Esimene ujumine

sel aastal Pikakari rannas. Ca 9C. Ujujaid oli umbes seitse, sh rannavalve.

luigelahel esimene ööbik sel aastal. kukkus kolm korda. väike vahe ja veel ühe ainsa korra.

täna nägin esimest korda ka pääsukesi.

ta naljatles, et olen sunnitud ta ära tapma, kui oma ranna asukohta teistega jagada ei taha. naersin ja kujutasin seda ette.

hiljaaegu, kui kartsin teda ta otsas ronides oma kehaga lämmatada, ütles ta, et ta tahakski niimoodi surra. sellest jääb kõrva surmasoov, romantiline, aga surmasoov.

ma arvan, et see on 1.x, kui kohtun kellegagi, kes on korraga nii idioot kui ka persevest. mul ei ole aga juba mõnda aega surmaiha, ainult suur eluisu. peaksin tal minna laskma.

päikese banaalsus

me peame siis mõtlema mis kell me põgeneme siin linnas ei hoia meid enam miski kuigi ma ei mäleta sellist maid sellist mai lõppu et öösel kl 2.30 on kõik linnud üleval Patarei otsal ööbik Vana-Kalamajas kuldnokk laulavad kaklevad karjed need saavad olla vaid kassid või lapsed või mõni purjus mees kaks kassipulma kui kõnnin läbi Kalamaja ja Pelgulinna ja päike ikka Kopli horisondil valin tänavaid et näeks valgust et näeksin et on nagu päev ehkki ei ole

isegi kui draamat välja ei pigista

on ebahuvitava ajakirjaniku ebahuvitavalt tehtud intervjuu Malkovichiga päevalugemine

https://www.theguardian.com/film/2020/may/21/john-malkovich-i-had-a-lot-of-violence-growing-up-but-so-what

It was G

An accident in the morning. Mi scusi. I’ll keep the shards.

Piccoli on surnud

https://www.lemonde.fr/disparitions/article/2020/05/18/l-acteur-michel-piccoli-est-mort_6040024_3382.html

Ma “kohtusin” Pema Chödroniga esimest korda 2012. aastal Washington DC-s, kui olin parajas “seisus”. Mäletan seda momenti, kui võtsin väikses raamatupoes riiulilt ta raamatu. Olen seda palju kordi lugenud, selle ääred täis kritseldanud. Mind kõnetas vahetult teada-tuntud lugu, kuidas temast budistlik nunn sai. Ta virutas oma abikaasa poole teele raamatu (või kivi?, ma ei mäleta), kui too ütles, et tal on afäär teise naisega.

Pemal on anne rääkida ja kirjutada keerulistest asjadest lihtsalt neid lihtsustamata.

Lähen aegajalt üksi ta korterisse, kus ta pole olnud kuid. Kõik on nii nagu ta oleks lahkunud vaid mõneks tunniks. Riided toolileenidel, köögilaud on täis asju, mõni üksik nuga on kraanikausis pesemata, kohvilaud on täis “just ostetud” raamatuid ja pabereid. Terve korter on täis tema lõhna. Kuid ei ole siin õhutatud ja asju, millel on ta lõhn, on nii palju.

Kõigepealt vaatan üle mind huvitavad raamaturiiulid, tean neid väga hästi, aga need on nii rikkalikud, et avastan sealt ikka ja jälle uut ning unustatud huvitavat. Istun magamistoa põrandale suure riiuli ette ja lihtsalt vaatan, ei loe midagi peale pealkirjade. Tean kõiki fotosid riiulite servadel, tean kõiki emotsioone, mida need minus tekitavad. Seda, et ma ei ole olnud kunagi ühelgi fotol. Me ei ole olnud.

Siin üksi maas istuda on turvaline, kujutan ette, et selle korteri ja temaga seotu ongi turvaline, turvalisem kui mu elu praegu. Heidan korraks ta voodile, millel on palju patju ja karvaseid mänguloomi. Kui ma oleksin tema, lebaksin siin oma kodus, vaatega oma raamatutele, riidekapile… üksi ja sõltumatu, oma mõtete ja üksiolemise vaikusega.

Siis vaatan läbi kõik ehtekarbid. Otsin konkreetseid esemeid. Rohelist mõrase malahhiidiga filigraansõrmust, mida olen lapsest peale kõige ilusamaks ehteks pidanud. Pole julgenud talt seda endale küsida. Hõbe on läinud seismisest  tumedaks, ma ei ole seda kunagi nii tumedana näinud. Panen sõrmuse oma parema käe sõrmusesõrme. See näeb tumepunaste sõrmeküünte ja valge naha kõrval ilus. Otsin kuldseid punutud traadiga kõrvarõngaid, mida täna aga ei leia. Kui leiaks, paneks need korraks kõrva. Leian teisi, mille olen unustanud, mida aastaid imetlesin nii karbis kui ka tema kantuna.

Tõmban kõrvale riidekapi liuguksed, tahaks leida siit midagi, mida vajan. Mõne mantli või kampsuni, aga tean, et need on mulle suured ja see oleks liiga kummaline, kui siit midagi isegi laenaksin.

Kui olen pakkinud prügikotti postkasti jäetud reklaami ja pahaks läinud majoneesi, enda kotti paar lasteraamatut, mida mäletan saanuna kingiks, vaatan üle ukse ta ilusale vana mööbliga täidetud elutoale, ma kindlasti unustan midagi, midagi jääb maha, aga ma saan naasta.

Trükki läheb Beauvoiri avaldamata romaan

https://www.lefigaro.fr/livres/les-inseparables-un-roman-inedit-de-simone-de-beauvoir-va-sortir-a-l-automne-20200511

 

ilutu

Teda on kerge narrida. Võtame perekondlikus lõunalauas üles seksi- või meeste tervise teema ja juba ta tahaks minestada või aurustuda enda kõrgemasse tundesfääri. Meie naised jääme alla maha muigama mõrudalt eetrist väljaheidetu kibestumust.

Olen ka tahtnud lennelda kaalutult neis sfäärides, õppinud aga vaid seda, et intiimsus on kaitsetus, on põetamine, on enese alandamine. Armastuses oleme tavalised toateenijad, räbaldunud seelikusaba põrandapesust niiske ja töö eest ära vöö vahele nutserdatud. Pean sisenema ruumi nii, et mind ei märgataks, pean tegema oma töö nii, et ei märgataks, et see on tegemata. Kuulan su eksistentsiaalset hala ja mu soov küürida pindu su jalge all kaob.

Seepeale viskud oma sametülikonnas pikali, virutad saapaga kõlavalt vastu plekki ja vesi loksub ämbrist põrandale. See ei saa mind kuidagi häirida, mu tööd väärata. Asutan end minema, tulen ämbri järele hiljem, kui su tuju on lahtunud, et kolistades sulle piinlikku etendust meenutada. Oled kummardunud Puhta mõistuse üle ja punastad, kui mind kuuled.

Loetud Luigelahel

Tal on õnnestunud lisada üks tekst eesti keele ilusaima armuluule sekka. Algab sõnadega “Halb vaim hülgas mu…”.

vulav

on üks hetk uue loo alguses, kui teine armastaja võib veel muutuda, protagonisti tunded saaks üle kanda pea ükskõik kellele, mingi energia on liikuma pandud ning see ei ole veel kinni ühes inimeses. see on ühtlasi hetk, kui loo kangelane on vastupandamatu, kõik temas voolab ja kiirgab. ta ise seda, muidugi, ei tea, ta võngub joovastuse ja meeleheite vahel vastavalt tulevase armastatu tagasi heiastustele. armastaja vahetumine on aga pelgalt teoreetiline mõttemäng, seda ei juhtu kunagi, igasugune ligilähedanegi kolmanda lavale astumise võimalus kinnitab palavikuliselt ja rabistades mängu esipaarilised.

et seks oleks turvaline

kõige rohkem olen turvaseksist õppinud queer partneritelt ja Berliinis. üldjuhul ei puudutata uue partneriga ilma kondoomi või kummikindata üksteise limaskesti seni kuni mõlemad on end testinud kõige levinumad suguhaiguste suhtes. Erand on suudlemine. kui Eestis on isegi juhupartnerite hulgas levinud kaitseta oraalseks, siis Berliini seltskondades, kus liikusin, kasutavad inimesed oraalseksi ajal dental dam latexlappe või kondoome. juhuseksi ajal kaitstakse ka oma käsi, mis võivad haigust ühe inimese limaskestadelt teise inimese limaskestadele viia. seksi alguses lepitakse kokku reeglid, kes keda ja mida võib puutuda ning mida mitte. nt ei tohi turvalisuse kaalutlustel katsuda partnerit ja siis ennast või käsi liikuda vitult suhu. seksklubis käiakse kummikinnastega.

Eestis on paljude teadlikkus turvaseksist algeline või kitsarinnaline. mul on kogemusi, kui pärast “seksireeglite” juttu voodis kaob inimesel seksiisu, sest seni ei ole ta terviseriskidele üldse mõtelnud. inimene, kes ei tea suguhaigustest või arvab ekslikult, et oraaliga haigused ei levi, on ihajahutaja.

 

We will lie on that meadow

Addosso al viso mi cadono le notti
e anche i giorni mi cadono sul viso.

valguse kaif, uute lehtede kaif, lõhnade kaif, uute tekstide kaif, uue keele kaif…

ma haaran kaasa vahuveinipudeli vaid rituaali, mitte joovastuse pärast, ma ei saaks olla rohkem joobes.