Riias esines Miss Peppermint

Näiteks, kui keegi kirjutab aastaid ja mõtleb aastaid, mida peaks kirjutama, mida ta siis lõpuks välja kirjutab?

*

Aga vaata hoopis seda:

*

Esimene nädal pärast 2nädalast puhkust, mida pärast mitmeaastast mittepuhkamist nautisin, ja tagasi tööl. Keha kõnetab üha karjuvama häälega – nõusid pestes, ilma et oleksin eelnevalt midagi pingutavat teinud, äkitselt tunne, et üks selgroolüli kukkus kuhugi ära. Väga ebameeldiv tunne, sest impulss on pigem nagu oleks selgroog üldse ära tõmmatud.

Homme üritan siiski telkida, sest olen sel aastal vaid ühe öö telgis olnud, möödunud aasta nädalate vastu kaitseväe I ilmasõja telkides.

*

Ma ei tea midagi meeldivamat kui kirjutada ja jagada teistega oma terviseprobleeme.

Minu meelest on ta viimane raamat tobe ja tüütav. Ta kordab oma kõiketeadval moel isakeselikku tarkust – see on nii ja teine on naa -, ja kuigi ta kõiketeadval häälel maailma mõtestab, on see kõne ka naiivselt lapselik – ise ma alles avastasin, et see on nii, ja nüüd kuulutangi tõena, et see on nii.

Ja siis see juba varasemates raamatutes harjutatud poos, et ütlen midagi ja võtan öeldu objekti suhtes üleoleva distantsi, see on eriti argpükslik ja õõnes. Ma ei saa lahti tundest, et see on kordus, tellimus, pastakast imetud raamat. Sest oli vaja kirjutada, sest oli kokkulepe. Ole siis aus oma kunstiväärtuse määratluse suhtes ja ütle vähem!

*

See on siis minu elutahe, lootus ja mu enese naiivsus, mille tõttu seekord tema teksti lugedes vihastasin, nagu vihastas see kirjanik aastaid tagasi oma teostega ühte mu vana sõpra, ma ei nõustunud tookord tema hinnanguga, et Kirjanik on hingeheitvalt masendav, lootusetu vms.

*

Masenduse-mantra on tema tekst, või nagu lagunemise-laul. Targutamisest saab ühtlaselt voolav mõte, mõtlus ja ennastunustav soigumine, mis laseb autoril/lugejal unustada tuikava ängi.

Ma küsisin, kui kaua siis võttis aega, et ta sellest üle saaks, et poolteist kuud enne laulatust tuli avalikuks tema peigmehe afäär teise naisega. Ta vastas, neliteist aastat. See ehmatas mind korraks, sest ma tahtsin seda teada enda pärast, mitte uudishimust.

*

Ma nägin meid mitmel korral selle kahe nädala jooksul kõrvalt – me oleme toredad tädid, täiskasvanud iseseisvad naised, kel on tarkust, sest me oleme palju õppinud ja oleme midagi ka näinud. Meie ühise sõbranna varateismelised lapsed on meist vaimustuses; muidugi me äratame vahel sellist tähelepanu, mida me tahame äratada – seltskonnas, tänaval jm, aga ma arvan, et me jääme mõlemad üksi, sest oma sisimas me tahame üksi olla, sest elukaaslaseks ei saa olla keegi, kes on sinust nõrgem, rumalam või vähem näinud.

Isegi nende seks on väikekodanlik. Emad, vanaemad, pere jätnud isad, kes pidupäeval kohusetruult platsis on. Maad, majad, hobused ja võlad, et lastel oleks parem, et tulevik oleks veel helgem, et laual ei lõppeks toit… Ma ei suuda naeratada seda nürimeelsust pealt vaadates. Seda naiivsust – õnneliku näo varjus kõnnib juba häda, langemine ja alandus, aga nad on pimedana kindlad oma edus.

Harjutada hävinemist, lagundamist. Milleks tõsikindlus või järjepidevus! Milleks moraal või ausus!

Linn jm

Selle linna Kohtades, seal, kus Toimus, olid üleval kaamerad, iga kell võis lülitada ülekandele mõnest Kohast ja olla selle keskel. Mulle meeldis kontrollida, kes on kohal, kes mitte, kontrollida, mis juhtub ning mitte olla samas seal.

*

Kui ma mõtlen elujõule ja rõõmsameelsusele, siis on need mulle sügavalt tundmatud fenomenid. Ma vaatlen neid distantsilt adumata, millega on tegemist. Ma ei igatseks neid, kui mulle koguaeg ei tuletataks meelde, et neid on mulle vaja, teistel on neid minu näol vaja.

*

Selle linna moekates ära tõukavates noortes oli midagi targemat ja ausamat kui kelleski teises. Nagu loodusekompassi ja instinkti najal toimivad linnud lendasid nad oma nälga kustutama vaid kohtadesse, kus neid ootas värske kõhutäis, nokkisid laialipuistatud ollusest vaid meelepärast. Instinkti najal…

Ma lugesin vanu kirju, mida ei suutnud varem lugeda, mida esmakordsel avamisel lugesin hoopis teistmoodi. Nüüd näen selgelt mõtteid, mida varem seal minu jaoks polnud.

Kui teistmoodi on elu võrreldes sellega, mida meile on jutustatud elust.