Muldvana naine istumas tarenurgas

Kambri seinal ripub 1989. aastal kirjastuse “Eesti Raamatu” poolt “Oktoobrisse” trükkida antud (tiraažis 4000 eks.) 90×60 plakat fotoga setu naise hõbedat täis rinnaesisest, mille all süles lebavad ristatud soonilised käed (kunstnikud: V. Järmut ja E. Kärmas, toimetaja S. Tooma, – kas pole vaimustav, kui palju informatsiooni sellelt pea kahekümneaastaselt postrilt leida võib!). Plakati all seisab kiri: “Igaühel on õigus oma kultuurile”. Kuigi tollel ajal omas see lause hoopis teistsugust sisu, sähvatas eile seda ma-ei-tea-mitmetuhandendat-korda vaadates mõte kultuurilise relativismi argumendi ohtlikkusest. [Ok, selle lausega võib välistada, et 99 % potentsiaalsetest lugejatest artiklit edasi loeksid. Mis teha, mitte iga päev ei ole armuelukaarepäev.] Või kaksipidisusest. Kultuurilise relativismi teooriat õpitakse tänapäevase inimõiguste doktriini (st II maailmasõjajärgselt ÜROga ja Inimõiguste ülddeklaratsiooniga paralleelselt sündinud mõtteviis) kontekstis alternatiivargumendina inimõiguste universaalsuse (teisisõnu: ülemaailmse, üleüldiselt ja kõigile kehtiva, absoluutse ehk nt poliitikast sõltumatu) ambitsioonile. Kasuliku kriitikana, mis aitab mõista lääne moraali, õiguse ja poliitika kitsalt euroopakeskset sünni- ja arengulugu ning samas maailmavallutuslikku (et mitte öelda imperialistikku) iseloomu. Kultuuriline relativism on püüdnud lepitada teatud lepitamatuid seisukohti ja õigusi, nagu nt nii inimgrupi kui ka üksikisiku õigus elada vastavalt oma usulistele tõekspidamistele, mis võib teatud juhtudel sattuda konflikti erinevate üksikisiku õigustega kehalisele puutumatusele, valikuvabadustega (kodaniku- ja poliitililised õigused, abieluõigused jpm). Kõige räigem näide on naiste ümberlõikamise traditsioon (väga pehme väljend tavale, mis teatud juhtudel tähendab naise suguelunditest suure osa amputeerimist, köndistamist) teatud Aafrika riikides, mis kujutab endast kultuurilist praktikat, traditsiooni; nüüdseks õnneks küll paljudes neis riikides keelatud. Selline tava seisab iseenesestmõista vastu naise isikuõigustele. Sest samast “kultuurist” tuleneb ka see, et naist ei (taheta) lasta kantslisse või autorooli, kooli ja parlamenti. Osad riigid kasutavad kultuuriargumenti õigustusena, kui vastuolu tekib rahvusvahelise kohustusega, mis riigina on enesele võetud, samas kui kodune mõtteviis ja tava sellega ühes taktis ei hinga (nt lugematu hulk reservatsioone naistevastase diskrimineerimise kaotamise konventsioonile (CEDAW) nn islamiriikide poolt).

Nn kultuuriargumendi väärtustamine esineb ka teisel kujul, teatud nostalgia ja igatsusena – arvamusena, et vanade ja kortsuliste lihtsate (naise-)nägude taga, olgu Indias, Hispaanias või Kihnu saarel, on peidus müsteerium ning teistmoodi, muistne ja originaalne, (elu-)tarkus, mis kaasaja lääne inimesele on igaveseks kaotsi läinud. Näituseks kuskil traditsioone veel alal ja elus hoidvas Eestimaa paigas selliselt, et välisvaatleja silmis on väärikas ja tähendusrikas istuda tare nurgas pingil, käed vaheliti, magusa napsi klaasi ees ja pobiseda “noortele” mõni vana tarkusetera (“Pill tuleb pika ilu peale” – üks tõeline üleprahi ütlus eesti keeles, milles väljendub nii peenelt maarahva mõtteviisi), ise seda hõbekuju ja austust nõudva kulupea positsiooni endale ette kujutamata! – õigusi kohustustega võrreldes vähe ja vabadust pea üldse mitte.

Martha Nussbaum on kirjutanud India naiste olukorrale viidates sellest, kui ohtlikud tagajärjed võivad olla sellel, kui lääne teadusnaised jutlustavad sealses ühiskonnas üks-ühele õiguste kriitilist teooriat. St vibutada oma õiguste ja privileegidega inimeste ees, kes nende õiguste vilju maitsnud pole, ning anda mõista, et olukord on ka õigustega opereerimisel kaugel täiusest: “Ärge tahtke seda, mida teil pole!” “Sest võite kaotada isegi selle, mis teil on”, lisaks mõni šovinistlikult meelestatud ninatark. Nussbaumist inspireerituna soovitan: “Ärge lükake memme tagasi nurka, kui ta sealt välja tahab murda!”. (Näis, kuidas Eesti luteri kirik memmega toimib.)

Saarte praost Veiko Vihuri ei poolda naisi vaimulikuametis

“Oma Saar” kirjutab täna, et “Kuressaare gümnaasiumi kaplan ja aastaid Saare maakonnas Saarte praostkonna vikaardiakonina teeninud Katrin Keso-Vares esitas 2008. aasta alguses otse peapiiskopile Andres Põdrale õpetajaametisse pühitsemise soovi, sest Saarte praost Veiko Vihuri oli keeldunud esitamast [taotlust uue] vikaarõpetaja ametikoh[a loomiseks], tuues põhjenduseks nii selle, et Saarte praostkonnas pole vaja vikaari, kui ka kandideerija soo.” Naisi toetada ei lubavat Vihuril tema südametunnistus.

Artikli netikommenteerijad on peamiselt Katrin Keso-Varese poolt ja ebameeldivalt üllatunud praosti käitumisest.

28.-29. aprillil TLÜs rahvusvaheline sümpoosium naistevastasest vägivallast

Esmaspäev, 28. aprill, Uus-Sadama 5, U-125:

18.00–20.00

• Ülle-Marike Papp, Sotsiaalministeerium. Adressing Violence against Women in Estonia: How We Got Here.
• Kersti Yllo, Wheaton College, USA. Violence against Women as a Human Rights Issue.

Teisipäev, 29. aprill, Uus-Sadama 5, U-225:

10.00–11.45

• Anu Laas, Unit of Gender Studies, Tartu Ülikool. The Effects of Gender Violence: Report on the Four Country Study.
• Ilvi Jõe-Cannon, ENUT. Traffic in Women for Sexual Exploitation
• Maarja Saar, Tallinna Ülikool. Religion, Secularism and Violence Against Women.

13.00–14.15

• Helen Sööl, Sotsiaalministeerium. Social Policy and Violence Against Women: Where We Are and Where We Are Going.
• Merike Viilup, Eesti Ajakirjanike Liit. Vägivald – Kas üksnes kollase ajakirjanduse teema?

14.30–15.30

• Eha Reitelmann, Eesti Naiste Varjupaikade Liit. Naised Aitavad Naisi.
• Sirje Otstavel, Tartu Naiste Varjupaik. Eesti uus abitelefon.

Üritus on tasuta ja avatud kõigile huvilistele.

Naised ratastel Lähis-Itta

Kolmandat korda toimuv rahvusvaheline rattaretk Follow the Women (eesti k.: järgi naiste eeskuju või lihtsalt järgne naistele), et toetada rahu ja inimõigusi Lähis-Idas, viib ühes 300 naisega 30 riigist Liibanoni, Süüriasse, Jordaaniasse ja Palestiinasse ka neli vaprat eesti tüdrukut. Nende mõtetest ja plaanidest loe wordpressist: naisedratastel.

Kui võiks elus vaadata, vaid ühte pornokat…

…siis täna õhtul peaks see sündima, sest Non Grata Kunstikonteineris jookseb Rinse Dreami “Cafe flesh” ehk amoraalsed filmiõhtud jätkuvad. Kuulutus järgmine:

Kolmapäeval, 23. aprillil, kl. 20
Non Grata Kunstikonteiner, Ülase 16 / Madara 22

Amoraalsed filmiõhtud 7
“Cafe flesh” USA 1982, rež. Rinse Dream

“THE TIME…Five Years After The Nuclear War. THE SURVIVORS…Post-Nuke Thrill Seekers Lookin’ For A Kick.” [Aeg: viis aastat pärast tuumasõda. Ellujäänud: tuumajärgsed seiklejad laksu janus :-):-)]

“Cafe flesh” on postapokalüptiline ulmekas. Kunstiline film, mis on ehe dokument 80ndate new wave’i avangardsemast poolest, samuti nagu näiteks kultusliku mainega “Liquid sky”. Vahe on vaid märgatavalt paremas produktsioonis. Lisaks muidugi ka see, et “Cafe flesh” on
pornofilm.

Pärast kolmandat maailmasõda on 99 protsenti inimkonnast muutunud nö. seks-negatiivseteks. Füüsiline kontakt ajab neid iiveldama, kuid iha on säilinud. Ülejäänud positiivne üks protsent töötab klubis “Cafe flesh”, kus toimuvad igal õhtul seksietendused, mida õnnetud mutandid vaatamas käivad. Niisama filmis ei seksitagi, kõik pornostseenid
toimuvad klubi laval nagu performance’id, neis kasutatakse fantastilisi kostüüme ja ebatavalisi dekoratsioone. Saateks ajastukohane new wave soundtrack. Atmosfääri on võrreldud ka [S. Kubricku] “Clockwork orange”iga. “Cafe flesh”i kohta on öeldud, et kui oleks tingimata vaja elu jooksul ära näha üks pornofilm, siis peaks just seda filmi vaatama.

Tuleva reede Päevalehe lisas “Möte” kõnelevad mehed mehest

Naisuurimuslisti tuli intrigeeriv, aga ka natuke hirmutav reklaam ilmuvale Möttele. Siin see on:

Reedel ilmub Eesti Päevalehe ühiskondlik-poliitiline ajakiri MÖTE, mis sel korral otsib meest. Mis loom see selline on, tahame teada. Ja kuidas tema erilisust ja probleeme defineerida.

Tartu praost Joel Luhamets: Mu naisele see sugugi ei meeldi, kui ma nii ütlen, aga minu arvates on tõeline armastus see, kui ma tean, et ma võin minna kõikjale ja olla iga naisega, keda ma ihaldaks, aga ma ei tee seda. Selline valik.

Kultuuritegelane Ivar Põllu: Kui mõni mees jalutab tööajal lastega linnas, siis arvatakse tavaliselt, et tegemist on mõne töötu või hipiga.

Meestearst Olev Poolamets: Tundub, et vahel matame end varakult maha – no kuidas sobiks 80-aastaselt spordisaali minna või näiteks seksuaalelu elada?

Kirjanik Jan Kaus: Tänapäeva mehelikkuse vaimset kängumist illustreerib eelkõige macho´lik ja perspektiivitu suhtumine suhetesse – kus naine muutub vallutamist ja hiljem hülgamist vajavaks objektiks.

Kirjanik ja reservkolonelleitnant Leo Kunnas: Füüsiliselt raskemate meestetööde piir on nüüdseks langenud poeskäigu ja prügiämbri väljaviimise tasemele.

(:)kivisildnik: Ehkki naiste põgenemine köögist on andnud meile oivalised meeskokad ja kodumasinad, ei sünnita külmikud ja mikroahjud lapsi.

Ehk siis:

– (:)kivisildniku sõnul on mehed minetanud mehelikkuse ja nende ainukesed hakkama saamise strateegiad on tädistuda, pedestuda ja pätistuda

– Ivar Põllu, Joel Luhamets ja Riho Laurisaar vestlevad mehelikkusest ja naistest

– Meestearst Olev Poolamets mõtleb varalahkunud sõpradele

– Jan Kaus küsib, kas kõik taandubki seksile

– Leo Kunnas julgustab mehi naistetöid tegema, eriti lapsi hoidma

– Andra Siibak kirjeldab, millised küberkameeleonid on saanud noortest meestest

Lisaks veel memmepojast vene machomees, Sanda Jõgeva alfaisaste kaitsel, Priit Simson nutvaid mehi otsimas ja palju muudki.

KEVADDAVEKKEVAD

Sooloog on kevadest sillas! Aeg on laotada komposti, kobestada mulda, istutada ja külvata – “End laotand üle minu vaikse aia/ on rohelised õndsad lootused,/ ja igas väikses põõsas suured ootused -/…”. Kultuurtaimede soodsad külviajad lähiajal: juurtaimed (kasvatad juure pärast) 21.05 kuni kella 5ni ja 27.04 alates 21st; lehttaimed (sööd lehti) 22.04 19-24; õistaimed (naudid õisi) 22.04 18ni ja 23.04 2-14; viljataimed (pugid vilju) 25.04 14-20 ja 27.04 20ni (allikas: Külvikalender 2008).

Üks tõeline blogisissekanne – isiklik, rumal ja redigeerimata

Lugesin möödunud nädalal Tartust Kuressaarde sõites (6 tundi bussis!) seekordselt väga sisukat Sirpi+Rohelist Väravat (nt väga seksikas portree-tutvustus Kristjan Piirimäest ) (see-eest oli Diplomaatia  (jälle) niivõrd mitte lugema kutsuv – kui ma tahaks ennast õliteemaga karistada, siis püüaksin teist korda üritada lugeda Baturini Kentauri, mida üldiselt feministidele ei soovita) ja jäin magama. Unes nägin, et kahekordse bussi alumisel korrusel istusin vastamisi Mihkel Mutiga (kordan, et olin lugenud sirpi!, millega ei seostu unedes veel Tarand). Olin Kirjanike Liidu ekskursioonibussis teel eiteakuhu. Püüdsin paista intelligentne ja küsisin Mutilt, et mis ta arvab, kas inimese rumalus paistab tema näost.(!) Ja veel, et kas rumala näoga inimene võib olla tark. Edasi oli unemõtisklus, mitte minu monoloog Muti ees. Teatavasti jätkus möödundreedeses sirbis Vahtre võim&vaim, mis mulle on üldiselt täitsa istunud, eriti 1. osa (kunst ei pea a priori vastanduma otsustajatele – igava, rahaahne ja mõttetu juristina võin sellisele mõttele kohe käe alla panna). Siis oli Linnart Mälli pirn Hasso Krullile, mis ka südant liigutas. Aga une mõttekäik oli selline: eriti viimasel ajal ajavad teatud kohalikud «intellektuaalid» lääne dogmadega opereerides oksele. Umbes nii, et ei tohi mälestada küüditamist (utreerin muidugi), ülistada Vabadussõda ja meite võitu, kiruda kommuniste (ei ole 100% võrdne venelasega!). Kas Eestile poleks mõneks ajaks mitte kasulikum, kui osa üksmeeleta vaimueliidist tõesti välismaale koliks, nagu koguaeg ähvardatakse (kes meist nii teinud poleks, ja ka päriselt oleme kolinud!). Praeguse aja intellektuaalse pinge ja vastandumise tingimustes Eestis elamine ja töötamine sarnaneb teatud määral elamise ja töötamisega sõjaajal või vähemalt tagalas. Igal hommikul EPLi veebilehte avades hakkab süda tugevamini lööma – mis sealt täna tulla võib. Koju enam ajalehti ei telli, sest see oleks nagu igapäevane kirjapomm minu postkastis (see eest saan 34 krooni eest kuus!!! nii Vikerkaare kui ka Loomingu – ma ei saa aru, kuidas need ajakirjad nüüdsel ajal sellise hinnaga 100000sse tiraaži pole läinud?). Moraali põhiküsimustes ollakse risti vastupidistel seisukohtadel! Milline nostalgia tuleb tõeliselt turbulentsete aegade järele, mil potentsiaalselt kuumaks konfliktiks areneda võinud olukorras olid tribüünidel kõnelejad, otsustajad, rahva kogunemiste organiseerijad rahumeelsed, tasakaalukad inimesed, nagu Lagle Parek, Jüri Adams, Liia Hänni, Tunne Kelam, Trivimi Velliste, Linnart Mäll jt (sobiv meenutada Muinsuskaitsepäevade 20. aastapäeval!). Praegu õhutab aga iga teine kodusõda. Sellise pinge all ei saa kaua vastu panna!

Vahtre on neid tendentse tabanud oma artikli teises osas vaid aimamisi. (Aga eks temalgi ole omad kiiksud ja ega need tema artiklidki asja paremaks tee. Nagu ka käesolev tekst.)

PS Unenäo kirjapanek on unes nähtu üleskirjutamine ärkvel, st see ei saa kuidagi reflekteerida tegelikult unes toimunut. Ka kirjavahemärkide kasutus on tingitud ärkveloleku paremast (ära-)nägemisest. Suluselgitustest rääkimata. Ja kellele läheb üldse korda võimalikult adekvaatne teise inimese unenägude üleskirjutus?

Saare nalja: Kinnisvarafirma pakub Saaremaal tööd männikäbina

Kõigil huvitatutel palun lugeda uudise tervikteksti ajalehest Oma Saar.

Klaperjaht Urmas Sõõrumaale ehk ka meestel põle kerge

ETV 13. aprilli saates “Aeg luubis” räägiti kahtlusest, et Urmas Sõõrumaa on rikkunud siseinfot kasutades ausa konkurentsi põhimõtet. Nimelt tegutseb Eesti Energia nõukogu endine liige Sõõrumaa Väo Kombijaama ehitades EEga samal tegevusalal, st laseb oma projektis ning enda kasu nimel käiku tema käsutuses oleva, ent nõukogus istumise aegadest pärineva, info ja teadmised. Sõõrumaa kombijaama projekti eesotsas ei rõõmusta Eesti Energiat, sest Väo jaam hakkab energiaturul konkureerima EE Iru jaamaga. Mida on Sõõrumaal enese kaitseks öelda? ETVle ütles Sõõrumaa telefonitsi nii (kõnepruuk muutmata!): “Ei saa kahtlustada selles inimest, mida inimene pole rikkunud. See, et ta on lihtsalt mees, ei saa teda pidevalt kahtlustada ohus, et ta võiks vägistajaks osutuda, kui ta on vägistaja, siis ta on vägistaja.”

Samuti meenutas Sõõrumaa temale kui “mustale lambale” peetud klaperjahti nõukaaja lõpuaastatel, mil Urmas-poiss miilitsast “valvetegevusse” suundus (või peaks ütlema “katusepakkumisfirma” asutas?!) ja “miilits” sellele sugugi hästi ei vaadanud. Oma miilitsakogemusest teab Sõõrumaa, et vägistamisasjades on ohver pahatihti hoopis kahtlusalune mees. Keskmiselt umbes 2 % juhtudest! (Laialt levinud müüdi küsimust on nt USAs uurinud kriminoloogia professor Michelle J. Anderson, kes rõhutab oma uurimistulemuste puhul, et tegelikke ja täpseid andmeid selles küsimuses ei eksisteeri, sest vastav statistika puudub. Umbkaudu aga tuleb “vägistamise valesüüdistusi ette umbes 2 % ulatuses politseile teatatud juhtudest ehk mitte rohkem kui ükskõik millise teise kuriteo koosseisu puhul”.)

Mis puudutab aga Sõõrumaa seisukohta, et “vabal maal” ei saa “ahistavate lepingutega inimest kinni hoida”, siis siin Sulle, Urmas, paar viidet õigusaktidele.

Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 50 “Töötaja kohustused” punkt 6 sätestab: “Töötaja on kohustatud hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused on ette nähtud töölepinguga. Need kohustused lasuvad töötajal ka pärast töölepingu lõpetamist, kui pooled sõlmisid niisuguse kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale mainitud kohustuste täitmise eest eritasu või andis muud hüvitust;” (minu rõhuasetus).

Konkurentsikeeld sisaldub äriseadustikus nii täis-, usaldus- ja osaühingu kui ka aktsiaseltsi puudutavates peatükkides (vt nt §§-d 95, 185 ja 312). Keeld kehtib muuhulgas äriühingute juhatuse ja nõukogu liikmetele ja seisneb selles, et isik ei või vastavasisulise nõusolekuta olla äriühinguga samal tegevusalal tegutseva äriühingu osanik ega olla äriühinguga samal tegevusalal tegutseva äriühingu juhtimisorgani liige, välja arvatud, kui on tegemist ühe kontserni ühingutega.

Hispaania uues valitsuses on üle poole ministritest naised

Möödunud nädalavahetusel vahendasid rahvusvahelised uudisteagentuurid hääd uudist:

Hispaanias 9. märtsi valimistel teiseks ametiajaks tagasivalitud peaminister Jose Luis Rodriguez Zapatero (47) teatas laupäeval, et uues valitsuskabinetis saab esimest korda riigi ajaloos olema rohkem naisi kui mehi. Samuti on esmakordselt kaitseministriks naine – Carme Chacon (37), sotside tõusev täht. Valitsus on sooliselt tasakaalus ega kaldu teise äärmusesse – ministrite hulgas on naisi 9 ja mehi 8. Pressikonverentsil kõneles peaminister ka uue valitsuse prioriteetidest, mille hulka kuulub ka “meeste ja naiste võrdõiguslikkus”. Võrdõiguslikkuse ministriks sai Bibiana Aido (31), kes on ühtlasi Hispaania kõigi aegade noorim minister.

Yahoo uudiste andmetel tegi Zapatero võrdse kohtlemise küsimuses nii mõndagi ära juba oma esimesel ametiajal: sotsiaalreformide seas võeti vastu seadus, mis lubab samasooliste abielu, edendati soolist võrdõiguslikkust, lihtsustati abielu lahutuse protseduuri ning võeti meetmeid võitlemaks koduvägivalla vastu.

Jacques Rogge ei tegele poliitikaga

Olümpiamängud on suur spordipidu, mida ei tohi lörtsida poliitikaga! Kes seda mõtet viimaste nädalate jooksul kuulnud poleks. Paari päeva eest ütles Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Jacques Rogge intervjuus Prantsuse telekanalile, et “mängude boikoteerimine ei ole lahendus” ja “sportlased väärivad olümpiamänge”. Olümpialiikumise olulisteks sümboliteks on rahu ja ühtsust, mille abil saab Rogge’i sõnul ka Tiibeti porbleemi lahendada. Tunnistades, et ka olümpiakomitee on “väga mures Tiibeti olukorra pärast”, lisas krahv Rogge, et ka “meie toetame inimõiguseid!”. Seda viimast oli muidugi lohutav kuulda. Kui kõrgete palkadega täissöönud keskealised meespoliitikud istuvad komiteedes, mis peavad otsustama, kus mängud toimuvad, saavad “õigete otsuste” eest erinevate riikide lobistidelt “tagasihoidlikke” kingitusi ja soodustusi, siis ei väideta nii valjult, et olümpialiikumine on poliitikavaba. Küll aga siis, kui oleks võimalik survestada maailma suurimat totalitaarse kommunismi režiimi.

Amnesty International’i andmetel aga süveneb Hiinas inimõiguslaste represseerimine. Hiljutise raporti kohaselt “leiab enamik praegustest repressioonidest aset mitte vaatamata olümpiamängudele, vaid nende tõttu” (minu rõhuasetus). Jacques Rogge lubas, et raporti sisu arutatakse ROKi täitevkomitee istungil 10. ja 11. aprillil Pekingis.

Meeleavaldus hülgepoegade tapmise vastu Venemaal

10. aprillil kell 15:00-16:00 toimub Tallinna vanalinnas Pikk tn 19, Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonna ees meeleavaldus, protestimaks Venemaal toimuva massilise hülgepoegade tapmise vastu.

Piketil antakse üle palvekiri Venemaa saatkonnale, kutsumaks saatkonda üles kasutama kõiki nende võimuses olevaid vahendeid, et peatada Arhangelskis hülgepoegade massiline tapmine. Tapmist soovib läbi viia Norra firma GC Rieber Skinn AS jaoks, kes kasutab hülgenahka oma toodetes. Firmale on antud luba tappa 100 000 hülgepoega Valge mere kaldal, Arhangelski piirkonnas. Hülgepojad halvatakse tavaliselt löögiga pähe, mis tähendab, et paljud nülitakse elusalt.

Meeleavalduse korraldab Eesti loomaõiguslaste liikumine Loomade Nimel. Loomaõiguslased usuvad, et kõikidel loomadel on teatud iseeneslikud õigused, näiteks õigus elule ja olla vaba inimese tekitatud kannatustest. Moefirma Gucci loobus hiljuti tänu loomaõiguslaste organisatsiooni PETA survele hülgenaha kasutamisest oma kollektsioonides.

Lisainfo:
http://animalrights.ru/seals
http://loomadenimel.org/

Naised on ka inimesed ehk sooline võrdõiguslikkus tumbadele I

Millele tugineb tõdemus, et naised on ka inimesed? Kas see on aksioom, põhimõte või soovkujutelm? Kes ütles, et naistel ja meestel peavad olema võrdsed õigused? Ja kas neil siis on võrdsed õigused? Kuidas jääb aga kohustustega? Ent mõlema sugupoole ühiskempsuga? Et Soo(b)loogi lugeja mõistaks seaduste sisu, valitsuse poliitikate suundumusi või ka näiteks tänapäevaste teadus-, haldus- ja ajakirjandustekstide mõtet, tutvustatakse siin ja edaspidi soolise võrdõiguslikkuse võtmesõnu.

Sooline võrdõiguslikkus ehk naiste ja meeste võrdõiguslikkus on samaaegselt nii põhimõte kui ka eesmärk. Põhimõtte kohaselt on kõigil inimestel hoolimata nende soost võrdsed õigused, kohustused ja vastutus. See tähendab, et ühe soo esindajatel pole rohkem õigust vara pärida kui teisel, või tungivamat, liiatigi ainukohustust valida töö ja pereelu vahel st kasvatada lapsi, pesta nõusid (kirjutab inimene, kelle elukaaslane pole viimase kahe aasta jooksul kordagi nõudepesulappi kätte võtnud!) jms. Ammugi ei ole vaid ühest soost isikute pädevuses langetada kogu ühiskonda puudutavaid otsuseid või vastutada oma pere või terve kogukonna käekäigu eest.

Kui on võrdsed õigused, siis tuleb ka kohelda võrdselt. Naisi ja mehi tuleb kohelda võrdselt – kedagi ei tohi diskrimineerida. Diskrimineerimine on ebaseaduslik vahetegemine, ühe soo esindaja põhjendamatu eelistamine teisele või ebasoodsamasse olukorda asetamine jpm. See võib toimuda otseselt või kaudselt. St võib puudutada konkreetset isikut või tervele inimgrupile ebasoodsamate tingimuste loomise kaudu ka tervet gruppi ning järelikult kaudselt selle grupi iga liiget. (Diskrimineerimisest kui mõistest luban omaette peatükki!)

Eesmärgiks on naiste ja meeste vabadusi ja valikuid piiravate (traditsiooniliste) soorollide kaotamine või ümber mõtestamine. Sest formaalselt seadusega kehtestatud võrdsetest õigustest, kohustustest ja vastutusest ei piisa. Mida see tähendab? Kui seadus annab naistele meestega võrdse õiguse saada tööd, võrdväärse töö eest samasugust palka jne, aga tegelikus elus ei tule ühelgi tööandjal pähegi palgata ehitusettevõtte juhiks väikelaste emaks olevat kvalifitseeritud naist; ametitel, mida enamikel juhtudel peavad naised (õpetajad, medõed, lasteaiakasvatajad jne), makstakse madala(ma)t palka, või ka vastupidi, need on pigem naised, kes võtavad vastu madalapalgalise töökoha, on reaalse võrdõiguslikkuse saavutamiseks vaja minna kaugemale kui pelk võrdsete õiguste põhimõte seda ette näeb. Rakendades erimeetmeid (nt nn positiivne erikohtlemine ja kvoodid), olles teadlik ühiskonnas valitsevatest stereotüüpsetest ettekujutustest soorollidest ja nende mõjust, kaasajastades kooliharidusprogramme, mis puudutab tüdrukute ja poiste kasvatamist vastavalt “naiselikeks naisteks” ja “mehelikeks meesteks” jms, saab (pikemas perspektiivis) luua mõlemast soost isikutele võrdsed võimalused – jälle omaette peatükk. Lühidalt: ideaalis peaksid kõik inimesed hoolimata nende soost saama arendada välja oma võimeid ning teha valikuid soorollidest tulenevate piiranguteta.

Tallinna Kunstihoones Orlani näitus „Postidentiteedi strateegiad”

SA Tallinna Kunstihoone Fond teatab, et teisipäeval, 15. aprillil kell 18 avatakse Tallinna Kunstihoones prantsuse ühe tuntuma nüüdiskunstniku Orlani näitus „Postidentiteedi strateegiad”. Näituse avamisel viibib kunstnik ise ning sama päeval, 15. aprillil kell 12 peab Orlan Kunstihoones pressikonverentsil oma kunsti tutvustava loengu.

Näituse kuraatorid on Eugenio Viola (Itaalia) ja Reet Varblane (Tallinna Kunstihoone).

Näitus on avatud 16. IV – 18. V 2008.

Orlani on läbi tema loomingu huvitanud naise identiteet ning selle uurimiseks, loomiseks, lõhkumiseks, taasloomiseks on ta kasutanud oma keha. Orlan on multimeedia kunstnik: ta omandas laiema tuntuse performance’i kunstnikuna, kuid samavõrd oluline kui tegevus, on olnud ka selle jäädvustamine, fotodokumentatsioon, mis on omandanud iseseisva fotokunsti väärtuse. Orlan omandas laiema tuntuse 1980ndatel ja 1990ndatel, eelkõige 1990ndate performance’ide-ilukirurgia operatsioonidega, mille käigus ta laskis ennast reaalselt opereerida. Ilukirurgia ehk St Orlani reinkarnatsiooni seeriale eelnes ligi kakskümmend aastat kestnud barokiseeria, milles kunstnik defineeris ennast (aga ka naist laiemalt) läbi kunstiajaloo, eelkõige XVII sajandi barokikunsti kaudu. 1990ndate lõpust kuni tänaseni on ta tegelnud identiteediotsingutega traditsionaalsete kultuuride väärtuskriteeriumide kaudu: tal on valminud digitrükis “Enda hübritiseeringu (Self-hybridization)” seeriad: „Prekolumbialased”, „Aafriklased”, „Ameerika indiaanlased.” Pooleli on asiaate, hiina visuaalseid väärtusi enda kaudu dekonstrueeriv sari.

Tallinna Kunstihoone näitusele tuleb ca 40 tööd, alustades barokisarjast, peatudes ilukirurgial ja keskendudes endahübridiseeringuga sotud töödele, vahepeatusena on esitatud ka valik Orlani lavastatud filmiplakatitest.

Näitus valmib koostöös kunstniku Pariisi galeriiga – Michel Reini galeriiga, osa töid on laenatud Prantsuse Rahvuslikust Kunstifondist (FNAC).

Orlani näituse idee sai alguse juba 2004. aastal, kui Tallinna Kunstihoone kuraator Reet Varblane valmistas ette näitust vanadusest, vanainimestest, aga ka laiemalt vanusest „Homo grandis natu”. Sellele näitusele Orlani tööd küll ei saadud, kuid isikunäituse mõte hakkas idanema. Kindlama kuju omandas see möödunud aastal, kui Orlanil toimus seni suurim retrospektiiv tema kodulinnas St Etienne’i nüüdiskunsti muuseumis. Just selle näituse üks kuraator oli Eugenio Viola.

Tallinna näituse avamisel viibivad galerist Michel Rein ning St Etienne’i muuseumi kuraator Lorand Hegyi, ungari päritolu kuraator, kes on töötanud Viini Ludwigi muuseumi direktorina, loonud Naapoli kaasaja kunsti keskuse ja kes kuulub mitmete Prantsuse kunstiinstitutsioonide nõukogudesse.

Veel Orlanist:

Orlan on sündinuf 30. mail 1947 Saint-Etienne’is Prantsusmaal. Praegu elab ja töötab ta Pariisis, Los Angeles’is (teeb koostööd Getty Uurimisinstituudiga) ja New Yorgis.

Alates 1965. aastast on Orlan tegutsenud fotokunsti, installatsiooni, performance’i, video ja skulptuuri valdkonnas. 1977. aastal põhjustas tema performance „Le Baiser de l’Artiste” („Kunstniku suudlus”), mis esitati Pariisis, põhjustas skandaali. 1978. aastal asutas kunstnik Lyoni Performance’i Rahvusvahelise Sümpoosioni. 1982. aastal algatas ta ajakirja Art-Accès Revue, esimese väljaande, mis töötas Miniteli-põhimõttel (Interneti eelkäija), seal avaldas ta ka „Manifeste de l’Art Charnel” („Surnukuuri kunsti manifesti”). 1990-1993 teostas ta Euroopas ja Ameerika Ühendriikides üheksa iluoperatsiooni performance’i, kõik need filmiti ja kanti satelliidi abil üle kogu maailma, ka Pariisi Pompidou keskusesse. 1999. aastast on ta õpetanud École Nationale Supérieure d’Arts de Paris-Cergy’s. 2003. aastal autasustas Jean-Jacques Aillagon teda Prantsuse Kunstide ja Kirjanduse ordeniga.

Orlan on pälvinud mitmeid autasusid: Arcimboldo digitaalse foto auhinna, Griffeli I preemia Hmaburgis, Moskva fotofestivali I preemia jpm. Orlan on osalenud paljudel näitustel Ameerika Ühendriikides ( Los Angelesis, New Yorgis, St Louis’is jne), Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal. Austrias, Hispaanias, Venemaal, Koreas, Jaapanis jne. Ta on võtnud osa Veneetsia, Pariisi, Istanbuli, Lyoni, Sydney jt biennaalidest.

Orlani esindab Michel reini galerii Pariisis, Stephan Stuxi galerii New Yorgis, ACE galerii Los Angeles’is ja Sejuli galerii Seoulis.

ORLAN veebis: http://www.orlan.net

Vanast päisefotost

Soo(b)loogi päises ilutses veel hiljuti foto mustast naisest “silda viskamas”. Vastupidiselt ettekujutusele, mida pilt võib vaatajas tekitada, ei ole see üles võetud alatise seksinälja käes vaevlevate patriarhaadi käsilaste poolt, vaid modell on keerulisele poosile vaatamata olnud ise nii objektiivi ees kui ka taga. Kõnealune foto, nagu ka ülejäänud ülaltoodud pildid, on pärit moe- ja reklaamifotograafi Uwe Ommeri pildiraamatust “Do it yourself” (Tee ise). Tascheni kodukal rippuv tekst selgitab, et modellid on naised tänavalt, kellele on õpetatud fotokunsti elementaartõdesid ja antud kätte aparaat. Modelliks, ja ühtlasi fotograafiks, olnud tudengid, muusikud, õpetajad jt elualade esindajad on end pildistanud oma kodudes. Ommer sai idee oma lapsehoidjalt, kelle ise-tehtud-hästi-tehtud-vannitoafotosessioonile ta peale sattus. Kurr-njäu!

Uwe Ommer, Do it yourself, Taschen, 256 lk, $ 39.99

Soolise võrdõiguslikkuse alane teave veebis

Käesoleva aasta 7. märtsil avas OECD (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon) veebis infoportaali, kust on võimalik leida soolise võrdõiguslikkuse alast infot ja ise aktiivselt teabe vahetuses kaasa lüüa. Wikigender sisaldab artikleid teooriate ja poliitikate kohta, statistikat, tutvustab erinevaid organisatsioone ja õigusakte ning toob ära ülevaate soolise võrdõiguslikkuse ja õigluse olukorrast erinevates riikides.

Raamatud, mis muutsid elu

Mullu septembris ilmus The Guardian’is artikkel feministidest, kes kõnelevad neid enim mõjutanud raamatutest. Virgiania Woolf, Susan Brownmiller, Jeannette Winterson, Kate Millett, Andrea Dworkin jpt – feministliku kirjanduse suuri ning ka vähem tuntud klassikuid loetlevad ja kirjutiste tekitatud efekti meenutavad kuus “juhtivat feministi”. Kasuta juhtnöörina sisenemaks feministliku mõtte imelisse maailma.