Ta tegi oma järjekordset tiiru ümber mu elutoa. Seisatas igal sammul, kui märkas midagi uut. “Heh, mul on nii huvitav! Ma ei ole sellega enam harjunud.”
Ta küsis, mis pilt see on.
Sellel on mu vanavanaema, vanaema ja ema lapsena. Aasta võib olla 1960. Nad seisavad Ülikooli tänaval, peahoone nurgal, aga peahoonet ei ole näha. Näe, praegune prantsuse filoloogia osakond on selles majas. Suurest õudusest on möödas vaevalt kümme aastat. Emal on seljas valge jänesekasukas ja jalas potikud. Ka vanaemal ja Mutil on kiiskavad kummisaapad. Nad on nagu tavaline pere, kes on linnaminekuks pannud selga linnariided.
Nende taga on risuhunnikud, vähemalt nii näen neid määrdunud lumehangi mina, sest ma kipun fantaseerima – Tartu pommitamisest on vähe aega möödas, kiviklibu on veel tänavatel. Tuletan endale meelde, et see on vaid kivistunud lumi, aasta on hilisem.
Ma uurin mamma ja Muti nägusid, et kas neist peegeldub midagi – näiteks kimbatust või vähemalt imestust, et nad elavad tavalist elu, käivad linnas sisseoste tegemas, viivad lapse kohvikusse.
Laps, st ema, seisab pildi keskel. Keegi ei hoia ta käest, ta seisab nagu seisavad enesekindlad väikesed tüdrukud, kes teavad, et nad on teeninud ära kõigi ümbritsevate täiskasvanute tähelepanu. Kõik vaatavad otse kaamerasse, poseerimata, ilma tehtud naeratuseta, nagu oleks pildistaja nende hea sõber. Onu Kutt või onu Valdo? Nagu oleks nad kõndinud ja vaid hetkeks palumise peale peatunud, et teha see pilt.
Foto kinnitab, päästab vaid arm.