Meelelahutus

Olin väljasõidul. Mind ümbritses Mustamere või Vahemere kauneim kuurort. Vaateväljas oli rippaedadega park, taimed olid lopsakad, terrasside kohal suur valge maja jne. Päike siras eredalt. Kõik inimesed mu ümber olid eestlased. Mind arvati gruppi, kes pidid astuma meelelahutuslikul esinemisel üles laskurina. Pidime ritta paigutatuna kordamööda laskma meist allapoole jääva terrassi liikumatuid kitsi, kelle massi langemine maha pidi käivitama keerulise meelelahutusahela. Mõtlesin, et olen ju loomaõiguslane, kuidas käib lõbustusena loomade pihta tulistamine kokku mu põhimõtetega.

Me ei harjutanud esinemiskava, nägin vaid paari meest, kes mõned korrad ette näitasid. Minus tekkis ärevus – ma ei ole kunagi olnud hea laskja, isegi keskpärane mitte, nüüd pannakse mind vastutusrikkasse rolli demonstratsioonesinemisel; relv, mida pidin käsitsema, oli minu jaoks uus, polnud kordagi seda proovida saanud. Hakkasin meestele arglikult oma argumente esitama. “Ma vaatan, et tegu pole automaadiga, mida ma tunneks. Kas keegi saaks olla minu lähedal ja vajadusel mind juhendada?” “Mis siis, kui relv tõrgub ja pean selle osadeks võtma, selleks peaksin relva tundma!” Ja viimase hädaabinõuna: “Ma ei ole väga osav laskja.” Paar meest kuulasid ja tegid kiire otsuse, et siis tõesti mind laskjate hulka ei võeta.

Algselt pidi laskmist jälgitama laskjate selja tagant, vaid pisut kõrgemalt terrassilt. Kellelegi tulid aga meelde ohutusnõuded ning kõik pealtvaatajad käsutati nurga taha, nii et loomade kukkumist ja ahela käivitumist ei olnud võimalik enam näha. Keegi küsis, et milleks on see vajalik. Hakkasin selgitama kuuli rikošeti teekondi.

Meelelahutusliku etenduse kõrgpunkt pidi olema osa nimega “Fööniks”. Paar inimest pidid näitama inimeste ees n-ö trikki, kuidas nad põlema pannakse. Ka see tundus mulle nii esinejatele kui ka pealtvaatajatele ohtlik ettevõtmine. Fööniks pidi olema ahela osa, kuna korralduses oli aga muudatusi, muutus ka süütamise mehhanism.

Kaks meest tulid pealtvaatajate ette, mu tähelepanu koondus ühele neist, kes naeratas laia hambutut naeratust – alumistest hammastest olid tal alles vaid üks keskmine, ülemistest kaks teineteisest eemal seisvat hammast. Mu lähedal hüüdis üks naine lava poole, et ärgu vähemalt naeratagu. Olin naisega nõus. Mõtlesin, kuidas mehe nahk tule ja tule kullaga hakkama saab. Kas on võimalik, et tema elu ohverdatakse meie meelelahutuse nimel?

Käivitus Fööniksi ahelmehhanism. Parempoolses seinas ilmusid nähtavale kaljud, väänlevad ja looklevad pinnavormid, ussid, kes sülgasid kuuma sulakulda, mille plärtsatus maandus just teatud kauguses ning tõi kaasa mehhanismi osade uue liikumise. Ahela algus oli tagasihoidlik, võis arvata, et tegu on üksikute kullapurtsatustega, mida edasi, seda suuremaks läksid loomad, kelle suust kulda purskas. Hambutu mehe pihta lendas suurim kogus kulda kolme mitu meetrit kõrge lohe suust. Mees kattus vähehaaval kullaga, ta nahk muutus kuldseks ja metalseks. Vedel sulakuld jahtus kokkupuutes tema nahaga ning sai tema osaks. Kuld andis mehele üleloomulikud võimed, ta keha oli nüüd suurem, musklid väljajoonistunud, ta oli selgelt ruumi kõige võimsam ja karismaatilisem olend. Tema käe all paendusid paar tiigrit, kes jäid samuti kullarahe alla ning lava täitus kullaga kattuvate olendite särava kompositsiooniga.

parim alibi

ausad vandemehed, uskuge mind, see polnud mina, ma ei luurand ega karand varjust hüüdes Böö!, ohvrit ehmatada ei saand mina. sel ööl, kui sündis kuritöö, olin linna teises otsas, ostsin Prismas mandariine, kogemata tasku pistsin paki pliine, andsin seletuse, vargus videol talletati, pärast viljad nahka panin naabri akna taga, kelle järel nuhin. kes mind nägi? kes saab kinnitada minu lugu? ise nägin, mida tegi naaber sellel ööl. tänu minule on naabril alibi. minust ehk on Gori haual mõni koor või koni, sealt on vaade naabritoale parim.

“Elu on äraelatud väga tagasihoidlikult

ilma suurte nõudmiste ja tahtmisteta,” kirjutas ta lahkumiskirjas. Me teadsime seda väga hästi, mamma pahandas tihti temaga sellepärast. 13. oktoobril käisime mammaga tal viimast korda külas. Ta kinkis mammale järjekordse mündi – ristikheinaga õnnemündi, ja oli sellest ise elevil. Mamma naeratas õrnalt, aga peaaegu ei näidanud oma tundeid välja, nagu ikka, see pole ka kingitus, mis teda heas mõttes üllataks. Minu meelest oli see liigutav, tegin pilti sellest, kuidas nad kahekesi mündi kohale kummarduvad. Ta vanal kušetil olid lisamadratsid, mis vajusid öösel voodilt maha, segasid ta und. Ta ei jaksanud neid hästi enam tagasi panna. Sikutasin neid kohvilaua ääres õigeks nii palju, kui oskasin. Mõtlesin, et talle kuluks tõesti ära uus voodi. Aga kas polnud see alatine hurjutamine vahetada vanu asju välja meist taktitundetu.

Ärasaatmise kõne oli K-l hästi kirjutatud – sellest vaatas tõesti vastu tema, keda mamma tundis pea 80 aastat, mina 40 aastat. Olin kavatsenud olla väärikas, lubada endale maks. 1-2 jahedat pisarat, aga tönnisin pea kogu tseremoonia, nägu punane, kuumad pisarad voolasid mööda põski alla. Nagu rumal hormonaalne mutt! Mind ei saa sellises olukorras usaldada, see tekitab meelehärmi. Mõtlesin ka, et ta ei oleks sellist vääritut vesistamist heaks kiitnud. Mis teha! Kangus lahtub põlvkondade veres. Mida edasi, seda lahjem lurr.

Millegipärast olen selle paari nädala jooksul läinud oma kujutluses mitmeid kordi tema korterisse – seal on kõik nii, nagu tean seal asju ja mööblit olevat olnud aastakümneid, aga teda ei ole. See on esimene kord, kui olen korteris nii, et tema ei võta mind seal vastu.

Suri Ageeda Paavel

https://www.ohtuleht.ee/naine/1094978/suri-koolitudrukuna-tonismae-monumendi-ohku-lasknud-ageeda-paavel