamata, maja läheb lammutamisele ning mul on kiire kodinate kokku korjamisega. viimati läksin tagasi koos lastega. ja siis pidin jälle ära sõitma, terve selle pika teekonna paaripäevase vahe järel uuesti läbi tegema. mõtlesin, et see ei ole mõistlik, mina elan selle üle, aga kas võin teisi niimoodi solgutada.

ees on veel tühjus, sellepärast paneb paar kappi ununenud vana sokki mind taha vaatama. mitte kauaks.