Kiki ja Miki emad

Ema nr 1 oli pärit pika ajalooga inimvihkajate sugupuust. Kui miski oli teda liiga vara äratanud või oli ta maganud liiga kaua, kui ta ei olnud juba kaks ja pool tundi söönud või oli istunud söögilauas üle kolme tunni, kui Kiki ja Miki riiulid olid segamini või kui Kiki koristas liiga innukalt, tabas ema pahameeletorm ning ta pehme ja pekine valge kere keerles mööda korterit nagu päris tuulispask. Kõik võis välja vihastada, ärritada ja eluisu võtta – bussipeatuses ootas liiga palju vene keelt rääkivaid inimesi, keegi kõneles poes liiga valju häälega, äsjavahetatud lambipirn ei hakanud tööle, hea tujuga alustatud kook läks untsu jne jne jne. Ta oli Baltimaades esimene kandidaat vihastamise kiirkursuse TED-talkile. Ema südames oli piiritu lootus, et kõik läheb nii nagu tema on ette kujutanud, kuna tavaliselt läks vastupidi, oli ta sunnitud saatuse peale ägestuma.

Ema nr 2 elu keskmes olid võileivad ja kaktused. Kui Kiki ja Miki väikesed olid, võimaldati emale ja ta kaktustele väike eraldi tuba, kus Kiki ja Miki mängud ja rõõmu- ning nutuhõiked teda segada ei saanud. Võileivateooria oli ta välja arendanud vahetult pärast ülikooli, kui Kiki ja Miki juba olemas olid. Parim toit oli võileib. Leib pidi alati olema sama sorti, samuti taimne margariin. Ka vaesel ajal pidi juustu alla käima õhuke vorstiviil ja kõige peale midagi värsket – salatileht või kurk-tomat. Võileib sobis igaks söögikorraks, enda tehtud täistaimsest võileivast ei saanud kunagi küllalt. Võileib oli ka tervislik. Sooja lõuna valmistamine oli võileivisti vaatest ajaraiskamine. Iga võileiva söömise ajal tuli oma võileivateooriat teistele tutvustada. Kiki ja Miki kuulasid. Kordamine on tarkuse ema.

ta tisside all laius igikelts

K. lebas kanapeel ja vaatas üle hauakivide üles taevasse. Valged, justkui lapse joonistatud pilved vaheldusid helesinise taeva triipudega. “Lõpuks ometi valgus!” mõtles ta enne kui katkenud mõttelõnga juurde tagasi tuli. “Kuidas oli mul õnnestunud kõigist neist suhetest lastetuna läbi tulla! Kas see oli olnud suur pingutus? – tuhanded rasestusvastased pillid, iga päev, kordagi unustamata, võõrastega kondoomid, ja mis peamine, tugev, ehkki teadvustamata, tahe hoiduda tittedest. ” Sealt läks ta mõte perekondade, tema lapsepõlvekodu ja vanemate ning vanavanemate omavaheliste suheteni. Selleni, kuidas kõrvaltvaadates tekitasid isegi õnnelikud ja üksmeelsed perekonnad tal õhupuuduse, veetnud õhtu nende elutoas, kõndis ta tuntava kergendusega linna pimedusse, õnnelik, et ei pea nendega ühe katuse alla magama heitma.

Sel pühapäeval oli ta veetnud “sõbraliku õhtu” vestes juttu mehega, keda ta paar korda kuus oma reite vahel pigistas, kelle juures üha harvemini ilmuvat häbitult animaalset ja robustset kiima välja elas ning kellesse kunagi väga ammu ehk korraks kiindunud oli olnud. Nagu lapsemeelsed mehed ikka, ja lapsemeelsed olid nad pea kõik, kiindusid ka kõige pelglikumad neist tõeliselt siis, kui su pilk enam nendel pikalt peatuda ei tahtnud, kui nende selts su sisemuse jäisust krõõmugi sulatada ei suutnud. Kui hea oli keset vestlust või isegi seksi keskel öelda, et ma hakkan nüüd minema. (See mõte ajas teda praegu millegipärast naerma.) Mitte miski, isegi teisele inimesele meie inimsusest tulenevalt võlgnetav viisakus, ei hoidnud teda kinni, ei hoidnud teda isekuses tagasi.

Jini Lash

mis muud üle jääb

B. noorpõlvearmastus oli ühepoolne ja keskeaarmastus sai õnnetult surma, mis muud jäi tal üle, kui endale hõimuülene roll võtta. Siis hakkas ta tõsisemalt kirjutama. Vanadel filmilõikudel on ta oma rolli väga sisse elanud nagu oleks ta kogu rahva vanaema või šamaan. Ta teab, et tal on midagi öelda, et tal tuleb öelda.

*

Koju sõites mõtlesin P. hiljuti öeldud mõttele, et iga pere on oma olemuselt rusuv koorem, et ta teadis juba noorena, et ta ei ole valmis oma pere looma. Hea, et ta mulle seda 20 aastat hiljem ütles! Ma ei tea, kas ma tean midagi rusuvamat ja koormavamat kui… See on imelik, et ma ei ole juba ammu põgenenud, et ma olen ikkagi osanud ka truu olla.

Kui teine roomab su poole sama raske koorma alt, siis ei ole küllap üldse võimalik olla. Seda mõistes annad nad kõik vabaks.

meenutus

Istusime eile pikalt Pelgulinna elutoas ja meenutasime. Ma juhtisin ta juttu enam kui tavaliselt, et saada teada uut. Ja küsisin ka asjade kohta, millest tahaksin õppida. Kogu oma jutukuse juures ei ole ta teatud asjadest (armusuhted!) rääkinud või on neist üle libisenud. Miks tädi H. lahutas, miks neil Aksliga lapsi polnud (ma olen siiski H. võimaliku lesbilisuse ise välja mõelnud!). Kui kaua nad papaga enne abiellumist kurameerisid, kui pikalt enne kohtumist kirjutasid. Nende esimene abielusuvi aastal 1955 – papa tahtis, et mamma oleks tema juures, kui ta suveks maale turbarabasse kraave läks kaevama, ja mamma ütleski oma töö Tartus hambaarstikabinetis üles, ehkki nad olid toona väga vaesed (kui ta seda ütleb, siis ta naeratab, nagu vaid tema teaks, et see oli nende kõige õnnelikum aeg ja nad ei vajanud midagi, ja iga päev praekartulite söömine ei olnud mingi vaev). Nüüd kommenteeris ta, et kuidas sai ta nii enesekindel olla, miks muti midagi ei öelnud tema tööst loobumise peale. Muti pidi nägema papa ilmumist nende ellu kui suurt õnnistust ja täpselt seda see tagasivaates oli ka (ehkki perekonna ametlik lugu alahindas teda süsteemselt – mamma põhikroonikuna rakendas siin abielunaise igapäevaste solvumiste tõttu liiga karmi karistust).

Ma ei näinud nende õrnust palju aastaid, mul oli raske mõelda neist kui armsamatest, aga lõpupoole oli õrnust ja armu omajagu (kui mammal oli südameoperatsioon, siis kasutas papa toibumispalatis meie ees esimest korda ühte nende vana hellitusnime – kiisuke; mäletan, et olin sellest rabatud). Ja alguses oli seda, paistab, väga palju – lapsed ei saagi seda mõista!

Mõned aastad tagasi ütles tädi E. keset perekondlikku pidu naerdes, et J.-l käis abiellumine väga kähku. Ta tuli vangilaagrist tagasi, sõitis Tartusse ja siis teataski, et tema abiellub. Tähendab, mina olen pärinud papa impulsiivsuse.

Foto

Ta tegi oma järjekordset tiiru ümber mu elutoa. Seisatas igal sammul, kui märkas midagi uut. “Heh, mul on nii huvitav! Ma ei ole sellega enam harjunud.”

Ta küsis, mis pilt see on.

Sellel on mu vanavanaema, vanaema ja ema lapsena. Aasta võib olla 1960. Nad seisavad Ülikooli tänaval, peahoone nurgal, aga peahoonet ei ole näha. Näe, praegune prantsuse filoloogia osakond on selles majas. Suurest õudusest on möödas vaevalt kümme aastat. Emal on seljas valge jänesekasukas ja jalas potikud. Ka vanaemal ja Mutil on kiiskavad kummisaapad. Nad on nagu tavaline pere, kes on linnaminekuks pannud selga linnariided.

Nende taga on risuhunnikud, vähemalt nii näen neid määrdunud lumehangi mina, sest ma kipun fantaseerima – Tartu pommitamisest on vähe aega möödas, kiviklibu on veel tänavatel. Tuletan endale meelde, et see on vaid kivistunud lumi, aasta on hilisem.

Ma uurin mamma ja Muti nägusid, et kas neist peegeldub midagi – näiteks kimbatust või vähemalt imestust, et nad elavad tavalist elu, käivad linnas sisseoste tegemas, viivad lapse kohvikusse.

Laps, st ema, seisab pildi keskel. Keegi ei hoia ta käest, ta seisab nagu seisavad enesekindlad väikesed tüdrukud, kes teavad, et nad on teeninud ära kõigi ümbritsevate täiskasvanute tähelepanu. Kõik vaatavad otse kaamerasse, poseerimata, ilma tehtud naeratuseta, nagu oleks pildistaja nende hea sõber. Onu Kutt või onu Valdo? Nagu oleks nad kõndinud ja vaid hetkeks palumise peale peatunud, et teha see pilt.

Foto kinnitab, päästab vaid arm.

et toetataks tittesid

Lugesin kahte NYTi järelehüüet Godard´ile. Mõlemas andis tooni etteheide, et mees oli, eriti vanas eas, tõrges ja tujukas, ei tulnud vanadele sõpradele (nt Varda) kaamera ees kätt andma, haukus ajakirjanike rumalate küsimuste peale jms jama. Keda see huvitab! Miks see kuidagi oluline on? Kui oled nii õrn, et sul on vaja, et teine inimene sind oma lahkuse ja hea tujuga toetab, siis tuleb käia teraapias, mitte ajalehes kirjutada.

*

Et tegeleda titega endas (viimase nädalavahetuse paranoilise skisoidi äng-äkšon!), kuulasin eile linnast koju sõites Lacani pompöösset teatraalsust ja siis Žižeki (tite-)kommentaari sellele (“Mida ma Lacanis ei salli”!). Sain kõvasti hirnuda. Ujumine aitas ka, eriti välibasseinis, kus sain üksi olles kõik kohad oma siputamisega täis pritsida.

*

Elasin Godard´i hinguses millalgi 2000/2001, kui Helsingi “cinémathèque” ta retrospektiivi näitas ja igal õhtul kinos käisin. Mõnda aega jäljendasime seejärel mõne kaaslasega oma eludes Godard´i filme, meie suhted pidid olema sarnased nähtule jne. Armsad tobud!

if it does not get better

kui su pere/koolikaaslased/.. on sitapeade kamp ja asi ei lähe paremaks, siis tuleb selg pöörata ja ära kõndida. vahel ei lähe paremaks.

Vt ka:

Meretagune toetus

“When the going gets tough, the tough get going”.

pimenurk

Algusest peale tõmbas Isa tähelepanu tõeliselt tähelepanuväärselt kõrvale. Nende esimesel ööl nägi Ta isast nelja unenägu, ühes seisis isa voodi kõrval ja vaatles neid kõrvuti magamas. Toona tõlgendas teine seda erilise ja hea märgina. Mõne aja pärast ilmus isa unes väikse puhta-triigitud pea lapse väljanägemisega inimesena, kes oli püüdlik ja õrn, nii et see tegi Ta kurvaks ja Ta tundis “väikesele” isale kaasa. Mida aeg edasi, seda õudsemaks läksid unenäod. Isa ilmus unne haige zombina, seejärel surnuna, kes on pealtnäha terve, n-ö surma üleelanud, ja lõpuks oli unedes tühjus ja teadmine, et isa on surnud, teda ei ole, on vaid kurbus.

Ta arvas, et see on lein, võibolla mingi isaga seotud trauma, võibolla oli isa Teda lapsena väärkohelnud, võibolla oli Tal jäänud midagi isa haiguse ja põetamisega seoses südametunnistusele kripeldama. Ta oli aga jätnud tähelepanuta ühe vihje Vanalt Psühhiaatrilt – “Vahel on ema süü see, et ta on oma tööd emana liiga hästi teinud.” Pärisisa oli tavaline, mitte liiga kauge ega liiga lähedane, hooliv ja pere juurde jäänud füüsilist tööd teinud mees, kes tahtis oma lastele paremat elu. Unenäoisa oli Ta ise. Mida selgemaks sai, et Ta ei suuda teist armastada, seda grotesksemaks läksid unenäod. Vahetult enne lahkuminekut oli Ta haiglane elussurnu, pärast lahkuminekut “paranes” Ta kiiresti (“Sinust eemalolek teeb mu hingele head!” – lause, mille üle teine oma sõpradega oli kibedalt naernud), aga jäi surnuks, eluvõimetuks. Üksindusega leppides kadus isa kui elaani sümbol ja Ta oli tagasi alguse tühipunktis.

komponeeriti kollektsiooni

Vanaema ja vanaisa ostsid kõik “vähegi huvitavad sarjad”, valitud Eesti autorid (nt kuulusid sinna vaid üksikud Mats Traadi nõukogude ajal välja antud teosed, väga üksikud raamatud Beekmanidelt, Tammsaare peamised teosed, mitte midagi Tuglaselt, Undilt või Vahingult jne jne). Vanaema ütles, et koduraamatukogus peavad olema vaid need raamatud, mida loetakse mitu korda. Kui ta pärast raamatu lugemist teab, et seda ta enam kätte ei võta, ei tohi seda ka riiulile jätta. Vanaisal pidid olema kõik “olümpiaraamatud”. Uue aja alguses viis vanaema meiega konsulteerimata mitu sarja antikvariaati, et elutoa kahele riiulile ruumi teha. Riiulid täitusid kiiresti uute raamatutega.

Ema kogu algus oli tema eriala ja töö nägu. Ingliskeelsed väljaanded Moskva ja teiste vene linnade kirjastustelt, mõni USA paberkaas, sõnastikud ja valitud luulekogud. 90ndatel hakkas ta ostma mingi kava järgi, st teatud sarju, teatud valdkondi, “väärt raamatuid, mis peaksid perekonnas olema”. Ja sinna kõrvale ostis veel ka palju muud, mis oli mõeldud pärast lugemist ära andmiseks või isegi ära viskamiseks. Mõlemas toas oli ühes seinas maast laeni nurgast nurgani riiul, mis ägises raskuse alla. Aastaid tagasi sai ema aru, et seda kollektsiooni ei ole tal kellelegi jätta, kellelgi ei ole ruumi seda mahutada. Keegi teine perekonnast ei jõua seda läbi töötada. See on kollektsioon koguja rõõmuks, millele paneb punkti koguja surm.

Mina alustasin ülikooli ajal Tartu antikvariaatides, sest selleks jätkus mul raha ja antikvariaatides oli palju seda, mida minu lapsepõlvekodus ei olnud. Juba õpingute lõpuks vedasin üürikorterist üürikorterisse kolides endaga kümneid ja kümneid raamatukaste. Kui ma 2012. aastal Kalamaja kolmetoalisse kolisin, võttis mul rohkem kui aasta enne kui leidsin piisavalt riiuleid ja energiat, et kõik kastid lahti pakkida. Sellest ajast peale olen kolinud veel kolm korda. Raamatud on laiali hoidlas, kütmata saunas ja väike valik riiulis. On küsimärk, kas lõpuks saabub aeg, mil ma oma raamatutega paigale jään, et kollektsionääri kodanlikku mõnu tunda.

 

Inimesi hullu ümbert

….   Huvitav pole mitte see, kuidas Hull käitub, tema ettearvatav ärevus või kompulsiivsus, vaid kuidas hakkavad käituma inimesed tema ümber. Pilgud, mis ei varja kaastunnet ega kahjurõõmu. Ka kõige suuremate ja silmapaistvamate inimeste seas on palju neid, kes ei jäta kasutamata juhust talle peale astuda, et vaid tunda oma üleolekut. (Milline pehme punktike on inimeses teise nõrkus või kujuteldav haavatavus, milliseid sadistlikke hoobasid selle tähelepanemine liikuma paneb.) Hull aga näeb seda suhtumise muutumist teravdatult, tema hulluse tagasipeegeldus talle lükkab ta kaugemale üle meeleheite serva. (Eraldi teema on see, mida näitab hullus tervetele. Foucault kukkus hulluse tõe kirjeldamisega läbi. “Kui ma ruumi astun, ei kehasta ma pelgalt teie suurimat hirmu kaotada töö, mugavus, enesekontroll, väärikus, elu!, vaid midagi veel atavistlikumat. Hullus ja tema tões on oma jõud, mis pakse poisse hirmutab, mis kõditab ebamugavalt rasvavoldi vahelt. Nagu maaslamaja silmavaateski on eriline selgus ja ausus, mida seisjad välja ei kannata.”)

….   Eraldi kategooria on “lähedased”, kelle hulgas domineerivad need, kes “ei suuda” teise hullust vaadata. Teise piinad on ennekõike nende endi piinad, mille nad ajavad segi häbi, ebamugavuse ja jälestusega, mis seletab kõiki neid heatahtlikke vanemaid vendi ja poegi, kes hoolitsusest hullu ära paigutavad, et kaitsta end “kogu õuduse” eest.

17. aprill 2005

“Täna käisime L.G. juures. Ta on väga otsa jäänud. Just vaimselt. Ütles, et tahtis end tappa, aga pole selleks piisavalt tugev ega tark.

Ta olevat noorena, kui oli vaene ja raha raamatute otsmiseks polnud, Hamleti käsitsi ümber kirjutanud.”

*

Ühel neist külaskäikudest palus L. mul valida endale tema raamatukogust mõned raamatud. Ta kogu oli mulle pisuke pettumus, otsustasin teadlikult väga tagasihoidliku valiku kasuks, sest teadsin ka ta kitsidust. Paar nõukogudeaegset eesti kirjanduse väljaannet, mõni vana sõnaraamat ja ehk paar võõrkeelset romaani. L. ütles seepeale, et need raamatud jätab ta pärast surma mulle. Naersime mammaga selle üle Tähtverest bussi peale kõndides. Nüüd aga mõistan teda rohkem, see ei olnud kadedus – kui raske peab olema surma liginedes elust lahti öelda.

Mulle jäi temalt üks vana tumepruun merevaigukee, kaunis inetu, ja väike marmorplaadiga lauake, ilusaim mööbliese, mida oman, aga mitte ühtegi raamatut.

*

Ühel korral ootas ta meid oma maja teise korruse trepiotsal, seljas must kõrgekaelusega särk, kaelas kett võtmetega. “Ma olen nagu Peetrus!”.

 

Mida on andnud mulle tööstusrevolutsioon

Eelkõige on tööstuslik revolutsioon andnud mulle võimaluse olla oma tunnetes aus – kui mulle mu perekond ei meeldi, ei pea ma neid armastama ning võin elada oma perekonnast eraldi. Seda saan aga teha tänu tööstuslikule revolutsioonile, mis tegi minust tootmisvahendi, millel on töösturi silmis väärtus, see konverteeritakse töösuhete käigus rahaks, mille eest saan osta vabaduse oma perekonnast.

Aitäh!

See (vt all) juhtub ikka, kui liiga pikalt lugeda ühe teatud riigi meediat. Nädalavahetus oli aga mulle väga tore, lõbus ja südamlik ning tahan selle siin ära märkida. Ülases toimus queer-pidu, ehk üks esimesi, mis end nii selgelt ka välja reklaamib, samas paika pannes peo reeglid – igasugune homo- ja transfoobia ja seksism pole teretulnud. (Peolt paluti nt lahkuda mehel, kes haaras ühel naisel kannikast. Korraldajate silmis ei olnud küsimust, kuidas sellise vägivallatsejaga ümber käia. Nii peakski see alati olema.) Kui suudame luua koha, kus queeril on turvaline, on see väga suur samm. Kui selles kontekstis tahab ja oskab osaleda ka hetero ja/või cis, ei ole see  välistatud, kuid primaarne on luua kodune tunne inimestele, kel turvatunnet paljudes kohtades ei ole.

Tekkimas on üks uus tugev kooslus, mis tekitab seal osalejates sooje tundeid ning mille nimel ollakse valmis ühiselt töötama. Väga hea tunne on olla selles osaline.

Ta ütles: “M i n a armastan kõige rohkem oma maad ja rahvast!”

Tahtsin öelda, et aga sa ei ole terve elu ühtegi inimest armastanud.

Mõnikord ma ei saa õieti aru, mida ta vihkab, sest põlgusenool on otse mu näkku suunatud, on väga lähedal. Täna mõtlesin, et ma olen võinud arvata, et ma suudan selle kõik ära seedida, analüüsides, mõista püüdes, leplik ja andestav olles, aga ma ei suuda.

Tädi Erna

44 a sügisel otsis metsas hobusega papile peidukohti
väike
omade eest oleks ta või tulest ja veest läbi läinud

ma laseks või maha
juta ütles sinust ei ole laskjat
45 a

mamma hääl on murdumas

Jah, me jäime ellu!

Me olime ellujääjad. Me tulime tagasi! Vedasime end läbi sita (oi, ei, me ütleksime – raskete aegade), aga tulime tagasi.

Me säilitasime välise väärikuse.
Trauma? Ei, me ei kasuta seda sõna. Kõik kannatasid! Oli vaid kaks võimalust. Me tegime õiged valikud, meie kannatused olid õilsad.
Meis ei ole vimma ega viha, pole kättemaksu ega kurbust. Me olime ellujääjad.

*

Ma teeksin head, nagu teevad rindel head põetajad, kes surma mõistetud haavatul veel mingi väikese mõttetu asja korda ajavad. Põetajal ei ole surejast sooja ega küla. Jah, siin on sinu (surijat võib, isegi peab sinatama, ütlevad elukogenud naised, sest see on intiimne olukord) taskurätik, joogikruus. Põetaja vaatab teisele varjamatult otsa mõeldes, ma tean, et sa sured, see on tundide, võibolla päevade küsimus.
Ma mõtlen, kas põetaja ei tahaks tegelikult surijat ise üle selle serva teisele poole lükata, olla ise see, kelle näpuliigutusest teine ära kukuks, elust lõplikult lahti laseks. Mina tahaks.

Minust ei ole päästjat, sest siin ei ole midagi päästa.

*

 

Noli me legere

Mõte kappab endiselt, aga tee on vaba, nagu jõgi läheb tulvaajal mööda sängipõhja ja ääri, üha kõrgemal kaldakausis, ei tunne takistusi. Üks suund.

Sada sõda muld on näinud.

Ei ole minevikku, etteheiteid, kõik, kes ei ole sinuga kaevikus, põlvili samblasihikul, ilmasõja telgis, on kauged varjud, pea olematud. Kandev keha – mu vaimu kest – ja need kõrvalkehad peavad ellu jääma, mitte ainult ellu, vaid jõudma. See püüd ja mõte sest püüust täidab olemuse, ongi olemine ning ei midagi muud.

*

Minu huultel sõjaarmid.

Võitlusmuljumised paranevad su suu all. Tema, kes suudleb ära mu lahinghaavad.

Voolamine, vaba & rahulik. Unustuse jõgi, millesse uued allikad lumevee toovad. Sisse kiilub lõikeid ja virvendusi, aga need kaovad hetkega.

Valge külm märts ja päike Tallinnas. Selles nädalas elada siin ühe nädala aastal 1939, 1944. Kõik meie kadunud kauged kaimud on meiega. Meie kaks olemegi nemad. Nemad meis. Sellepärast tunneme end nii kindlatena, vägevatena. Elanud üle ja jäänud, meilt ei saa enam midagi võtta. Me ise võtame. Kõik on veel ees. See on lubadus, õnnestumise garantii.

*

Maurice, ma loon maailma ja see on tõeline!