Loomaõiguslastele siiani oluline avastus rottide naerust, mida uuris Jaak Panksepp http://www.vikerkaar.ee/archives/13041
*
Täna hommikul “analüüsisin” läbi une kiisude empaatiavõimet. G “koputab” juba kuid käpaga mu seljale või näole, kui tal on külm ja ta tahab teki alla. Minu äratamiseks on vaja küünised natuke välja jätta, neid samas väga ettevaatlikult kasutada, et mulle mitte haiget teha. Nüüdseks teab ta täpselt, kui kraapiv käpp mu üles äratab.
Ära nimeta mind! Ära osunda mind!
Ma ei ole su nimetatu ega su osundatu. Ainult mina saan end nimetada, ennast öelda.
*
Kas tead, et me ei olegi vee peal!
Muidugi oleme.
Ei, see seal on määrdunud vana peegel, või oota, virvendav ekraan, aga samuti määrdunud.
Aga siin all on ikkagi vesi, tule vaata!
Me mõlemad vaatame mõnda aega läbi paadisilla lauavahede enda alla.
Kas Sa kalu näed?
Ei näe, ma tõesti ei näe! Sa oled ehk seeni söönud, et siin kalu näed.
Ma näen korraga kolme. Näe, liikusid risti üle me vaatevälja!
Nüüd näen.
Mitut kihti Sa näed? Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse… Kõigepealt on sinine taevas, siis puude võratipud, siis järvepõhi ja liiv, mille kohal väikesed kalad, siis vee all seisev paadisild, kalakotkasilmade mustavad koopad kitsas pilus, keegi pool-loom pool-lind olevus, kelle silmade sulgumist ma saan kontrollida.
Ma näen ehk viite. Ma ei teadnud, et kalad moodustavad oma kihi, et ma võin ennast, mida ma ei näe, aga mida tunnen, ka üles lugeda.
Ma näen Su ühte silma! Ja Su naeratuse poolikut.
Ma näen vaid Su juukseid, ei näe Su silmi.
Kust ma valgust siia saan! Kuidas Sina nii palju päiksekiiri püüad?
Ikka näen vaid Su juukseid.
Näen kõrvale vaadates, et ta on keeranud end sõlme, et head vaatenurka saada, et edvistab mu veeminaga, püüab mu veepilku.
Mulle meeldib elajas, kes ma olen – olen ilusam kui ükski teine.
Rahvusvahelise avaliku õiguse arengu esimeses faasis oli algjõuks soov rahule, st päästa riik, selle suveräänsus jms. Teises faasis lisandusid subjektidena inimesed ja teemana nende õigused, mille abil päästa inimene (riigi ja teiste subjektide ülekohtust). Nüüd on aga lisandunud rahvusvahelise õiguse debattidesse kõnepruuk, mis kutsub üles päästma tervet maailma, sarnaselt Hollywoodi katastroofifilmidele pannakse ühele keskkonnaõiguse tippkohtumisele ootus päästa keskkond hukatusest. Huvitav oleks uurida, mida see õiguses kaasa toob.
*
Rõõmustan siiralt Pariisi kliimakonverentsi tulemuste üle.
Ma olen leidnud oma mere mere (The sea, the sea!). Laiendasin täna seda ala, ei suutnud uskuda, et seal on nii palju – lähed ja lähed ükskõik millises suunas ja kõik on metsik ja ilus ja salapärane. Ma nägin end juba kõrgel kaldal hüppamas kivilasudelt vette, ujumas eemal veest tõusvate rahnudeni. Selles majas elan palju aastaid ja töötan teise korruse akna all, kust näen merd.
Maire Jaanus viim Vikerkaares: Selles afektiivses ürgvaimus – mis Aristotelese arvates oli ühine lastele, naistele ja orjadele ja mida ta koos lugematute hilisemate mõtlejatega seetõttu ignoreeris – on kõige selle juured, mis toob me ellu rahuldust ja võib elu eetiliseks muuta. Lk 57.
*
Vaesed mehed põgenevad, kui tunnevad, et nad on ise saakloomad, tööriistad. Hea, et riistu saab asendada.
Kahandaksin ta üheks väikseimaks oma lelupargis.
näitus 