Õunaaed on liikumatu. Suur jalakas samuti. Taustal on läbipaistmatu udu. See pole ükskõiksus. Vaatan teda pikalt lõunaaknast. Ta ei ole pärisaed, märgunud tüved, sammal võrade all, vaid minu võluaed. Ilmub pikalt vaatajale, nähtav vaid nägijale.
Ärevus on paralüseeriv – kõht valutab ja kisub krampi, pidevalt tahaks oksendada ja süda jupsib ka. Aga aial pole minu lahkumisest sooja ega külma.
Filed under Armastus
Ta tegi oma järjekordset tiiru ümber mu elutoa. Seisatas igal sammul, kui märkas midagi uut. “Heh, mul on nii huvitav! Ma ei ole sellega enam harjunud.”
Ta küsis, mis pilt see on.
Sellel on mu vanavanaema, vanaema ja ema lapsena. Aasta võib olla 1960. Nad seisavad Ülikooli tänaval, peahoone nurgal, aga peahoonet ei ole näha. Näe, praegune prantsuse filoloogia osakond on selles majas. Suurest õudusest on möödas vaevalt kümme aastat. Emal on seljas valge jänesekasukas ja jalas potikud. Ka vanaemal ja Mutil on kiiskavad kummisaapad. Nad on nagu tavaline pere, kes on linnaminekuks pannud selga linnariided.
Nende taga on risuhunnikud, vähemalt nii näen neid määrdunud lumehangi mina, sest ma kipun fantaseerima – Tartu pommitamisest on vähe aega möödas, kiviklibu on veel tänavatel. Tuletan endale meelde, et see on vaid kivistunud lumi, aasta on hilisem.
Ma uurin mamma ja Muti nägusid, et kas neist peegeldub midagi – näiteks kimbatust või vähemalt imestust, et nad elavad tavalist elu, käivad linnas sisseoste tegemas, viivad lapse kohvikusse.
Laps, st ema, seisab pildi keskel. Keegi ei hoia ta käest, ta seisab nagu seisavad enesekindlad väikesed tüdrukud, kes teavad, et nad on teeninud ära kõigi ümbritsevate täiskasvanute tähelepanu. Kõik vaatavad otse kaamerasse, poseerimata, ilma tehtud naeratuseta, nagu oleks pildistaja nende hea sõber. Onu Kutt või onu Valdo? Nagu oleks nad kõndinud ja vaid hetkeks palumise peale peatunud, et teha see pilt.
Foto kinnitab, päästab vaid arm.
Kui naine esimese veretilga langemise eel end käega naudinguni viib, tuleb kuupuhastus valutu ja selge ilm jääb püsima.
Filed under Etno, Vampiirindus, Vitt
hakkab vaim kahtlema: milleks meile teine inimene, kui too võib takistada meil maailmast eemaldumist, jälkusesse langemist, st ainuvõimalikku sõltumatust (Ciorani ainetel).
*
Kumb meist esimesena araks lööb? Küllap pole mul selles võistlejat.
Filed under Õhk
näitus 