K. lebas kanapeel ja vaatas üle hauakivide üles taevasse. Valged, justkui lapse joonistatud pilved vaheldusid helesinise taeva triipudega. “Lõpuks ometi valgus!” mõtles ta enne kui katkenud mõttelõnga juurde tagasi tuli. “Kuidas oli mul õnnestunud kõigist neist suhetest lastetuna läbi tulla! Kas see oli olnud suur pingutus? – tuhanded rasestusvastased pillid, iga päev, kordagi unustamata, võõrastega kondoomid, ja mis peamine, tugev, ehkki teadvustamata, tahe hoiduda tittedest. ” Sealt läks ta mõte perekondade, tema lapsepõlvekodu ja vanemate ning vanavanemate omavaheliste suheteni. Selleni, kuidas kõrvaltvaadates tekitasid isegi õnnelikud ja üksmeelsed perekonnad tal õhupuuduse, veetnud õhtu nende elutoas, kõndis ta tuntava kergendusega linna pimedusse, õnnelik, et ei pea nendega ühe katuse alla magama heitma.
Sel pühapäeval oli ta veetnud “sõbraliku õhtu” vestes juttu mehega, keda ta paar korda kuus oma reite vahel pigistas, kelle juures üha harvemini ilmuvat häbitult animaalset ja robustset kiima välja elas ning kellesse kunagi väga ammu ehk korraks kiindunud oli olnud. Nagu lapsemeelsed mehed ikka, ja lapsemeelsed olid nad pea kõik, kiindusid ka kõige pelglikumad neist tõeliselt siis, kui su pilk enam nendel pikalt peatuda ei tahtnud, kui nende selts su sisemuse jäisust krõõmugi sulatada ei suutnud. Kui hea oli keset vestlust või isegi seksi keskel öelda, et ma hakkan nüüd minema. (See mõte ajas teda praegu millegipärast naerma.) Mitte miski, isegi teisele inimesele meie inimsusest tulenevalt võlgnetav viisakus, ei hoidnud teda kinni, ei hoidnud teda isekuses tagasi.