Tema kujutatu väärtus seisnes selle lihtsuses, materjali üheplaanilisuses. Ta oli nagu päevapiltnik 70ndate Tallinnast või ajakirjanik 80ndate Edasist. Kadriorg talvel, Kopli puud kevadel, ülevaatenäitus kunstimuuseumis, kirjanike debati märkmed – see kõik oli vaid see, mis ta oli. Kõik oli siin. Ei olnud mingisugust viidet (ega läbikriipsutust) nagu oleks see veel midagi muud.
Ja samas ei olnud seda maailma enam juba mõnda aega. Ta kirjutas meile sõnumeid minevikust, olematusest.
Filed under Õhk
Kahe inimese vahelisele suhtlusele võib mäng “Mina olen Su kaasosaline!”, kiss-kiss (st silmakissitust ehk -pilgutust, ingl k wink-wink), kaasa aidata. Aga ei pruugi.
*
Kohe vestluse alguses ütled teisele: “Ma ei tea, kes sa oled, sina oled sina, mina olen mina, kardetavasti ei ole meil mitte mingisugust kokkupuutepunkti.” Siis on võimalik õhtu jooksul meeldivalt üllatuda. Ma tunnen neid kultuure, kus asjad nõnda käivad. Ning mind hirmutavad kultuurid, kus tutvumisel ollakse kaassüüdlased, aga lahkutakse võõrastena. Need on kriminaalide kultuurid. (Võimalik, et laste kultuurid. Seal ei saa keegi aru, ei märkagi, kui öelda: “Aber, Henry, du bist ein Kind!” või isegi das Kind). Neis kultuurides on vaja inimesel teist, et saada meenutatud pärispatust, sest see läheb ju koguaeg meelest!.
*
Esimese korruse pesunaine otsustas, et nüüd, kus ta arvas, et ta vananeb, keskendub ta vananemisele, uurib seda, kirjutab sellest ning püüab mõista, miks ei ülistata seda inimeste poolt, kui see nii üllatavalt lunastav on. Miks ei ole säbrulise sampsnahaga õhkõrnad vanad naised selle kultuuri sekssümbolid või vähemalt sublimeeritud muusad? Pesunaine oli juba aastaid tagasi hakanud endas kultiveerima iha nn vana ihu järele. Naised 50ndates, 60ndates, 70ndates, 80ndates aastates, suured või õblukesed, ümarad või peened, ta tundis nende kõigi järele iha, ta võinuks ükskõik keda neist armastada. Neid vaadeldes teadis ta seda kindlalt. Honey, you need love! Baby, you need love!
*
Vahel ma loen EKI veebis ÕSi ja mul on tunne, et selle koostamisse ei ole kaasatud ühtegi humanitaari.
Filed under Iha
Lähen ikkagi üksi koju, võtan riided seljast, voodi ees tõmban luku pealaest jalatallani lahti, avan oma naha mantli hõlmad. Heidan hõlmad veel enam laiali, ümber Sinu, siis Su toa, köögiaknal lebavate õunte ja akna taga lebava leiva, kesklinna tänavate, pimeda linna jne jne jne.
Filed under Õhk
Suveõunad, klaarid, taliõunad, mu lemmikud punased, ah teie, lambaninad!, magusad, sibulõunad, mu valged, mu Tartu roosid, nuhutan ja suudlen madalamate okste omi.
*
*
Käisime meres! Väga soe, ligunesin vees vähemalt 20 minutit ja naersin ning laulsin õnnest kõva häälega. Suvi on käes! Merevesi on soe, aga saare mehed viivad ikka paadiga oma õlled vette külma! :D
Filed under Armastus
Kalamajas hakkas esimene lind laulma.
Iga enne kl 00 magatud unetund läheb arvesse kahena. 21-2=my night is done
Tiir rahvv pressile. Mõnel päeval ei ole selles justkui midagi.
Filed under Õhk
Lõpuks väsitab mind ära see cool-olemine, see norm. Ma ei viitsi. Ja seda ei anta mulle kunagi andeks.
Kui oled haige, siis väsitab üldse kõik. Sa ise ka väsitad ennast.
Eile, ma tahan uskuda, et haiguse tipphetkel, ja selleks ei pea ma üksnes momenti, mil potilt püksid rebadel üle lävepaku esikusse varisesin, mõtlesin, et on võimalus, et suren, sest ma ei jõuaks iial oma telefonini roomata, ma isegi ei aima, kus telefon on, aga mõtlesin ka, et kui keegi tahaks, siis ta näeks mind siin üle tänava maja akendest armetus olukorras, hetk hiljem võib-olla ka end täis pasandamas, imelik, et see meile sellisel momendil ikka natuke korda läheb, nägin une-eelses silmas kuningannat, ennast?, istumas aiaväraval, ta oli rahul, sest koht, kus avaneb vaade mustale metsale, orule, oli saanud lõpuks õige ava – hirvesarvedest väravapostid, need olid lumivalged, ja see kõik oli väga loogiline, ma mõtlen see värv ja sarvede kõrgumine avause kohal. Nüüd nägi sealt kõike, mis seal oli näha. Kas mina seisin kuninganna selja taga? Või olin mina ise tema ja nägin ka enda selja taha? – need on tänased mõttetud küsimused. Sest nägin ka aeda – muru, roose, viljapuid, pügatust -, ehkki mu nägu oli metsa poole. Ühesõnaga, pildil oli kõik.
Nendes piltides on alati mingi võti, mingi täielik selgus ja loogilisus, mida arvan suutvat endas edasi kanda lõputult, isegi edasi anda, teistele seletada, aga ma vist ei suuda, sest järgmisel hetkel on see kõik kadunud. On vaid mingid surnud elemendid, näritud hirvekondid, mille nüüd siin teile viskan.
Ma ei tea, mis siis oleks, kui siin oleksid. Mind arvatavasti väsitaks, et oled siin.
Filed under Haigus
Filed under Püha
Kui Kalamaja päevadel ringi jalutate, siis väisake ka Soo tn 42 (endine koerte juuksurisalong) uut rattasalong-poodi . Seda peavad kaks kena džentelmeni, kes ehitavad ratta kliendi soovide järgi, parandavad ja teevad muid vajalikke rattatöid. Täna pakuti ka maitsvaid võileibu ja kooke.
(Nüüd jõuan, tänu saatuse sekkumisele, oma töötoas aasta seisnud meesteka kere renoveerimise ja taas rattaks ehitamiseni.)
*
Üritan viia end kurssi Kalaranna “tühermaa” arendusplaanidega. Miks ütleb mu kõhutunne, et sellel peaksid kalamajalased silma peal hoidma.
Although Eurovision is no stranger to frivolous and carnivalesque songs that explicitly play with gender roles, Conchita Wurst was exceptionally transgressive in terms of her physical appearance, musical performance, and the construction of the artistic persona. Following Butler’s and Sedgwick’s understandings of ‘performativity’, the gender of Conchita Wurst results from her artistic practice, transgresses culturally normative gender identification, is ungraspable, and hence socially subversive.
The decorum of Conchita’s seemingly feminine attributes – a gallant frock, a diva-like appearance, and a song à la Dame Shirley Bassey – is symbolically broken by the prominence of her full beard. The beard is there to remind us about the normatively understood sex of the singer and to heighten the effect of transgression that takes place. Conchita is deliberately queer.
Filed under Seks&Sugu
Filed under Teie videosaalitädi soovitab
It’s the only remaining gap. Half the population plays on one side; half on the other (if at all).
We’ve tiptoed around this idea for a while: Billie Jean King, Hayley Wickenheiser, Shannon Szabados.
A French second-league soccer team just hired a female manager. This year’s U.S. Open golf championship will be run back-to-back on the same course, women following the men. Formula 1 will probably get its first regular female driver by next season.
Those efforts feel less and less like stunts as time goes by. We’ve stopped arguing about whether women can play against men, and started arguing about whether they should.
Those examples also avoid the differences of size and strength that make it difficult for most women to compete physically with most men. That’s the next step.
We’ll know this has gotten serious when people begin suggesting women deserve to play alongside men in major team sports. If the issues of race and sexual orientation are our guide, that’s the finish line.
Filed under Seks&Sugu
Filed under Asjad
Filed under Võim
PRETORIA — South Africa’s public protector enjoys a formidable reputation — and higher approval ratings than her boss, President Jacob Zuma. Thuli Madonsela has grabbed headlines in South Africa in the last few years for exposing government wrongdoing — and recently, spearing the president himself in a major corruption scandal. And her fame is spreading: she was recently named one of Time Magazine‘s 100 most influential people, sharing the honor with the likes of Beyonce and Hillary Clinton.
Vt veel: https://www.facebook.com/officialpeta?ref=ts&fref=ts
näitus 