Vahel piisab vähesest, et keegi ehmuks. Üritan endale sisendada, et need, kes ründavad, on ise hirmunud, ehkki nad tekitavad oma vaenulikkusega ka minus hirmu. Vt kuidas Stewart nendega ümber käib:
https://www.youtube.com/watch?v=zZ2wLJWIOn8
PS Endiselt valitseb meedias patriarhaalne mõtteviis, et noor ja ilus naine peaks isastega silmitsi olles olema allaheitlik. Lesbidele, iseseisvatele ja sõnakatele naistele üldjuhul ei andestata. Ka Eesti meedia on seda täis.
maalis oma armukest Ida Rubinsteini laibana
aga tuntumad on tema portreed, sh Peter ehk noor inglise tüdruk, millel on kujutatud kunstnik Glucki (sünd Gluckstein).
Seltskonnas võib kuulutada, et õige monument armuloole on laps, vähesed saavad aga selle vägiteoga hakkama. Vähemalt üks raamat, isegi kui selle annab kokku vaevalt 10 lühiteksti, needki lõpetatud ajal, mil suhe hakkas juba lõppema. Üks juba valmides rääma väljanägemisega metsaonn, kus suvepäevadel lugeda. Laisemad saaksid teise nõusolekul publitseerida sõnumivahetuse. Kes seda aga loeks?
Edevad nagu olime, rääkisime küllap juba suhte ajal monumendist Weserstrassel. Veel üks suudlevate inimeste skulptuur, aga tavapäratum – kväär, üks pikk ja teine lühike figuur, poos koomiline, kujud peaaegu ümber lendamas, kellegi prillid maha kukkunud. Välja võiks anda ka metrookaardi, kus märgitud avalike musitamiste keelutsoon, see oli kindlaks määratud metroopeatuste täpsusega, ja vabadusepiirkonnad – Mitte, Prenzlauer Berg…, kuhu minemise pidi ekstra ette võtma. Kõige kivistunum ja ebapopim selles linnas sai meie lemmikuks. Pompöössed nikerdustega hotellid ja vanapaare täis kehva toiduga Itaalia restoranid Charlottenburgis, Sans souci park jne jne. Keelatud armastuse võlu.
Pean alati oponeerima? Mind ei huvita töölisklassi lesbid, ei seksuaalselt ega intellektuaalselt. Lääne ülikoolide huvi nende suunal on tingitud keskklassi naiste pärsitud seksuaalsusest ja kommunistide hulgast teadurite hulgas. Kumbki ei legitimeeri proletaarseid uurimiseelistusi.
*
Lahmiv kriitika võib aga tulla menstruatsioonikrampidest, mis tahavad silmanägemise võtta.
ta tunneb süüd, kui baaris, kus ta oma nussisõbraga pitsat sööb, märkab kahte tursket butchi – vanema generatsiooni lesbipaar, kes ei koondu ühingutesse, aga ei varja ka oma kooselu. kõigist oma peenetest poliitilistest tähistajatest hoolimata on ta kõigest üks väike bi-libu, kes keskpärase türa nimel oma õed reedab.
öösel hotelli odaval padjal väherdes näeb ta unes, et on vabaõhufestivalil, kus iga teine külaline on apetiitne kväärik: kahvatud gooti daigid, teksabutchid. unenäos on surnuist tõusnud ka A-S, kes näeb välja sõbralikum ja veetlevam kui päriselus. A-S ujub ta ümber, heidab ta ette pikali ja võrgutab. ta peas vasardab küsimus: kas ma ikka tahan A-S-iga suhet?
Imetlusväärne pole üksnes tema intellektuaalne elaan või kestvus, vaid ka jätkuv aktuaalsus. Peab inimesi armastama, et jaksata kannatlikult nagu lastega nendega rääkida, neid üritada mõista. Eestis on sarnane Lauristin – alati elu ja inimeste poolt ning optimistlik. See on mulle olemuslikult võõras, ehkki ma tunnen selle ära ja imetlen seda.
Ever heard of a lumberjack lesbian? Now is the time for us to lean into the stereotypes about our people: We are a fuel-efficient, hybrid-driving, roll up your sleeves, flannel-wearing, wood-chopping, elbow-greasing, hunting, gathering, rub some dirt in it, rip that thing out of your lighter with our teeth and build a fire type of people. Your toilet broke and you can’t call a plumber? No problem — you got dental floss? Your lesbian will rig your pipes. Do you need a table built? Don’t even worry about it — your lesbian waited till nightfall and walked barefoot through the streets collecting wood scraps until sunrise. It was no problem — whatever we don’t use can go in the fireplace, babe. (I hacksawed a hole in your wall and built a chimney while you were asleep, hope that’s cool.)
kujutle introvertide klubi, lesbide tagaruumi, kväärikute pimikut – naudingute labürinti, millesse astud teadliku sooviga eksida ohetesse, orgasmiallee viib kaugemale ja kaugemale välisuksest, enesetajust, sisse puudutuste metsa, lõputu kehade võimalusega, käed riivamas möödujat kui oksad…
ei mingit lesbiintsesti – sinu eks minu eksiga, minu eksi eksiga…. või seksklubi queerõhtut, kus leiad eest vaid geimehi. ma ei ole Berliini seksklubidest kirjutanud, sest neist ei ole midagi kirjutada, ega ole ka sealsest queer seltskonnast kirjutanud, sest peale bdsm-i normi ei ole sellest midagi kirjutada (“Tema seal, ta on see, kes lõikab!”). kõik huvitav toimub siiski vaid indiviidide vahel, mida ebatavalisem, -tõenäolisem kokkukukkumine, seda rohkem lõbu.
Filed under Õhk, Ühe käega lugemiseks, Iha, Lesbid
pakun välja uue omakeelse sõna queer vastena – khääh [nagu oleks leivapuru kurku kinni jäänud] võtke või jätke!
kõndisin näitusesaalides, Kunstnik, vanemas keskeas pikka kasvu oma kunstnikuks olekut ülevoolavalt markeeriv mees, oli ise kohal, ka tema abiline või ehk kuraator või ihukriitik oli seal. Kui olin kõik teosed ära vaadanud – mul ei ole meeles ühtegi tööd, ka seda mitte, mis tehnikas need olid – pidin lahkudes mööduma Kunstnikust. Oleksin ise talle vaid mõmisenud midagi, ā la oli huvitav või palju õnne vms. Ta hakkas mind aga pinnima. Mingi teose, mille kohta ta küsis, kommenteerimiseks mainisin enda muljet või emotsioone, see aga käivitas ta. Ta hakkas mulle kõva häälega epistlit lugema, tema silmad vaatasid tihti üle minu, et adresseerida ka kõiki teisi ruumisviibijaid. “Sa ei saa kunsti niimoodi enese traumade haavatuvankri ette rakendada! See on tüüpiline. Sa pead neist asjadest muul viisil üle saama. Viga on sinus! Pole mõtet kunsti selliselt tõlgendada. Oleksid võinud mulle lihtsalt õnne soovida.” jne jne. Siis hakkas ta rääkima oma varasematest teostest. Kõneldu ilmus kohe tema kõrvale teleekraanile. 1970ndatel olevat ta teinud videofilmi raamatutest ja inimestest. Inimeste tulemusteta rallist tähenduste poole. Mustvalges videos oli inimmass pandud ringiratast liikuma väikesele looklevale kardirajale. Inimesed, kes olid liiga pikad, liikusid istudes, ehkki sõiduvahendit ei olnud näha, koerad ja lapsed olid loomulikus asendis. Kurvide siseloogetesse olid asetatud rahnud, mille vahel inimmass voolas. See oli minu silmis briljantne töö. Tahtsin nüüd lahkuda. Ma poleks talle kätt andnud, kuid ta oli ohtlikult lähedal, ta pani poolnaljatlevalt poolpealetükkivalt ette suudelda, nagu paljud teised tema põlvkonna enesekindlamad mehed seda juubelitel ja teistel pidudel teha üritasid. Ta sulges silmad ja hakkas oma huultega mulle lähenema. Mu reaktsioon oli kiire, taganesin ja ütlesin kõva ja selge häälega: “Käi putsi!”
Laskusin treppidest pimedasse koridori, kus asus garderoob ja tualett. Riidesse panemise asemel võtsin riided ja botased ära, voltisin riided ja panin ruumi nurka nagu hakkaksin magama minema. Järgmisel hetkel tahtsin treppe pidi tõustes kunstihoonest, see tundus olema Gropius Bau, lahkuda. Kõik tundus aga väga vaikne. Olin liiga kauaks garderoobi kohmitsema jäänud. Uksed on kindlasti juba lukku keeratud. Mul tuleb leida inimene, kes mind siit välja laseks. Ei, klaasuks enne väljapääsu oli lahti. Ka läbipaistmatu suur uks avanes, selle taga vooris palju inimesi, kes kõik olid tulnud avamisele. Siin-seal seisid inimesed järjekorras, tuttavad üritasid mu tähelepanu saada, ma tahtsin kiirelt ja vaikselt lahkuda. Miks ei olnud ma teadlik, et avamine on alles täna! Ma oleks näitusele pärast, mitte enne avamist tulnud.
Mulle ei meeldi eriti Berliin ega Lorde’i kirjutised, aga artikkel ühest teises on huvitav, nagu ka ideed kummastki. https://www.nytimes.com/2019/07/19/travel/berlin-audre-lorde.html
Dream Age (1979), in which “A 70-year-old lesbian feminist, seeing little change in the society after years of work, sends out her 40-year-old self on a journey taking her around the perimeters of the San Francisco Bay.” Hammer encounters herself through her alter egos: a guardian angel, a seductress, and a wise woman. It trades her zest for a bit of Zen.
Barbara Hammer: Superdyke Surveys Her Iconic Role in Queer Experimental Film
Võimalik, et Fotografiska (F) avanäitustel on topelt tsiviliseerimisiha. Traditsioonilise Teise ülesvõtmise, seletamise ja idealiseerimise kõrval tsiviliseerib Rootsi emainstitutsioon Eesti publikut, Ida-Euroopa rassistlikku ja homofoobset rahvast. “Tahate näha kuulsa kunstiasutuse heakskiidutempliga pilte – siis vaadake neid kauneid pärisolemise kättesaamatus kõrguses kumavaid Aafrika nägusid! Valisime ka teie endi hulgast välja ühe, kelletaolisi olete tõrjunud, et asetada tema kunst õigesse perspektiivi.” jne jne
Teeb seda aga kohmakalt, ise pärisessentsialismi risu otsa komistades.
*
Oma piiratud teadmiste juures – olin kuulnud, et A-S ongi F-i avanäitus – kujutasin ette suurt retrospektiivi, mingisugust uut vaimset ja ruumilist kvaliteeti ja raamistust kunstnikule, kelle kunst on seoses autori surmaga lõplik/lõpetatud. (Kui just ei avastata, et mõne raami sisse on ehitatud paberihunt, mis keset oksjonit või näitust paberi tükkideks rebib vms nali, mis kunstniku surmajärgselt eriti sensatsiooniliselt mõjuks.) Tema töödele võib kuraator visata nüüd oma nägemuse nagu lasso ja tõmmata teosed tihedalt kokku kompaktseks kämbuks, ajada need täpselt nii väiksesse aedikusse kokku kui hing ihaldab.
Olin oma kaaslast meelitanud galeriisse tulema muuhulgas just queer-kunstniku näitusega. Eesti omaenda queer fenomen! – käitunud seega isegi nagu väike F-agent. Mind valdas pettumus, kui viimases väikeses katusealuses saalis presenteeris galerii kunstniku, kelle fotod ei ole mulle eriti midagi pakkunud, nelja-viit intellektuaalselt naiste vabastusliikumise mainstream narratiivi sobituvat tööd. F oleks võinud ka veel mustemat huumorit teha – panna väikseimale pinnale ühe teise eesti naiskunstniku – Liina Siibi – näituse “Naine võtab vähe ruumi”.
näitus 