Hommikuks üks katke unenäost: minust on möödumas keegi tuntud nägu, keda esimesel hetkel pean kellekski teiseks. See on väga väsinud ja muutunud (kaalus kaotanud) Elmo Nüganen. Oleme lennujaamas, märkan teda ja ta muutumist ning tunnen empaatiat.

Ta uskus armastuse kohta…

Ta uskus armastuse kohta kõikvõimalikke eksiarvamusi. Armastuse pidi “äratama” teine inimene, armastust pidi õppima ja, mis kõige olulisem, kultiveerima. Armastus sai elada vaid vastuarmastusega, “põlluharijaid” pidi olema kaks, kaks kõblast hoidvat kuju pidid liikuma armastuse pikkade, ikka ja jälle rohtuvate ning kuivusest pragunevate vagude vahel. Iga armastuse luhtumine tõi “karistuseks” tema ellu keerulise kallima, keda pidi suutma siiski  armastada, et oma süüd lunastada, sest keegi oli kusagil kirjutanud, et armastus ollakse, see ei ole tegevus ega saa seda väljendada tegusõnaga. Aastaid uskus ta, et ta vajab armastuses õpetajat, et tal on olnud üks tõeline Õpetaja, kelle õpetuse järgi tuli talitada. Ühel päeval sai temast endast õpetaja ning ta ülesanne oli juhtida teisi tarkuseteel. Õpetajana pidi loobuma rahuldusest, mida armastus muidu pakkus, pidi leppima, et armuke ei olnud tema võrdväärne, vaid juhendatav, järgija, kes ammulisui ta ees tarkuseteri ootas. Kas tõesti oli ta ka ise nii narrilt armastust õppinud? Nõnda tobe ja võhiklik oma õpetajatele tundunud? Vahel unistas ta, et kohtab mõnda teist õpetajat, kellega kogeda põgusat, aga vaimustavat meistriklassi ilma õpilastest pealtvaatajateta. Tema ümber aga olid peamiselt “vilistlased”, kunagi olid nad samas koolis käinud, midagi ka õppinud, kas neil seda teadmist elus vaja läks, oli kaheldav. Aine ei huvitanud neid enam ammu, ilma selle valemite ja seaduspärade sügava tundmiseta sai samuti väga edukalt läbi ajada. Aegajalt sattus ta ette mõni diplomita väljalangenu või üldse koolihariduseta jäänu. Nende seas oli ikka, nagu riiklik haridusstatistikagi osundas, rohkem poisse. Muidugi ei olnud sellised õpilased tema teadmiste ja kutse väärilised, nende õpetamine piisavalt huvitav ülesanne, aga õpetaja ei saa ju juhendatavat valida. Keegi pidi neid õnnetuid instrueerima, nad hädapärase tunnistuseni aitama. Mida aeg edasi, seda enam mõistis ta, et koolitööle suunatuist jäid kohale pidama kõige andetumad, kes oma pealehakkamise ja vaimusära puuduse korvamiseks endal tähtsa missiooni väitsid olevat. Ühel päeval aastate pärast pidi ta pensionile jääma, rahulolev, et ei pea enam pingutama, ettevaatlik, et ei mõtleks liialt oma elutöö kribudele viljadele.

1. aprill 2015

Filmiarst ütles, et inimesed ei muutu. Ei muutu!

Loen vanu sissekandeid. Kas see on tõesti olnud? Olen kasutanud punast tintekat, käekiri on käest ära, seda ei pea keegi kunagi välja lugema, kirjutatud on väljutamise pärast. Lehekülje paremal äärel on tundide kaupa erinevate valuvaigistite doosid, et ei võtaks liiga palju, need ei ole mõeldud ajaloo jaoks.

kl 7 Ibumet 500

kl 12 Co-codam 500

17 Ibu 400

21:30 Coldrex

01:17 Ibum 400

On üks maailm, kust eemale hoida, ning teine, mis luua. Tuleb luua see maailm.

*

Päevi ja päevi Houellebecq. Ma tunnen teda läbi ja lõhki.

kl 12:45 Ibu

kl 3 ? Coco

kl 9 Coco

kl 13 Coco

19:30 Coco

s nagu süü, s nagu sünd

I could no longer dream. I knew that the only way left to dream was through writing, and encrypted writing at that, so that fault-finding friends and critics wouldn’t protest: “Sir! You are drifting towards sentimentalism!”

Antanas Škėma

Ärkan keset ööd ärevana, nagu lapsena ööl enne sünnipäeva. Siis erutas mind mõte kingitustest, tähelepanust, nüüd mõtlen tegemata tööülesannetele, kahtlustele. Enese rahustamiseks söön või masturbeerin. Kumbki ei tööta enam väga hästi.

Esimene puhkusepäev, võin lugeda, vedeleda, rohida, võimaluste avarus tekitab ängi nagu alati. Rahustab mõte, et ma ei pea mitte midagi, ei pea isegi sööma, olen mitu päeva kõik söögikorrad väljas söönud. Kirjutamismõtted keerlevad peamiselt süü ümber – ma ei kujuta üksnes ette, vaid olen kindel, et olen astunud Tema asemele, kui saan hakkama sellega, mida tegi Tema, on mu süü lunastatud, kui ei, on mu süü kahekordne. Tean, et see kinnismõte on väike ja ohtlik, võib viia kuhugi, kuhu ma ei taha sattuda.

*

Keegi pole suhetes nii julm kui ebakindel, kui keegi, keda on kunagi solvatud, alandatud, nagu Tsõpkini kujutatud vananev Dostojevski.

*

Armastuse õppetunnid on alistumise harjutamine.

Kuradi valge mees

Ei ela, ei sure. Ta etenduse põhisõnum oli, et vaadake, ma julgen rääkida valge mehe loo. See osa, mida saab üldse lugeda looks, oli piinlik kuulata, igav taluda. Kui väike vaene valge mees kärvab, siis mitte Teise mässus, vaid eneseimetlusest pimestatud ego tuhmumise tõttu. Kes oleks veel valmis talle tema “suurust” tagasipeegeldama.

See on ka üks väheseid kordi, kui ma oleks tahtnud mädatomateid lavale visata, hüüda lava poole mõne iroonilise hõike.

Ja mida ikkagi mõtles Baltoscandali kuraator, et lasi selle praeguses kontekstis lavale!?