“Viimane päev”

Naasen taas Bergmani mõtte juurde, et teha on vaja vaid vältimatut. Ekslen pool päeva linnas, et tuvastada, mis on vältimatu. Mõni tööalane kohustus, mõni seltsimehelik kohustus, viin panka need üksikud latid, mis mul on, metalli muidugi vastu ei võeta, suunatakse teise asutusse, samas täna olevat viimane päev. Tunnen, et ainuke vältimatu asi on leida raamatupoest Ristikivi Hingede öö, mida mul ei ole või on see kadunud, aga täna pean seda kindlasti taas lugema. Hoidun suurte kaubanduskeskuste poodidest, aga jälle näen ka Draama teatri vastas, et RahvaRaamat on kokku kuivanud, pole õieti olulisi rubriike riiulitel, saalides võtavad suurema osa ruumist lastekad, ulme, mängud, esoteerika jms. Pole enam ühtegi raamatupoodi, mida saaks korralikuks pidada, akadeemilisi raamatupoode pole enam ammu. Keegi ei muretse väga, et sel võivad olla ja juba on kaugeleulatuvad tagajärjed.

Kesklinn on täis turiste, kes on kerged ja rõõmsad, sest võõras piduses linnas. Suundun tagasi Kalamaja poole. Tahan teha vajalikud ostud Balti Jaama turul, aga see on kinni. Ma ei tahaks midagi enam osta, mitte midagi süüa, pelgalt söömise vajadus tundub mulle vulgaarne. Täiskõhutunne on tülgastav. Kõik need elukad, verine liha karpides ja riiulitel. Kavatsesin õhtuks küpsetada, aga ei suuda ka mune ega võid osta.

Balti Jaama ümbrus on veel nagu küla. Keset jalakäijateteede ristumist või kahe hoone vahelist platsi on suur prügikonteiner. Kaks vene meest on purjus, nooremal on koer, kes on segaduses, hoiab peremehest ja tema rihmast eemale, aga ära ei saa minna. Kardab lähedale minna, kardab teisi inimesi, kardab uuesti peksa saada, on janune ja näljane. Muutun väga kurvaks ja lootusetuks. Vaatan mitmeid kordi tagasi, nagu ikka sellistel puhkudel, ja siis lähen edasi. Uurin Päästearmee akna uut kaunistust. Just on hakanud pihta vana-aasta jumalateenistus ja pärast jagatakse arvatavasti süüa ja pakke. Näen, et saalis istuvad mõned inimesed. Tahaksin väga sisse minna, mul ei oleks kusagil mujal targem kui siin. Aga pelgan ega lähe.

Teen ostud Telliskivi säästukas. Oma teel näen mitmeid räpaseid, peksust ja kukkumistest moondunud nägudega inimesi, alkoholi lõhnadega, kondiseid ja haigeid. Ma tunnen neile igaühele kaasa. Ainuke, mida saan teha, on palvetada, mõtlen sellele kui suurele avastusele ja hetkelisele lohutusele, mis mind eelkõige ennast troostib. Tean, kuidas see palvelohutus sõnastatud mõttena kõlab, kui võõralt ja õõnsalt paljudele. Mulle ei lähe see palju korda.

Kalamaja on vaesust täis, ja on veel mõni aeg, mis sest et nooblid ja moeteadlikud inimesed siia kortereid ostavad ja oma poode avavad. Kuhu lähevad siinsed varasemad vaesemad elanikud siis, kui nad ei jõua enam oma kodusid siin pidada? Lasnamäele? Ma isegi ei mõista seda kontrasti, mis siin on. Kõige edevamad ja hedonistlikumad oma heaolusaarekestel, et saaks nautida ohutus kauguses “autentset teistsugusust”. Nagu rajataks apartheidijärgses ühiskonnas mustade kvartalitesse noobleid valgete lõbustuskohti, uusi elamuid. Meelelahutus ja parem elu keset teisesust on aga kättesaadav vaid priviligeeritutele, segregatsioon säilub.

Kuula (Lepland:): täna kell 19:05 Klassikaraadios

http://klassikaraadio.err.ee/uudised?news=7321

 

 

This slideshow requires JavaScript.

Oui

Pidžaamas või t-särgis, lohakalt ja suvaliselt, ta ütles: “Ma tahan korsette tihedaid pakse tekstiile voogama üle mu keha suruma mind uude vormi Kõrgeid kraesi rippuvaid käiseid…”.

Head lapsed esinevad täna ballil ilusatele härradele ja prouadele, halvad lapsed koristavad oma tuba ning mõtlevad järele, mida nad on valesti teinud.

Uudis: SWEDEN – CINEMAS CAN OFFER BECHDEL MOVIE RATING ON GENDER BIAS, EQUALITY

 

http://www.theguardian.com/world/2013/nov/06/swedish-cinemas-bechdel-test-films-gender-bias

 

SWEDEN – CINEMAS CAN OFFER BECHDEL MOVIE RATING ON GENDER BIAS, EQUALITY

 

You expect movie ratings to tell you whether a film contains nudity, sex, profanity or violence. Now cinemas in Sweden are introducing a new rating to highlight gender bias, or rather the absence of it.

To get an A rating, a movie must pass the so-called Bechdel test, which means it must have at least two named female characters who talk to each other about something other than a man.

“The entire Lord of the Rings trilogy, all Star Wars movies, The Social Network, Pulp Fiction and all but one of the Harry Potter movies fail this test,” said Ellen Tejle, the director of Bio Rio, an art-house cinema in Stockholm’s trendy Södermalm district.

Bio Rio is one of four Swedish cinemas that launched the new rating last month to draw attention to how few movies pass the Bechdel test. Most filmgoers have reacted positively to the initiative. “For some people it has been an eye-opener,” said Tejle.

Beliefs about women’s roles in society are influenced by the fact that movie watchers rarely see “a female superhero or a female professor or person who makes it through exciting challenges and masters them”, Tejle said, noting that the rating doesn’t say anything about the quality of the film. “The goal is to see more female stories and perspectives on cinema screens,” he added.

The state-funded Swedish Film Institute supports the initiative, which is starting to catch on. Scandinavian cable TV channel Viasat Film says it will start using the ratings in its film reviews and has scheduled an A-rated “Super Sunday” on 17 November, when it will show only films that pass the test, such as The Hunger Games, The Iron Lady and Savages.

The Bechdel test got its name from American cartoonist Alison Bechdel, who introduced the concept in her comic strip Dykes to Watch Out For in 1985. It has been discussed among feminists and film critics since then, but Tejle hopes the A rating system will help spread awareness among moviegoers about how women are portrayed in films.

In Bio Rio’s wood-panelled lobby, students Nikolaj Gula and Vincent Fremont acknowledged that most of their favourite films probably would not get an A rating.

“I guess it does make sense, but to me it would not influence the way I watch films because I’m not so aware about these questions,” said Fremont, 29.

The A rating is the latest Swedish move to promote gender equality by addressing how women are portrayed in the public sphere.

Sweden’s advertising ombudsman watches out for sexism in that industry and reprimands companies seen as reinforcing gender stereotypes, for example by including skimpily clad women in their adverts for no apparent reason.

Since 2010, the Equalisters project has been trying to boost the number of women appearing as expert commentators in Swedish media through a Facebook page with 44,000 followers. The project has recently expanded to Finland, Norway and Italy.

For some, though, Sweden’s focus on gender equality has gone too far.

“If they want different kind of movies they should produce some themselves and not just point fingers at other people,” said Tanja Bergkvist, a physicist who writes a blog about Sweden’s “gender madness”.

The A rating has also been criticised as a blunt tool that does not reveal whether a movie is gender-balanced.

“There are far too many films that pass the Bechdel test that don’t help at all in making society more equal or better, and lots of films that don’t pass the test but are fantastic at those things,” said Swedish film critic Hynek Pallas.

Pallas also criticised the state-funded Swedish Film Institute – the biggest financier of Swedish film – for vocally supporting the project, saying a state institution should not “send out signals about what one should or shouldn’t include in a movie”.

Research in the US supports the notion that women are under-represented on the screen and that little has changed in the past 60 years.

Of the top 100 US films in 2011, women accounted for 33% of all characters and only 11% of the protagonists, according to a study by the San Diego-based Centre for the Study of Women in Television and Film.

Another study, by the Annenberg Public Policy Centre at the University of Pennsylvania, showed that the ratio of male to female characters in movies has remained at about two to one for at least six decades. That study, which examined 855 top box-office films from 1950-2006, showed female characters were twice as likely to be seen in explicit sexual scenes as males, while male characters were more likely to be seen as violent.

“Apparently Hollywood thinks that films with male characters will do better at the box office. It is also the case that most of the aspects of movie-making – writing, production, direction, and so on – are dominated by men, and so it is not a surprise that the stories we see are those that tend to revolve around men,” Amy Bleakley, the study’s lead author, said in an email.

2. pühal tahaks juba raamatukokku, ooperisse, juuksurisse ja baari.

Suurvaimud

Kui satun Lohvis mõne Žižeki video peale (Great minds!) või saadetakse see mulle mõne head tahtva tuttava poolt, siis mõtlen, kuidas ta meenutab mulle McCullersi romaani pühendunud hullu jutlustajat Simmsi. Kui Simms kohtub Jake Blount’iga, kes ise on varemalt tahtnud seintele sõnumite jätjaga kohtuda ja kes on ise paras ärataja, ning kes näitab talle oma peopesades olevaid märke, kriiskab Simms viimasele: “Pühaduseteotaja! Sind nuheldakse! Jumal peab pilkajaid meeles. Jumal hoolitseb kõigi eest, kuid minu eest kõige enam. Jumal räägib minuga öösiti.” (- Vabatsitaat).

Tiliseb-b, tiliseb-b!

http://heli.er.ee/helid/5155076.mp3

Kuula 11:19 minut.

 

…et üks laps lunastaks kõiki… (Milline unistus!)

Lootusrikkaid jõule!

Carson McCullers’i “Süda on üksildane kütt” viimasele, valgele leheküljele oli helerohelise tindiga kirjutatud: “Jumal näitab meile erinevaid inimesi nagu portreid oma kunstikogus. Kord armastame üht, siis teist, ja näeme, kui üksi me oleme ja kuidas me üksi oleme. Kunstimuuseumis kõnnid läbi galeriide ega taha pilte endaga võtta.”

Täiuslik päev, et

tappa laulurästast.

Kevad 2012 Pirita jõel

Veel Komeedis

Ma arvan, et pikka aega ei ei julgenud ma filme ära ilmutada. Mul võttis see üle aasta (või kaks?). Kartsin sealt midagi leida, mille nägemist ma välja ei kannata.

 

Iskusoled

Ahmedabad

http://india.blogs.nytimes.com/2013/12/10/womens-voices-go-unheard-within-walls-of-ahmedabad-ghetto/?_r=0

Üleskutse

Reklaami-, sotsioloogia-, filmi- jt erialade feministlikult meelestatud tudengid, ka Eestis oleks vaja midagi sellist kokku panna!

 

 

“Isa”

Lugesin 16 aasta järel Kirja isale.

Minust on saanud Hermann Kafka.

*

Sestpeale kui suudan üldse mäletada, on mind vaevanud nii sügav mure oma vaimse eksistentsi tõestamise pärast, et kõik muu on mind ükskõikseks jätnud. (lk 35)

Ma mäletan seda avastust millalgi keskkooli lõpus või ülikooli kestel. Talumatu hirm, et sind tembeldatakse rumalaks. Ja hiljem, pole teemat või valdkonda, mis sisuliselt ja südamest huvitaks, kõik, mida teed, teed muu pärast.

*

Kohtusin üle pika aja emaga, et oma harvast südameavatuse ja ülluse momendist kannustatuna pereliikmetele “raskel ajal” tuge pakkuda. Põgusa tunnikese ajal tuli ära “Ma olen sinus sügavalt pettunud”, mis minus kõigepealt tekitas tahtmise hirnuda, naerda häälekalt selle nii tuttava naeruväärse, tobeda ja põhjendamatu solvumise märgi peale.

Mida sa tead

“Aga Sina põle kunagi ei Jumalat ega ühtegi inimest armastand. Sa oled kalk ja kõva nagu kivi. Aga mina tunnen sind siiski läbi ja lõhki. Täna õhta hulgud tüki aega ringi, aga rahu ei saa. Sa jäädki ringi lööberdama ja miskit otsima, mis oled ära kaotand. Sa keerad ennast ülesse. Su süda klopib nii kõvasti, et võib su tappa, sest sa ei armasta ja sul põle rahu. Ja siis ühel päeval sa plahvatad ja oled omadega läbi. Siis ei aita sind miski.” (lk 45)

 

Selg

On midagi, mis on halvem kui surm ja kannatus… see, kui inimene kaotab eneseaustuse. /…/ On midagi, mis võib nõnda valu teha, haavata ja põletada, et vist isegi surm ei suuda sellist piinlemist leevendada: kui üks inimene või kaks inimest haavavad meis seda sügavat iseteadvust, milleta me ei suuda enam inimesteks jääda. Ülbus, ütled sa. Jah, ülbus… ja ometi on see iseteadvus inimelu kõige sügavam sisu. (lk 139-140)

Meie loos on kõik muu kopikad. Kõik see, mida me nimetame armastuseks ja pühendumiseks, truuduseks ja reetmiseks, vihaks, solvumiseks ja pettumuseks ning kõik need väljamõeldised, millega me need sõnad sisustame. Kui see kõik, mis nüüdseks on viimse peene terani läbi hekseldatud, ongi vaid üks tuhahunnik, võib selle juurest igaveseks ära kõndida. Sest lõputu sõelumise tulemusena näen, kes on see, kes iseteadvuse kaotas ning kelle piinad ei lõpe niipea, kelle piinu ei ole kellegi võimuses leevendada.

 

http://www.theguardian.com/women-in-leadership/2013/dec/06/rebecca-okwaci-south-sudan-role-model