Category Archives: Perekond

taas üks siristaja

Üks pool suguvõsast, vanaisa poolt, on säärased, ning see käib põlvest põlve – kord mees, siis naine: kõigepealt vanaisa ema, siis vanaisa, siis tema tütar jne jne. Nad on inimeste poolt armastatud ja austatud, sest nii-nii šarmantsed, sest poevad või nahast välja, et kolleegidele, sõpradele, võhivõõrastelegi meele järele olla, siis tulevad aga koju ja kohtlevad koduseid kui võõraid. Nagu oleks see vastutulek, et nad peres üldse figureerivad, nagu oleks nende pelk olemasolu kingitus kõigile teistele pereliikmetele. Mäletan ühte kommentaari lapsepõlvest ühe sellise pereliikme kohta: “Ta siristab võõrastega rõõmsalt nagu lind, aga kodus näeme vaid tema pahurust.”

Nende kõrval on inimesed, kes ootavad perelt armastust ja tuge, ning võõraste heakskiit ei ole neile nii oluline. Pingutus kellegi soovide eelistäitmiseks tehakse peres, mitte väljaspool kodu. Mõistagi on nende kooselu siristajatega seetõttu õnnetu.

Võibolla jagunevad kõik inimesed selle maneeri järgi kaheks, mitte ainult see suguvõsa. Ebameeldiv tõsiasi on aga see, et teist poolt tõmbab vastupandamatult peres (ebameeldivustundega) kogetud vastandtüpaaž.

Iiveldama ajab, kui mõistad, et sind tõmbab naiskallimates oma ema kõige häirivam omadus, mida ikkagi veel kaugusest teistes ei tuvasta – olla tähelepanelik ja armastuväärne vaid selleks, et valimatult austust ja imetlust kerjata, ja kohe, kui on tekkinud mingigi intiimsus, langetada naerunäomask. Kõige vastikum on kõrvalt jälgida seda tooni ja ilme muutust, mille esilekutsumine siis piisavalt suurt pingutust ei nõua, kui seda võõra armu nimel teha, mis aga lähedastega suheldes tujutseja murda võiks.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Haigus, Perekond

Lisa kommentaar

Filed under Perekond

Mida on andnud mulle tööstusrevolutsioon

Eelkõige on tööstuslik revolutsioon andnud mulle võimaluse olla oma tunnetes aus – kui mulle mu perekond ei meeldi, ei pea ma neid armastama ning võin elada oma perekonnast eraldi. Seda saan aga teha tänu tööstuslikule revolutsioonile, mis tegi minust tootmisvahendi, millel on töösturi silmis väärtus, see konverteeritakse töösuhete käigus rahaks, mille eest saan osta vabaduse oma perekonnast.

Aitäh!

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Huumor, Perekond, vabadus

See (vt all) juhtub ikka, kui liiga pikalt lugeda ühe teatud riigi meediat. Nädalavahetus oli aga mulle väga tore, lõbus ja südamlik ning tahan selle siin ära märkida. Ülases toimus queer-pidu, ehk üks esimesi, mis end nii selgelt ka välja reklaamib, samas paika pannes peo reeglid – igasugune homo- ja transfoobia ja seksism pole teretulnud. (Peolt paluti nt lahkuda mehel, kes haaras ühel naisel kannikast. Korraldajate silmis ei olnud küsimust, kuidas sellise vägivallatsejaga ümber käia. Nii peakski see alati olema.) Kui suudame luua koha, kus queeril on turvaline, on see väga suur samm. Kui selles kontekstis tahab ja oskab osaleda ka hetero ja/või cis, ei ole see  välistatud, kuid primaarne on luua kodune tunne inimestele, kel turvatunnet paljudes kohtades ei ole.

Tekkimas on üks uus tugev kooslus, mis tekitab seal osalejates sooje tundeid ning mille nimel ollakse valmis ühiselt töötama. Väga hea tunne on olla selles osaline.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Perekond, Ruum

Ta ütles: “M i n a armastan kõige rohkem oma maad ja rahvast!”

Tahtsin öelda, et aga sa ei ole terve elu ühtegi inimest armastanud.

Mõnikord ma ei saa õieti aru, mida ta vihkab, sest põlgusenool on otse mu näkku suunatud, on väga lähedal. Täna mõtlesin, et ma olen võinud arvata, et ma suudan selle kõik ära seedida, analüüsides, mõista püüdes, leplik ja andestav olles, aga ma ei suuda.

Lisa kommentaar

Filed under Pask, Perekond

Tädi Erna

44 a sügisel otsis metsas hobusega papile peidukohti
väike
omade eest oleks ta või tulest ja veest läbi läinud

ma laseks või maha
juta ütles sinust ei ole laskjat
45 a

mamma hääl on murdumas

Lisa kommentaar

Filed under Perekond

Jah, me jäime ellu!

Me olime ellujääjad. Me tulime tagasi! Vedasime end läbi sita (oi, ei, me ütleksime – raskete aegade), aga tulime tagasi.

Me säilitasime välise väärikuse.
Trauma? Ei, me ei kasuta seda sõna. Kõik kannatasid! Oli vaid kaks võimalust. Me tegime õiged valikud, meie kannatused olid õilsad.
Meis ei ole vimma ega viha, pole kättemaksu ega kurbust. Me olime ellujääjad.

*

Ma teeksin head, nagu teevad rindel head põetajad, kes surma mõistetud haavatul veel mingi väikese mõttetu asja korda ajavad. Põetajal ei ole surejast sooja ega küla. Jah, siin on sinu (surijat võib, isegi peab sinatama, ütlevad elukogenud naised, sest see on intiimne olukord) taskurätik, joogikruus. Põetaja vaatab teisele varjamatult otsa mõeldes, ma tean, et sa sured, see on tundide, võibolla päevade küsimus.
Ma mõtlen, kas põetaja ei tahaks tegelikult surijat ise üle selle serva teisele poole lükata, olla ise see, kelle näpuliigutusest teine ära kukuks, elust lõplikult lahti laseks. Mina tahaks.

Minust ei ole päästjat, sest siin ei ole midagi päästa.

*

 

Lisa kommentaar

Filed under Perekond