Monthly Archives: veebruar 2008

Pentti Saarikoski, Euroopa serval, lk 173

“James Joyce kirjutas ükskord oma Norale ja palus, et naine saadaks talle oma aluspüksid, millel on taguotsa kohal pruun plekk, aga kui ta oli pihkulöömisega valmis, saatis ta järele vabanduskirja, et Nora ei pahandaks: Nora on kindlasti puhtaim inimene, keda ta on iial kohanud, aga kuna tal oli olnud nii üksildane tunne, oli ta hakanud ette kujutama Nora aluspükse, millel on pruun plekk, et riista seisma saada. Joyce rändas öö poole, maskuliinse päikese valitsuse alt feminiinse kuu valitsuse alla, pimedusse, nii inimesena kui ka kirjanikuna: “Dublinlased” ja “Kunstniku noorpõlveportree” on päevamehe tehtud raamatud, aga “Odysseuses” toimub muutus, päev muutub ööks, mehised peategelased, nagu Dedalus, Mulligan ja Bloom, kogu mehine kultuur kaob ja Molly võtab romaani oma valdusse, tema voodis pomisetud monoloog on troonikõne. Finnegans Wake‘is päeva enam ei ole, seda ei vilksatagi, ja peategelane on jumalannaks ülendatud Liffey jõgi, Anna Livia Plurabelle. Finnegans Wake on kirjutatud üsas, siit kaugel, ja kui Joyce seda oma viimast raamatut kirjutas, vajas ta väga tugevaid prille ja lisaks suurendusklaasi, ja siis veel laternaks sekretäri, nii pime on seal, siit kaugel, ja ometi nii lähedal, nurga taga, nagu mis tahes argine asi, poeskäimine.”

Armas, suur ja tähelepanelik Pentti paneb samuti naised pimedusse (valitsema) ja üska kandma, aga mis sellest. Joyce ei saanud end meeste maailmas kodus tunda. See liikumine mujale on tegelikult võibolla äratundmine – kodu pole siin. Joyce’i mehist kultuuri esindavaid raamatuid loevad ka naised, mõistavad neid, ja tunnevad sugulust nende autoriga. See, et see on võimalik, ongi liberaalfeminism. Mõni teine kord seletan radikaalfeminismi – võtmesõnad on kõik lahti kirjutamata. Aga küll jõuab.

Lisa kommentaar

Filed under Lugemine

Passi peale: amoraalne filmiõhtu Doris Wishmaniga

200px-letmedieawoman.jpg

Kolmapäeval, 20. veebruaril 2008, kell 18.00, Non Grata Kunstikonteiner, Polymer, Madara 22 / Ülase 16. Üritus tasuta!

Näidatakse: “Let me die a woman” 1978, režissöör Doris Wishman, 79min. USA

Ürituse korraldajad kirjutavad Wishmanist järgmist (all lühendatult): Iseõppinud režissöör, stsenarist ja produtsent Doris Wishman (1912-2002) oli Ameerika exploitation kino üks huvitavamaid tegijaid, täiskasvanute filmide grand old lady. Ta alustas 60ndate alguses nudistifilmidega, süüdimatult naiivsete filmikestega, kus eksponeeritakse nii palju kui vähegi võimalik alasti naisekeha. Enamasti olid need kerged komöödiad, mille sündmused arenesid nudismilaagrites. Kuulsaim ja ebatavaliseim neist on aastal 1961 valminud “Nude on the moon”, katse ühendada pehmet erootikat ulmega. Astronaudid avastavad kuul rohelise oaasi ja seal pesitseva nudistide koloonia. Kuuekümnendate keskel, kui nudismi teema hakkas skandaalsust kaotama, liikus Wishman otsekohesema sexploitationi ja softcore‘i poole (“Bad girls go to hell”, “The amazing transplant” jt.). Teiste sarnaste filmide eeskujul oli neis peaosas mõni vabameelne neiu, kes sattus erinevatesse erootilistesse seiklustesse. Kuna Wishmani filmikangelannad on eneseteadlikud noored naised, keda kujutatakse positiivselt ja sümpaatiaga, siis nähakse selles vahest feministlikku alatooni. 70ndatel hakkas Wishman sexploitationit üha enam miksima teiste žanridega – tegi seksikomöödiaid ja thrillereid (“Deadly weapons”, “Double agent 73”). Selle perioodi töid hinnatakse kõige kõrgemalt nende camp esteetika tõttu. Mitmes neist on peaosas hiigelsuure rinnapartiiga (ümbermõõt 183 cm) Chesty Morgan. Samal ajal lavastas ta ka kaks hardcore pornofilmi (“Satan was a lady”, “Come with me, my love”), kus mängis akadeemilise doktori kraadiga pornostaar ja performance‘i kunstnik Annie Sprinkle.

“Let me die a woman” on sensatsiooni taga ajav tahtmatult koomiline dokumentaal “kolmandast sugupoolest” ehk transseksuaalidest, mida annab võrrelda Ed Woodi transvestiididraamaga “Glen or Glenda”.

Lisa kommentaar

Filed under Kino

Ali G soovitab: proovi vähemalt kord elus feminismi

Lisa kommentaar

Filed under Seks&Sugu

Patriootlikud feministid, sinimustavalge lipu alla!

Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit ning Eesti Rahva Muuseum kutsuvad kõiki jäädvustama meie riigi sünnipäeva tähistamist – olgu siis rahvapeo, matka, mängude, kelgutamise, talgute või muuga.
Pane kirja, mida tegid, tee fotosid ja videoklippe, ning saada need Eesti Rahva Muuseumile, et ka aastakümnete ja –sadade pärast saaks meie tehtut näha. Tähistame Vabariigi sünnipäeva rõõmu ja uhkusega!
Lisaks ürituste Rahvamuuseumis säilitamisele püütakse kajastada vahvamaid ja vaimukamaid tegemisi Eesti Päevalehes, Vabariigi uubelile pühendet lehekülgedel. Et reporterid ja fotograafid sel tähtsal päeval õiges kohas oskaksid olla oodatakse sünnipäevaplaane hiljemalt 20. veebruariks aadressil eesti90@ngo.ee.

Kontakt ja info: Eesti Rahva Muuseum, Veski 32, Tartu. Tel. 7350 400, erm@erm.ee

Lisa kommentaar

Filed under Isamaa

Mida on saavutanud naisteajakirjad

Seksrevolutsiooni on omapärase lõpuni viinud naisteajakirjad, mis pea igas numbris õpetavad naisi, kuidas tulla igati vastu oma meeste veel hiljuti seksuaalperverssusteks peetud soovide rahuldamisel.

Lähisuhte seks on alates 80ndatest proletariseerunud. Enam ei kehti meeste seast võimukama privileegõigust viljastada kloonpoja lootuses seaduslik naine ja teha vallatusi võimualluvuses oleva naisega, olgu see ostu-müügi (prostituut) või teenistussuhte (teenija, alluv töötaja) kaudu. Seega juurde on tulnud veel üks iga-mehe-õigus. Iga mehe õigus saada. Ja mitte ainult saada, vaid sel kujul, mil hing ihaldab. Enam ei kehti oma naise „puhtana” hoidmise printsiip. Teisisõnu – kui kunagi oli “asju”, mida oma abikaasaga teha ei täinud, siis nüüd peab naisuke seda ise pakkuma. Eesti naisajakirjanduse võrdlemisi tagasihoidlike seksilugude pealkirjade kõrval à la “su mehele meeldib, kui sa teda sealt (alt) või sealt (vahelt) hellitad” tõuseb eredalt esile ühe prantsuse keskklassi naistele suunatud ajakirja mõne aasta tagune number, kus õpetati naisi tulema toime abikaasa sooviga töölt tulles neid perseauku nussida. Jätka lugemist

Lisa kommentaar

Filed under Meedia

Hotelli toateenijad

Lisa kommentaar

Filed under Kino

Elas kord üks väike afgaani tüdruk…

Üheksa-aastane Nassima elab koos isa, kasuema ja õdede-vendadega väikeses majas Kabuli ühel kõrgetest küngastest. Ühel hommikul läheb Nassima koolis direktorikabinetti ja annab direktorile üle talle laenuks antud kooliranitsa. “Mina enam kooli ei tule – homme tuleb mu mees mulle järele…”

See ei ole jutustus möödunud aegadest, vaid sissejuhatus 2006. aastal näitlejanna Marianne Denicourt’i poolt Afganistanis ülesvõetud dokumentaalfilmile. Kabuli vaestelinnaosade laste koolitamise eest võitleva assotsiatsiooni “Afghanistan Demain” (Afganistani Tulevik) egiidi all valminud film “Nassima konfiskeeritud elu” räägib ühiskonnast, kus seadused loetlevad naiste ja laste õigusi, aga nende õigustega vastuolus olevad arhailised väärtused ja traditsioonid on veel vägagi elujõus. Nõnda et ka lapse isa ja ema ei julge vastu astuda nõudmisele anda 9-aastane tüdruk naiseks 22-aastasele mehele. Kohalik sotsiaaltöötaja ja linnaosavanem asuvad lahendama situatsiooni, kus lapse isa tahab täita aastate eest antud lubaduse anda oma teise abikaasa (abiellumise ajal 15-aastane!) meessugulasele vastutasuks noore naise eest oma tütar.

Filmi lõpp – aasta aega pärast peigmehe perekonna esitatud nõudmist saata noor Nassima mehe koju – jutustab Denicourt’i naasmisest Kabuli ja Nassima kooli, kus tüdruk enam kuid pole õppinud. Nassima elab aga õnneks veel isakodus. Kui kauaks, ei tea keegi.

 

Lisa kommentaar

Filed under Kino, Seks&Sugu, Võim