Category Archives: Perekond

Mida on andnud mulle tööstusrevolutsioon

Eelkõige on tööstuslik revolutsioon andnud mulle võimaluse olla oma tunnetes aus – kui mulle mu perekond ei meeldi, ei pea ma neid armastama ning võin elada oma perekonnast eraldi. Seda saan aga teha tänu tööstuslikule revolutsioonile, mis tegi minust tootmisvahendi, millel on töösturi silmis väärtus, see konverteeritakse töösuhete käigus rahaks, mille eest saan osta vabaduse oma perekonnast.

Aitäh!

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Huumor, Perekond, vabadus

See (vt all) juhtub ikka, kui liiga pikalt lugeda ühe teatud riigi meediat. Nädalavahetus oli aga mulle väga tore, lõbus ja südamlik ning tahan selle siin ära märkida. Ülases toimus queer-pidu, ehk üks esimesi, mis end nii selgelt ka välja reklaamib, samas paika pannes peo reeglid – igasugune homo- ja transfoobia ja seksism pole teretulnud. (Peolt paluti nt lahkuda mehel, kes haaras ühel naisel kannikast. Korraldajate silmis ei olnud küsimust, kuidas sellise vägivallatsejaga ümber käia. Nii peakski see alati olema.) Kui suudame luua koha, kus queeril on turvaline, on see väga suur samm. Kui selles kontekstis tahab ja oskab osaleda ka hetero ja/või cis, ei ole see  välistatud, kuid primaarne on luua kodune tunne inimestele, kel turvatunnet paljudes kohtades ei ole.

Tekkimas on üks uus tugev kooslus, mis tekitab seal osalejates sooje tundeid ning mille nimel ollakse valmis ühiselt töötama. Väga hea tunne on olla selles osaline.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Perekond, Ruum

Ta ütles: “M i n a armastan kõige rohkem oma maad ja rahvast!”

Tahtsin öelda, et aga sa ei ole terve elu ühtegi inimest armastanud.

Mõnikord ma ei saa õieti aru, mida ta vihkab, sest põlgusenool on otse mu näkku suunatud, on väga lähedal. Täna mõtlesin, et ma olen võinud arvata, et ma suudan selle kõik ära seedida, analüüsides, mõista püüdes, leplik ja andestav olles, aga ma ei suuda.

Lisa kommentaar

Filed under Pask, Perekond

Tädi Erna

44 a sügisel otsis metsas hobusega papile peidukohti
väike
omade eest oleks ta või tulest ja veest läbi läinud

ma laseks või maha
juta ütles sinust ei ole laskjat
45 a

mamma hääl on murdumas

Lisa kommentaar

Filed under Perekond

Jah, me jäime ellu!

Me olime ellujääjad. Me tulime tagasi! Vedasime end läbi sita (oi, ei, me ütleksime – raskete aegade), aga tulime tagasi.

Me säilitasime välise väärikuse.
Trauma? Ei, me ei kasuta seda sõna. Kõik kannatasid! Oli vaid kaks võimalust. Me tegime õiged valikud, meie kannatused olid õilsad.
Meis ei ole vimma ega viha, pole kättemaksu ega kurbust. Me olime ellujääjad.

*

Ma teeksin head, nagu teevad rindel head põetajad, kes surma mõistetud haavatul veel mingi väikese mõttetu asja korda ajavad. Põetajal ei ole surejast sooja ega küla. Jah, siin on sinu (surijat võib, isegi peab sinatama, ütlevad elukogenud naised, sest see on intiimne olukord) taskurätik, joogikruus. Põetaja vaatab teisele varjamatult otsa mõeldes, ma tean, et sa sured, see on tundide, võibolla päevade küsimus.
Ma mõtlen, kas põetaja ei tahaks tegelikult surijat ise üle selle serva teisele poole lükata, olla ise see, kelle näpuliigutusest teine ära kukuks, elust lõplikult lahti laseks. Mina tahaks.

Minust ei ole päästjat, sest siin ei ole midagi päästa.

*

 

Lisa kommentaar

Filed under Perekond

Noli me legere

Mõte kappab endiselt, aga tee on vaba, nagu jõgi läheb tulvaajal mööda sängipõhja ja ääri, üha kõrgemal kaldakausis, ei tunne takistusi. Üks suund.

Sada sõda muld on näinud.

Ei ole minevikku, etteheiteid, kõik, kes ei ole sinuga kaevikus, põlvili samblasihikul, ilmasõja telgis, on kauged varjud, pea olematud. Kandev keha – mu vaimu kest – ja need kõrvalkehad peavad ellu jääma, mitte ainult ellu, vaid jõudma. See püüd ja mõte sest püüust täidab olemuse, ongi olemine ning ei midagi muud.

*

Minu huultel sõjaarmid.

Võitlusmuljumised paranevad su suu all. Tema, kes suudleb ära mu lahinghaavad.

Voolamine, vaba & rahulik. Unustuse jõgi, millesse uued allikad lumevee toovad. Sisse kiilub lõikeid ja virvendusi, aga need kaovad hetkega.

Valge külm märts ja päike Tallinnas. Selles nädalas elada siin ühe nädala aastal 1939, 1944. Kõik meie kadunud kauged kaimud on meiega. Meie kaks olemegi nemad. Nemad meis. Sellepärast tunneme end nii kindlatena, vägevatena. Elanud üle ja jäänud, meilt ei saa enam midagi võtta. Me ise võtame. Kõik on veel ees. See on lubadus, õnnestumise garantii.

*

Maurice, ma loon maailma ja see on tõeline!

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Füüsiline, Isamaa, Linn, Perekond

Ikoonimaalija

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

by | Pühapäev, jaanuar 19, 2014 · 22:26