Praktiline Kiduke: eneseabi

Mõned aastad tagasi sain sõbraks naisega, kes oli kasvanud üles nartsissistist emaga. Ta suhted intiimpartneritega olid keerulised. Ta analüüsis ja aitas end Nu Mindframe´i loengute abil (vt nt: https://www.youtube.com/watch?v=cDZEsw81twg) ning tutvustas kanalit ka mulle. Need loengud võivad olla huvitavad inimestele, kes on ebaterve dünaamikaga suhetes, kes tahavad õppida enda kiindumusstiili kohta või kelle pereliikmed terroriseerivad neid ka täiskasvanueas.

Lohvis on kompleksse post-traumaatilise stressihäire (CPTSD) teemalised videod omavahel seotud ja ühel hetkel hakkab viskama ette ka Crappy Childhood Fairy asju (vt nt https://www.youtube.com/watch?v=tkarfZD3Teo). Haldja formaat on erinev, ta analüüsib talle saadetud inimeste lugusid ja annab ka nõu, mille andmist üldjuhul hea terapeut endale lubada ei või. Lugude ja nende analüüsimise kuulamine mõjub eelkõige harivalt – teiste silmas näed selgelt pindu, mida enda puhul ei näeks. Lugude kõrval on haldjal praktilisi võtteid, mida kasutada, et maandada end nn kontrollimatute emotsioonide, ülereageerimise jms, korral (nt aeglustumine või emotsiooni kui lennuki õhku tõusmise tagasikeeramine kujustamise abil, emotsioonide “väljakirjutamine”, käte pesemine, jalgade trampimine, vana klassika 10 sügavat hingetõmmet jne jne.). Kel emotsionaalse reguleerimatusega probleeme, peab nipi-nimekiri olema paberil ja pidevalt käepärast, sest võtete meenutamine ja kasutamine keerulisel momendil vajab ise pingutust.

Neid loenguid kuulates olen alati mõelnud sellele, et need, kel neid kõige enam vaja, ei satu nendele eales.

“Ta mõtles abielluda

..”väga noore veetleva neiuga”, kellega oli tutvunud /../ mereäärses kuurortis, kus oli veetnud suvepuhkused aastatel /…/, aga selle asemel eemaldus ta maailmast, et kirjutada oma romaani, mille esimene käsikiri valmis septembris /…/.”

Paljas rand (ehk Mujaste) 8.12.22

viimne tahe

Ma tahan kirstumatust, kirst peab olema avatud, mina kõigile näha, “milliseks ta lõpus muutus”, tahan pisaraid ja kõnesid, surmakuulutusi, leinateateid, kaastundeavaldusi ja järelehüüdeid. Minu sõbrad, kallimad ja kolleegid peavad saama kokku tulla, tunnetele peab andma areeni, kus nad kui akrobaadid lae alla tõusevad, et siis taas madalaks vaibuda. Kõnedes võib ajada paska, kasutada sobimatuid luuleridu, ilustada ja vaikida maha.

Mind peab mulda panema kirikuõpetaja. Mu haual peab olema rist, soovitavalt treitud puust või tahutud kivist, mitte valatud või tehases valmistatud. Peielauas peab olema viina ja veini, võib jääda purju ja muutuda lõbusaks või härdaks. Kõik maitsetused on lubatud, nagu oli maitsetusi täis kadunukese elu.

Me elame teistega koos, aga meie surma kogevad vaid teised. Seda kogemust ei tohi inimestelt ära võtta.

mina olen elus

esimesel päeval olin väga kurb, uskmatu, haletsesin ennast, oma tegematajätmisi. teisel päeval korrutasin endale, et J. on surnud. jah, minuvanune, minu kamraad, paljude mälupiltide sees. kolmandal päeval võrdlen enda elusust olematusega. tahan väga elus olla. nagu suur emapõder, keda eile teel Kuressaarde üle põllu nägin minemas. ta vaatas mu poole ja vantsis läbi sügava lume kuhugi, kus ta arvas olevat oma elulootuse.

laupäev

Schiff – pea 4 tundi!, Valli baari haisvad ja pealetükkivad vanamehed, ja öine muuseum. (Pärast Schiffi oli ainus võimalus teha midagi rõlget, et tasakaal jalule seada. Osad alustasid sellega juba kontserdi ajal – kes rögises, kes kolistas tooliga või lasi mobiilidel heliseda (4x kontserdi jooksul!). Jumalad on kadedad ja publik lahkuse suhtes armutu! Ei pea olema Freud, et teada, et iga köhatus on vahetult suunatud esinejale – mul on igav, mulle ei meeldi jne jne.)

Ikkagi on nii lapsed kui armunud isekad, ükskõik mida armastuse kohta ei valetata. (“Ma palvetasin su eest,” ütles ta pimedas roosikrantsi pigistavate käte kohal ja ma olin väga rahul, et olin Isale haiget saanud teha.)

Kui teed elule ukse lahti, haarab ta sind endasse nagu mäest alla veerev lumepall.