Valisin juba suvel metsas välja ühe hõreda väikese kuuse, sest ta oli kõver ja kasvas liiga lähedal teistele puudele, aga nüüd detsembris ei tahtnud ma enam ühtegi puud saagida ja tappa. Nõnda ongi maja ainuke jõuluehe vilkuvad elektrilambid köögi aknal. Õhtul on see päris kena ja pidulik. Näen ilma laelampi põlema panematagi, kus kiisud soojal pliidiraual lebavad, et neid silitama ja musutama minna.
2009. aasta jääb mulle meelde surma-aastana, sest ta lõppes surmadega – Maris lahkus esimesel advendil ja täna, oma sünni päeval, maeti tädi Liis – , ehkki minu enda jaoks on see olnud tagasi ellu tulemise aasta. Rumal ja tänamatu inimene aga unustab hea ja laseb mõjuda sellel, mida ta tunneb kõige paremini.
Mõistus ei tea vastuseid paljudele mõistatustele.
Pliidil lebavad käed-jalad laiali I ja G. Mu väikesed valged lapsed. Nad jälgivad mind silmanurgast, kui neile lähenen. Nad on harjunud taluma mu musutusi, võib-olla isegi vaikselt nautima. Köögi aknal põlevad vilkudes elektrilambid – sellel aastal mu kodu ainuke jõulukaunistus. Valisin vist juba suvel metsas välja ühe hõreda väikese kuuse, sest ta oli kõver ja kasvas liiga lähedal teistele puudele, aga nüüd detsembris ei tahtnud ma ühtegi puud saagida ja tappa. 2009. aasta jääb mulle meelde surma-aastana, sest ta lõppes surmadega (Maris lahkus esimesel advendil ja täna, oma sünnipäeval, maeti tädi Liis), ehkki minu enda jaoks on see olnud tagasi ellu tulemise aasta. Rumal ja tänamatu inimene unustab aga sellise hea ja laseb mõjuda sellel, mida ta tunneb kõige paremini.
PS Näe, endale teadvustamata panin surmad sulgudesse. Kui erinevad ning samas sarnased on inimeste surmad!
*
Imelik on olla
siin
õhtuti, pimedas, üksi.
*
ma olen muutunud nii raskeks, et mu kopsud ei jõua enam rinda paisutada, sulg on aga muutunud nii raskeks, et käsi ei jõua teda hoida
*
Nagu kõneleksin mõttes koguaeg kellegagi, keda ootan. Aga kedagi ei ole ju tulemas.
Ma olen kunagi ütelnud, et siin, säärases kohas, oled vastamisi endaga. Vist ütlesin, et st tühjusega. Tühjusega ümber ja sees. Ma ei arva enam nii. Sees on liiga palju. Ja et seda kõike seletada ja selitada, selleks on vaja sellist jõudu…, mida mul aga napib. Kõigile ei ole antud korda luua.
*
Olen endale pidevalt “teraapiat” teinud – ikka: Vaata, kuis nemad said, ja mida nemad nägid, ja sul on ju see ja too ja selline armastus, kokkuvõttes veel paljugi seda armastust, aga tume kapsel langeb vääramatult mu peale ja sulgeb mu endasse ning kõigest sellest sisendamisest pole kasu. Või siiski? Ilma selleta oleks ehk hoopis hull. Ilma selleta ei olekski.
*
ning kordagi ei ole ma kirjutanud sellest, millest peaksin kirjutama. koguaeg üks asendustegevuste tegemine. asendusteemadest skribamine.
tags: proovida; mõjutuda; anda end kellegi teise väe alla; teine kuldraamat; ma olen ikka veel nii noor, lootusrikas ja loll et endal hakkab hale; ärev sest varsti on hingedeöö; ristikivi, õnnepalu
näitus 