Vahel, kui üle toa kõnnin, seisatan suure toa kapi peegelukse ees ja mõtlen, et ehk on seal ikkagi teine kass, mitte minu vilets peegeldus. Mu noorem õde, tema võib endale sellist kergemeelsust lubada, jooksebki vahel peeglinurga taha vaatama ja käpaga susima, siis itsitan endamisi, ehkki ka minus on see soov – peegli taga on teine maailm, sarnane meie omale, kasside näod on sarnased, aga nad ei ole ikkagi meie, nende märjaks ja näotuks mutsutatud palderjanipadi on sama mustriga, aga lõhn on teine jne jne

Tallinna reaalsus, Eesti reaalsus võib olla päris kare. Mu lapsepõlve nr 40 buss pühapäeva õhtul. Kaks meest hakkasid ilma ühtegi geid (bussis) nägemata p…d sarjama, rääkisid, kuidas vanasti Pelgus neid ei sallitud ning lihtsalt ära tapeti vaikselt. Kõvasti, üle bussi. Üks neist ehk natuke joonud ja oma naiskaaslasega. Ma isegi ei kaalunud midagi öelda, neid õrritada, ähvardada, ei solvunud, lihtsalt tunnistasin, et sellised inimesed, säärased tunded. Ja mõtlesin: kas ma olen tõesti nii kaua oma väikses puhtas maailmas elanud, nägemata sellist argisust?

*

Tegime Pelku jõudes teleri lahti, president alustas: “Rahvuslus ja liberalism ei välista üksteist.” Rohkem pole vaja kuulatagi. Neile, kes sellest kõnest aru saavad, st millest see tegelikult on, millistest hirmudest ja millele manitseb, neile ei ole seda kõne vaja, neid paneb see haigutama, muhelema, teistele tekitab see ehk kõhedust, miks ikkagi rahvuslusest sellises võtmes. Ma soovin jõudu inimesele, kes soovib rahvale meeldida, kes on teadvustanud rahva meelsust, soove ja tujukust. (Mõtlesin ka Muti ja Runneli autasustamise peale – st mida see tähendab ja kas ka see on stagnatsiooni, kivistuva rahvusluse vms märk).

*

Ma loodan, et ma eksin, kuid mulle tundub, et lühikese aja jooksul (aasta või paar) on Eestis juurdunud dogmaatiline rahvuslus, mille ambitsiooniks on tsensuuri abil kehtestada mõtte- ja seisukohtade puritaanlus. Veel ei tea, kellest saab Eesti Marian Kotleba või millal hakkavad tänavatel marssima Eesti jobbiklased, aga uus-paremäärmuslaste tõusulaine ei lähe meist mööda. Kui vaid oleks häid inimõiguste tundjaid, keda siin kuuldaks, kui hakkame minema teed, mis sarnaneb Poola, Ungari või Slovakkia omale.

 

Eile õhtul hilja Tartusse. Kui kummaline on suviti korraks siin linna peale minna, turistina, nagu ei oleks ma iial siin elanud või nagu naaseks paljude aastate järel kodulinna.

Täna Mati lastega mamma juures, me kohtusime esimest korda. Lugu uuesti, sedakorda inimesele, kes küsib küsimusi, tahab teada ja kronoloogiat paika saada. Midagi temas tunnen ära kui iseenda, ehkki mõttes teda ka patroniseerin, nagu üldse kipun võõrastega tegema.

Lisaks mõtlesin, kas suhestun sõjaväelastega, ka erus olevatega, teisiti pärast väljaõpet. Tean nende maneeride lätet ja tähendusi, oskaksin neid järele teha, kui tahaksin.

Kui erinevad on maailmad, mille vahel pendlen (sic!)!

 

 

Käisin L.-ninal – iga-aastasel palverännakul. Pullist möödumise kohas ei olnud ühtegi pulli, aga kui rannalt ära hakkasin minema, piilus üks  mind puude tagant, oli arvatavasti jälginud mõnda aega, sain ta pildile.

Vesi oli soe, kivid veetaimi täis ja libedad. Keegi oli rannale kobarroose toonud; ka mina peaksin sinna mälestusmärgi püstitama.

Lootsin, et torni on korrastatud, et trepp on parandatud, et saaksin seal ühe talve elada, nt 2019ndal, kuid kõik on nii nagu enne. Peaksin õppima puutreppi ehitama, ehk lubataks mind siis seal ehituse ajal elada, aga ka kõrvalhooneid ei ole korrastatud, peaksin maja oma seljas kohale tooma. Ajutine katus näeb välja räbal, väga tahaks maas vedeleva tornikiivri ja raudbalustraadi üles vinnata… mõttes elasin seal aasta.

 

This slideshow requires JavaScript.

Laulud Hebele

Visandid

Väsitav naiivsusenorm – ütelda lihtsaid asju, olla lihtne ja käepärane, arusaadav  ja arusaaja, hoolida lihtsatest asjadest Kuigi su elu on sügav Ja jõgi voolab laialt

Ja väsitav on viisakusenorm – ütle sobivaid lauseid, kuula teisi ja vasta Väsitav headusemask, millega ei peta kedagi, saavuta midagi.

**

**

nõnda õhuke siis on su usu ankrukett

nõnda nõrk su tõmme kurja ja kiusu hoovustes

**

**

depressioonile kaotad oma inimlikkuse, nagu kaotasin ka oma brüneti nukukese

 

Arvamus Anno 1917: Miks kardab eestlane feminismi?

Ma ei tea, kas kardab. Ma ei tea, kes see “eestlane” on. Feminisme on alati palju olnud, nüüd rohkem kui kunagi varem ning väga eripalgelisi. Ma ei tea, miks seda küsimust sellisel kujul sada aastat hiljem veel püstitama peab.

*

Võibolla on arvamusfestivalil aeg muutuda veelgi enam turuplatsifoorumiks, kus isegi kava ei ole, ehk lihtsad viidad, millises telgis teistega arvamust välja karjuda saab. Näiteks: haridustelgis karjuvad kõik läbisegi haridusteemadel ning kui hästi läheb, kannab kellegi hääl rohkem (arvatavasti kahjuks testosteroonne hääl) ning kui häälega käivad koos mõtted, kuulatub keegi ja kuuleb.

 

Õigusteadlastele

Nothing remains. Not a thing.

I

I

 

 

Ometi istud kaheksa tundi laua taga, täidad pabereid, tuled koju, vaatad uudiseid, vihastad tobeda trahvi peale jne jne jn

 

 

******

 

 

*****

 

I

I