Ei pääse rikkad taevariiki. Ainuke viis end päästa, on hakata kunstimetseeniks. Igaüks, kes raha järel jookseb, on tühine. Maksa vähemalt ühele kunstnikule palk ja su hing õilistub. Ei piisa sellest, et teatris käid ja raamatuid ostad. Ühele kultuurikerjusele tuleb iga päev toidu- ja taskuraha anda, siis leiab hing rahu. Rikkaid põlatakse aga edasi.
/../
Thus they both took an oath
In love and friendship they sealed a pact.
Then the two slept together
And spoke about the past.
Gurgani
http://ladyfesttallinn.blogspot.com/
Üks töötuba http://ladyfesttallinn.blogspot.com/2014/02/lft-2014-teine-tootuba-lft-2014-second.html
Teine töötuba http://ladyfesttallinn.blogspot.com/2014/02/lft-2014-kolmas-tootuba-lft-2014-third.html
Naasen taas Bergmani mõtte juurde, et teha on vaja vaid vältimatut. Ekslen pool päeva linnas, et tuvastada, mis on vältimatu. Mõni tööalane kohustus, mõni seltsimehelik kohustus, viin panka need üksikud latid, mis mul on, metalli muidugi vastu ei võeta, suunatakse teise asutusse, samas täna olevat viimane päev. Tunnen, et ainuke vältimatu asi on leida raamatupoest Ristikivi Hingede öö, mida mul ei ole või on see kadunud, aga täna pean seda kindlasti taas lugema. Hoidun suurte kaubanduskeskuste poodidest, aga jälle näen ka Draama teatri vastas, et RahvaRaamat on kokku kuivanud, pole õieti olulisi rubriike riiulitel, saalides võtavad suurema osa ruumist lastekad, ulme, mängud, esoteerika jms. Pole enam ühtegi raamatupoodi, mida saaks korralikuks pidada, akadeemilisi raamatupoode pole enam ammu. Keegi ei muretse väga, et sel võivad olla ja juba on kaugeleulatuvad tagajärjed.
Kesklinn on täis turiste, kes on kerged ja rõõmsad, sest võõras piduses linnas. Suundun tagasi Kalamaja poole. Tahan teha vajalikud ostud Balti Jaama turul, aga see on kinni. Ma ei tahaks midagi enam osta, mitte midagi süüa, pelgalt söömise vajadus tundub mulle vulgaarne. Täiskõhutunne on tülgastav. Kõik need elukad, verine liha karpides ja riiulitel. Kavatsesin õhtuks küpsetada, aga ei suuda ka mune ega võid osta.
Balti Jaama ümbrus on veel nagu küla. Keset jalakäijateteede ristumist või kahe hoone vahelist platsi on suur prügikonteiner. Kaks vene meest on purjus, nooremal on koer, kes on segaduses, hoiab peremehest ja tema rihmast eemale, aga ära ei saa minna. Kardab lähedale minna, kardab teisi inimesi, kardab uuesti peksa saada, on janune ja näljane. Muutun väga kurvaks ja lootusetuks. Vaatan mitmeid kordi tagasi, nagu ikka sellistel puhkudel, ja siis lähen edasi. Uurin Päästearmee akna uut kaunistust. Just on hakanud pihta vana-aasta jumalateenistus ja pärast jagatakse arvatavasti süüa ja pakke. Näen, et saalis istuvad mõned inimesed. Tahaksin väga sisse minna, mul ei oleks kusagil mujal targem kui siin. Aga pelgan ega lähe.
Teen ostud Telliskivi säästukas. Oma teel näen mitmeid räpaseid, peksust ja kukkumistest moondunud nägudega inimesi, alkoholi lõhnadega, kondiseid ja haigeid. Ma tunnen neile igaühele kaasa. Ainuke, mida saan teha, on palvetada, mõtlen sellele kui suurele avastusele ja hetkelisele lohutusele, mis mind eelkõige ennast troostib. Tean, kuidas see palvelohutus sõnastatud mõttena kõlab, kui võõralt ja õõnsalt paljudele. Mulle ei lähe see palju korda.
Kalamaja on vaesust täis, ja on veel mõni aeg, mis sest et nooblid ja moeteadlikud inimesed siia kortereid ostavad ja oma poode avavad. Kuhu lähevad siinsed varasemad vaesemad elanikud siis, kui nad ei jõua enam oma kodusid siin pidada? Lasnamäele? Ma isegi ei mõista seda kontrasti, mis siin on. Kõige edevamad ja hedonistlikumad oma heaolusaarekestel, et saaks nautida ohutus kauguses “autentset teistsugusust”. Nagu rajataks apartheidijärgses ühiskonnas mustade kvartalitesse noobleid valgete lõbustuskohti, uusi elamuid. Meelelahutus ja parem elu keset teisesust on aga kättesaadav vaid priviligeeritutele, segregatsioon säilub.
Parim asi, mis võib juhtuda, on see, et Soo tänav songitasse üles, liiklus lakkab, maasse kaevatasse kaevikud ja aetasse jälle kinni, homne päe’n niisamuti.
– selle peale ei tule võrgust ühtegi huvitavat kreisit kunstnikku, vaid porno, kus keegi nussib Arti.
Ja milleks üldse on mul vaja midagi väljast, välist, kui on superioorne absoluutne unikaalne täiusliku teostusega pilt mu peas.
Well, I am the fucking art.
Usk! Nt ei ole armastuse küsimust, aga on usuküsimus.
Olulisim neist on usk!
*****
Yes, I’m religious. Very, very, very religious.
Filed under Kuulutus
Paris Sinibe s’éveille
Kohe-kohe lähen magama. Veel natuke öö ainukese helenduse ees. Ja siis äkki, vint töötoa akna taga valgel klaaril. Okste taga on juba natuke valgust. Lähen õue, lepiku “džungel” on just ärganud. Nii külm on. Esimene roheline on kaetud hallaga, läbi susside tunnen rohu külmakangestust. Aga maja ees, kus tõuseb päike, on kogu silmapiir nagu gauloise’i tuluke filtri lähedal. Kohe-kohe! – seda nad laulavadki kõik. Hiilin oma aias kikivarvul, aga naabrikoer hakkab ikka haukuma, sest (?) mõtlen, kuidas ta eile mu kuu poole ulgumist kartis, mõtlen, et ta ei julge täna haukuma hakata, aga julgeb, tahab näidata, et on ikkagi koer.
Väraval suitsetan sigareti lõpuni. Sel kellaajal laulavad linnud ka nende puude otsas, kus neid kunagi ei kuule. Nii vara, nii hilja! Miks tulevad siis mulle eelkõige meelde linnad? – hommikused kojutulekud. Montpellier’s hulkusin nii. Silmatäitki magamata, kodutänava saiapoe avamist oodates. Tartus olen nõnda unes kõndinud. Ja veel teistes…
Filed under Öko, Ühe käega lugemiseks, Ühe silmaga lugemiseks, Haigus, Headus, Isamaa, Kuulutus, Seks&Sugu
Kui su musta palitu peal oleks musttuhat valget ebemekest, kas sa sirutaksid siis oma näpud selle ühe jämeda jõhvi järele Ingu kasukast?
56/182/70. Kas siia Eestimaale on veel jäänud ka mõni selline naisterahvas, kes ei aja mehi taga ainult nende rikkuse või ilu pärast? Kui on, siis tule siia või vii mind siit lihtsalt minema ja elu läheb jälle edasi. Ise olen inetu, vaene ja kodune.
[Vt EPL, 15.03.2010] Vt ka “Naine otsib meest”.
Filed under Kuulutus
Kergem on armastada kirjateel. Kiri on (taas) püha. Ja kirjutamises peitub lunastus. (Sellest ka kõik need autobiograafiad ja biograafiad. See on meie tervisele vajalik. Ruminatsioon on oluline nii lehmale kui ka inimesele (vt uusi teadussaavutusi selle kohta siit).) Kirjutus on mh endas tühimikku täitva üksildase autori armastusavaldus või vastamata armastuse või armastuse võimatusest sündiva kurbuse manifestatsioon. Mõelge ühe hiljuti ilmunud raamatu peale, mis on eesti kirjanduses haru- ja erakordne näide proosatekstist, mis kirjutatud sõnaselge ja otsese armastusavaldusena. Ja mida võib käsitada omamoodi järjena luulevormis monoloogile, milles sugereeriti usukaotust: Jäta ometi ootamine, sest lootust ei ole enam. Nüüd on aga jutustajast saanud mitte üksnes uskuja, vaid Looja ise, kes püüab Sulle– armastatule-lunastajale sisendada usku mitte küll olemasolevasse Eedenisse, vaid (aja-)loosse sellest, et kunagi on paradiis tõepoolest OLNUD…
See siin on hägune mõttevisand (ma võiksin ju tuua välja fakte ja asjaolusid, mis seda mõttekäiku toetaksid, aga küllap mõistate ilma selletagi; ka aeg on hiline, tegelikult juba varane) ja näide intuitiivsest, vähem intellektuaalsest või loogilisest kirjutamisest – eks ma kirjutangi siin põhiliselt nii. Minu argumenti ilustab (miks näen siin sõna “ilastab”?, võib-olla siis ka seda) ja selgitab see, mida olen nende kahe raamatu suhtes tundnud (nope märkmetest):
Tahan need pakkida siidpaberisse ja asetada oma öökapiriiuli ühte vahesse (kus nad ongi praegu – kõigepealt lebas seal üks ja nüüd lebab teine vanema peal) ning võtta neid sealt ikka ja jälle välja lehitsemiseks, silmitsemiseks ja lugemiseks, ehk ka lihtsalt kaane silitamiseks. Paljudele tundub selline lugemine ja harras austus narr. – Mõniaeg tagasi kirjutas J. Adamson oma blogis Püha Tõnu vastuvõtu üle mõtiskledes põlastavalt (või naeruvääristades, või kaastundlikult?), et paljud kunstitarbijad (ta ei kasutanud küll sellist sõna) otsivad teostest optimismi või lootuse palukesi. Tundsin end selles kirjelduses ära. Mina olen selline kunstikerjus.
Filed under Biograafia, Headus, Kunst, Kuulutus, Lugemine, Püha, Vana uudis
Lõikasin oma juukseid. Pusad olid võimatud.
Lohakil.
Kuu ja nädal.
***
Peaaegu kõik vasaku käe sõrmed on ohverdatud.
Need ei kasva enam iial ilusaks.
***
Kes kannatab, see kaua elab.
Kes kaua elab, see palju kannatab.
Kes kannatab, see lihtsalt kaua kannatab.
***
Mida ma küll mõtlesin! Ma olen vaene vana hani. Isegi ühe öö nimel ei ole nad nõus oma ego ja vallutushimu tagasi hoidma.
***
Imelik et arvatakse, et ei saa olla korraga mitte-lihtne/-pinnapealne ja heasüdamlik. Keeruline peab olema vältimatult julm. Heasüdamlik lihtne.
***
Kirjanik ei kirjuta ju ainult endale. Siis ei ilmuks raamatuid. Kirjanik kirjutab ka seda, mida ta arvab, et inimestel vaja on. Kas pole see muuhulgas hea kirjaniku tunnus – teab, mida inimestel vaja on. [Kui loeksin seda mõtet kellegi teise sulest, ei nõustuks ma eales!]
***
Mida kõike me ei tee või tegemata jäta, et teisi säästa, aga teeme nii vähest, et ennast späästa!
***
Sõpradele ei saa
öelda, et näet
kuidas asjad nüüd
välja on kukkunud.
Kuidas me ise nende
taolisteks oleme muutunud.
***
Oi, musukesed!
Kas pliit liiga kuum pole?
Saate veel sabasse sädeme
Filed under Kuulutus
…et end rehalas külmumise hirmuta heintesse sisse seada…
Olin küll kellegagi, kuid nüüd tulin sinu juurde. Olin väljas jalutamas ja ei leidnud lumega enam koduteed. Võib-olla lähen kevadel tagasi, võib-olla mitte.
Filed under Kuulutus
11.-12. detsember toimub Eesti Rahvusraamatukogus konverents “KIRJANDUS – Kas ja kuidas me teda näeme?”
Janutuseks noppeid ettekannetest:
Kärt Hellerma “Vana ja uus: vaateid nüüdiskirjanduse muutunud paradigmasse”: “Eesti kirjandus kapitalismi kurvidel: dokumentaalproosa võidukäik ja iha moonutustevaba tegelikkuse järele. Väljumine küünilisusest ja vajadus emotsionaalse turvalisuse järele. Naiselik vaatepunkt asendamas senist mehekeskset kirjanduspilti. Uutmoodi korrastatuse faktori tulek.
Kas tüdimus postmodernistlikest painetest ja enesevihast küllastatud narratiividest? Või on kägistavate utoopiate ja rõõmutu klounaadi tipphetked eesti kirjandusmaastikul alles ees? Kiirpilk laiematele kultuuriprotsessidele lubab eeldada nii seda kui ka teist.”
Tarmo Teder “Kirjandus kui aristokraatia”: Ettekande peatees on see, et kirjanduse (pean silmas esmajoones muidugi väärtkirjandust, aga ka kirjandust laiemalt) lugemist, rääkimata selle produtseerimisest, saavad endale mitte ainult tulevikus, vaid juba ka praegu lubada vaimsed üksiklased, stoitsistlikud aristokraadid, ühiskonna neetud magneetilisest nõidusest üle olevad tüübid, kellel on omaette maagiline erisuhe sõna kui sellisega. Sõna nautimine on luksuskaup, mida ei saa reklaamida ega massiliselt müüa.
Mitte keegi ei suuda eristada neid vaimseid salaniite, mille kirjandusinimesed veavad ühiskonna laiemale vaimuväljale. Need on imaginaarsed jõujooned, mille hierarhia üle pole mõtet vaielda ega spekuleerida, kuid need kunstikultuurist tulenevad salavektorid on olemas.”
Joonas Hellerma “Massimeedia ja poeesia”: “Millised on süvakultuuri võimalused leida väljund massimeedias, kitsamalt televisioonis? Mida saab välja lugeda luulesaate kogemusest?”
Elo Viiding “Mõistus ja tunded”: “Kas kirjanik peab lugejale vastu tulema, ja mida see siis tähendaks?
Kas lugeja ja kriitiku nõudmised võivad olla kirjanikule ahistavad?
Kas kirjaniku nõudmised võivad olla lugejale ahistavad?
Kas kirjaniku teos peaks võimalikult paljudele lugejatele meeldima, võimalikult paljusid kõnetama?
Kas kirjanik üldse saab kirjutada; või peaks „kirjutama kõigile“?
Kui vastutulelik peaks kirjanik lugeja suhtes olema, ja vastupidi – lugeja kirjaniku suhtes?
Kas kirjandus võib ja tohib tekitada ambivalentseid tundeid (iga kirjanduslik sõnum võib vastuvõtja vaimu lõhestada nii, et lugeja-vastuvõtja ei reageeri teosele üheselt; mõistusega mõnda teost küll tunnustatakse, aga tunnetetasandil tekitab selle aktsepteerimine ja sellega haakumine suuri raskusi)?”
Jpt.
Kava ja täpsem info siit.
Vaatasin ARTElt Paris-Berlin debatti – totaalne pask, nagu alati. – Keskealised ja vanad mehed on silmale leebemad vaadata – vähem naeruväärsed kui samaealised naised, sest nad on lihtsamad. Naistel aga – going on so much; too much, et sellega toime tulla – kriisid, krahhid, kahtlused, tõusud mõõnade järel. – see tuleb pärast kõik püsilokkide, sügisjooksude, hea jumestuskreemi ja disain-hõbeehete taha peita, aga mida rohkem sa peidad, seda rohkem sa rõhutad. Kõik joonistub groteskselt kontrastselt välja. Nad on oma läbielatud (tunde-)elu tormidele püstitatud monumendid. Liiga ilmse sümboolikaga võib-olla, nagu ikka monumendid. Mehed on (tunduvad?!) usaldusväärsed, need naised on aga valusad vaadata (nagu kunstiinimestele on vihatud kunstiobjektid valusad vaadata). Ma arvan, et pärast südamlikku ja sõbralikku õhtusööki, läbisegi valget, rosé’d ja punast, kui ma neid õigesti puudutaksin, “avaneksid” nad selliselt, et ilusast tugevast klaasist sambasse tekiksid mõrad või paiskuksid mulle näkku selle teravad killud. Sellepärast kardavad ka mehed instinktiivselt selliseid naisi.
***
Täpsustan: annaksin iga kell oma hääle klaassammaste poolt ja arvatavasti on ka minu elus vaja Edgar Savisaart ja Jeesus Kristust!
aga – going on so much; too much, et sellega toime tulla – kriisid,
krahhid, kahtlused, tõusud mõõnade järel. – see tuleb pärast kõik
püsilokkide, hea jumestuskreemi ja disain-hõbeehete taha peita, aga
mida rohkem sa peidad, seda rohkem sa tegelikult rõhutad. Kõik
joonistub grotestkselt kontrastselt välja. NAd on oma läbielatud
(tunde-)elu tormidele püstitatud monumendid. Liiga ilmse sümboolikaga
võib-olla, nagu ikka monumendid (tehke mulle selgeks, et võimalik on
kompleksse kuju ja mõttega ausambad! aga keegi ei tee).
Mehed on usaldusväärsed, need naised on aga valusad vaadata (nagu
lihtsameelsetele kunstiinimestele on nende vihaobjektid valusad
vaadata). Ma kardan, et pärast südamlikku ja sõbralikku õhtusööki,
läbisegi valget, rosé’d ja punast, kui ma neid õigesti puudutaksin,
“avaneksid” nad selliselt, et ilusast tugevast klaasist sambast
paistaksid mõrad, või paiskuksid mulle näkku selle killud.
Sellepärast kardavad ka mehed selliseid naisi (instinktiivselt, sest
mõistuslikult ei oskaks nad neid iialgi seletada niiehknii). Ma vaatasin ARTElt PAris-Berlin debatti – totaalne pask, nagu alati.
– Keskealised ja vanad mehed on silmale leebemad vaadata – vähem
naeruväärsed kui samaealised naised, sest nad on lihtsamad. Naistel
aga – going on so much; too much, et sellega toime tulla – kriisid,
krahhid, kahtlused, tõusud mõõnade järel. – see tuleb pärast kõik
püsilokkide, hea jumestuskreemi ja disain-hõbeehete taha peita, aga
mida rohkem sa peidad, seda rohkem sa tegelikult rõhutad. Kõik
joonistub grotestkselt kontrastselt välja. NAd on oma läbielatud
(tunde-)elu tormidele püstitatud monumendid. Liiga ilmse sümboolikaga
võib-olla, nagu ikka monumendid (tehke mulle selgeks, et võimalik on
kompleksse kuju ja mõttega ausambad! aga keegi ei tee).
Mehed on usaldusväärsed, need naised on aga valusad vaadata (nagu
lihtsameelsetele kunstiinimestele on nende vihaobjektid valusad
vaadata). Ma kardan, et pärast südamlikku ja sõbralikku õhtusööki,
läbisegi valget, rosé’d ja punast, kui ma neid õigesti puudutaksin,
“avaneksid” nad selliselt, et ilusast tugevast klaasist sambast
paistaksid mõrad, või paiskuksid mulle näkku selle killud.
Sellepärast kardavad ka mehed selliseid naisi (instinktiivselt, sest
mõistuslikult ei oskaks nad neid iialgi seletada niiehknii).
Filed under Kuulutus
näitus 