Monthly Archives: veebruar 2017

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Berliini kiirabide ja politseiautode sireen on teistmoodi kui teistes linnades – see hakkab undama juba enne ristmikku ning jääb valjuks ka pärast ületamist, nagu tahaks rahuliku tänava elanikele teatada, et näete, ma sõidan välja, ma olen teel, lärmi talumine on väike ohverdus teadmise eest, et ka sulle tullakse järele, kui vaja. Kiirabimasinad ei ületa kiirust, nad sõidavad sinu järel, kes sa alati linnas vähemalt 52-54 km/h, kuid vahel ka 57-59 km/h sõidad, ohutus kauguses, pasundavad, et nad on teel, neil on tähtis roll, mitte lihtsalt ülesanne!, kuid ei möödu sinust.

*

Suurlinnade võlu seisneb peamiselt selles, et legitiimne on olla üksi, käia üksi, süüa üksi, minna üksi, tunda end üksi, jääda üksi..jne jne

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Linn

Definitsioon: emantsipatsioon

on see, kui riigis, kuhu just kolisid, julged uuele psühhiaatrile, kes kahtleb sinu sõnades su diagnoosi ning ravimite kohta, öelda, et ta on rassistist sitapea (ingl k racist sick fuck).

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

peaches-peaches-singer

Lisa kommentaar

by | Laupäev, veebruar 18, 2017 · 04:59

Viimasel ajal süveneb minus tunne, et olen rumal, aeglane, isegi taipamatu. Jälgin hoolikalt esimesi dementsuse märke – sõnad ei tule meelde, eneseväljendus on katkendlik, eksin oma mõtete umbkäikudesse, keeled, mida arvasin rahuldavalt valdavat, eemalduvad mu kõri ja keele ulatusest. Paralleelselt, ei olegi midagi öelda, arutada, targutada, ilma et ei kõlaks triviaalse, tobeda või edevana. Sumbun enda sisemisse vaikusse, liikumatusse.

Ometi läheb see vaigenemine* mulle veel korda – üritan nooremate kolleegide ingliskeelse vadinaga kaasa minna, forsseerin pedaali, teades, et tundun endale narrina. Nüüd siis tean, kuidas on olla elevuse ja elusamuse pealtvaatleja, midagi, mis tundus mulle kunagi mõistmatu. (Lugesin Mmi kingitud Vita Sackville-Westi “All passion spent” – väga meeldiv ja nauditav raamatuke vanaks saamise rõõmust, suveräänsusest ja õdususest -, ja arvasin, et mõistan seda.)

Üks ärevust tekitav ning teine lootust andev artikkel.

*Kuidas ei ole vaigenemist ÕSis, kas ei ole ma seda sõna alatasa oma kodus kasutatavana kuulnud! 1943. aasta Postimees, küll, kirjutab, et ilm vaigenes.

Hommikusöögilauas istus mu vastas Hannah Arendt, kelle kõigutamatus, nördimus ja ärritumus mõjusid hästi:

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Füüsiline, Iha, Kõne

miks see iha mus süüd tekitab? mõtlen sulle ja nüüd sa kurjustad minuga, et ikka veel mõtlen, ikka naasen. olen süüdi oma iha pärast. aga see on pärast iha – järgmisel hommikul.

ei saakski teisiti, sest iha ei ole, kui on süü. aga süüd ei ole, kui ei ole iha.

süü, sest ei tohiks õhata, ihkuda, kihkuda. sest ma olen süüdi, ebapuhas.

iha ja süü kuuluvad heteromehe* seksuaalsuse alasse. naised ja kväärakad ei tunne seda. või saab naisest kväärakas, kui ta ihkab mehelikult? kas ihata saab “naiselikult”? või naistel ei ole iha isegi keeles vaja?

sõdid iha objektiks olemise vastu ning ainuke, mida suudad aseainena teha, on võtta ihaldaja roll!

 

ma ei lubaks kasuta lesbinaine, aga heteromees tundub õiglane.

Lisa kommentaar

Filed under Iha, Lesbid, Süü, Seks&Sugu