Oma kauneimates faabulates võib ju kujutella öösse kestvaid olenguid, katkematut šampusevirret, piduliste vahel liikuvaid palja ülakehaga noorukeid, paljude armukeste voorimist läbi su magamistoa, püüdlikke, ehk isegi siiraid naudinguohkeid (Ole palun keha minu ja maailma vahel!) – minnalaskmise meeleolude eel viimast lõbusust, mida ei varjuta isegi süüme, sest kõik saab ju kohe läbi. Tõsi, kõik on taas suitsetama hakanud, aga ka veel rohkem töötama, nagu mudapaisu asemel oleks saabumas viimne kohtupäev ja kõik töö tuleb enne ära teha, linn valmis ehitada, raamat valmis kirjutada, teadmine teesideks valmida jne jne. Õhk on paks närvilisest higihaisust, mis tuletab mulle meelde ühe nullindate naisjuhi kabinetti pärast pikka päevatööd – stressist kirbeks muutunud ihuhaisu oli ruum täis ja me väikesed inimesed tajusime, et suurel juhil on olnud palju muretsemist, palju rassimist, nõnda lõhnabki edu ja vastutus, seda ei peaks häbenema, ega häbenetudki.
Nüüd oleme õnnelikud, sest raske teotöö palk on uhke – võid jääda elama oma köetud koju, oled söönud, varbad on saabastes ja valu vastu on taskukohaseid vaigisteid. Jungiaanid teevad aga riigirahaga kampaaniat, et oskaksime hommikusest kohvist rõõmu tunda: “Veel on teile naudinguid jäänud!”
näitus 