(Nais)kirjanikud saavad lapsi

“Tunnen neil päevil, et olen pisut igav. Võibolla on see tingitud sellest, et ma olen naine. Kui mina alustasin, oli kirjanik mässaja, kõrvalseisja või ei olnud ta midagi. Ta oli ka joodik, geenius, lõnkar [urban dictionary järgi tähendab Dublinis bowsie ka sitakotti] ning seebist võõrdunu, ja uskuge mind, ma tundsin juba ette sellest kõigest rõõmu.“

Nii kirjutab Anne Enright, 2007. aastal Man Bookeri võitnud kirjanik, möödund oktoobri Guardianis. Kas ta on kirjutanud pärast emaks saamist rohkem või vähem. Kas kirjaniku dilemma seisneb valikus kunsti loomise ja pere loomise vahel. Või ei ole see valik üldsegi enam dilemma. Need on mõned küsimused, mille autor viskab õhku eesmärgiga võimsatele kirjanikega seotud stereotüüpidele teistsugust (halba?) valgust heita. Ühesõnaga – nii kirjutab Enright – “maailm on täis keni mehi, kes kirjutavad prostituutide kägistamisest, samas kui nende abikaasad neile teed keedavad.”

Facebook’i poliitika: imetav naine on sündsusetu

Küberruumis on mobiliseerumas sajad tuhanded, et protestida Facebook’i poliitika vastu kustutada kasutajakontod, kus ripuvad üleval fotod, millel on kujutatud imetavat naist. Pikemalt loe 9. jaanuari San Francisco Chronicle’is ilmunud Jevgeni Morozovi artiklist.

Karvatabust jms

30-aastane saksa telestaar Charlotte Roche ja tema debüütromaan “Märgalad”, mis pidi algselt olema populaarteaduslik õpetus, kuidas oma vagiinaga ümber käia – Guardiani artikkel on kirjutatud pärast Roche’iga kohtumist ja lahkab kirjaniku kaasabil Suuri Tabusid: karva, masturbeerimise, vagiina ja selle lõhna jne jne. Valgustav lugemine.

PS Eesti soouurijatele võiks üks teema olla uue naiste hügieeni standardi juurutamine kapitalismi taastulekuga. Ehk, kuidas me kõik tahame alt välja näha nagu pornofilmide näitlejad, sest seda mehed ostaksid. Vt ka karust nalja (“Sõbrannad basseini riietusruumis”) ja Roche’i retseptsiooni Eestis!

PPS Pildil ei ole Charlotte Roche, vaid austria kunstnik Valie Export (sünd. 1940). Pildi pealkiri “Genitalpanik” (1969/1980, 176 x 127 cm).

“Minu esimene luuletaja”

Tõnu Õnnepalu, Keel ja Kirjandus, 11/2006.

http://www.ceeol.com/aspx/getdocument.aspx?logid=5&id=AF269A1D-9ECB-40B1-8B2A-3932AF98436C

Kes keda peksab

“Mockeli kunstimeel ületas peenuselt aga kaugelt kollektiivse maitse piirid; ta jõudis sellise ülima rafineerituseni, milles ta peaaegu pihustus; tema eeterliku mõtte kõrval tundus su oma mõte maise ja madalana. Tema väljendusviis oli harukordselt subtiilne ja sisaldas vaevuloetavaid vihjeid, nii et selle järgimiseks tuli kikivarvule tõusta. Tema ülepingutatud ausus ja süümetunne muutsid vestluse peadpööritavaks täpsustuste reaks. Veerand tunni järel tundsid end nagu läbi pekstud.”

Filmipäevik

“Ma olen ballettmeister, ja mitte miski pole lihtne!”

Made love last night, wasn’t good, wasn’t bad. Intimate strangers…

Mis jääb alles või meelde filmidest tund, päev, kuu pärast vaatamist? Tavaliselt üks pilt või üks stseen, mitte rohkem. Aga ma mäletan, kui olin kuuene, ja veel aastaid hiljemgi koolis, võisin filme, selleks korralikult aega võttes, oma lasteaia- ja koolikaaslastele või õuesõbrannadele detailselt ümber jutustada. Täiskasvanutefilme, mida mul lubati vaadata, aga mida mu sõbrad polnud näinud. Ma ei ole hea jutuvestja. Kas ma olin seda lapsena, ma ei tea. Vaevalt. Ka teised jutustasid mulle filme ümber ja ettekujutus, mis neist filmidest tekkis, oli väga pentsik – seda tajusin juba siis.

Algab nii, et kaks ilusat tantsijannat – ema ja tütar – tantsivad laval surmatantsu. Kõigepealt sureb (võib ka jutumärkides) ema ja siis vaikselt kohe ka tütar. (Selleks, et kummitusena jälitada eest põgenevat meest?) Saalist näidatakse kaht kõrvuti istuvat meest, kes oleks nagu koos. Üks on liigutatud ja pisarad jooksevad mööda ta nägu alla. Teine – ümarama ja robustsema näoga – igavleb. (See on režissööri (üks) alter ego – imetleja, unistaja, hooldaja ja “ilusat/imelist/õnnistatud elu” elav noormees Benigno, kes on naiselik, saab naistega hästi läbi, sest mõistab neid ja teab nende kohta kõike!, ja sellegipoolest armastab neid, st mh et ei ole gei!; kelle kohta käratab medpersonali koosolekul ülemus: “Te ei jätnud ometi patsienti selle mentaalse debiiliku hoolde!?”) Ta märkab, et teine mees nutab. Too ei märka teise märkamist. Märganu imestab, et keegi on etendusest nii liigutatud.

Peaaegu kõik, mis sellele sissejuhatusele järgneb, kõneleb (päris)elu tajumise pehmendamisest ja püüdest inimest säästa. Õnnistatu ei olegi aga tegelikult õnnistatud ja talle lõpeb kõik krahhiga (samas, kas tõeline lõpp ei olegi alati krahh!?). Ergud, ärkvel mehed (ma ei teagi, keda ma siin osatan, (mind) ümbritsevaid tuimi mehi?), kes kinomajataolistes saalides punastel toolidel moderntantsu käivad vaatamas, jäävad etenduste ajal edasi nutma. Ja vähemalt balettmeister teab, et miski pole lihtne.

Jumal olgu tänatud Almodóvari eest! (Aa keda teist võiks tänada? Ega ometi Hispaania valitsust!?) Ma ei otsinud netist “Räägi temaga” feministlikku analüüsi. Muidugi, filmis: tapetakse härgi, mehe tööd tegev naine on ülimehelik, ja tapabki end õnnetu armastuse pärast mehe kombel(?), samas kui tema äsjaleitud potentsiaalne armastus/sõber jääb oma kaotatud armastuse pärast naise kombel  kauni kunsti saatel pisaraid valama, peategelase meelest on parem kui paljude abikaasade suhe, tema suhe koomas oleva tüdrukuga, viimase(ga) armatsemine/vägistamine, mille tulemusel jääb vegetable-naine rasedaks, äratab naise ühtlasi ellu. Küllap kirjutab juba kuskil mõni noor soouurija uurimustööd naise keha kujutamisest Almodóvari filmides, sh mehe eneseohverdusest naise naudingu nimel – kadudagi naise kehasse ja end seeläbi lämmatada. Jõudu talle!

Naiskukurukuku ehk luik laulab tuvi

Lola Beltrán’i esitus. Tahaks selles tema esimeses kleidis Panga pangal ringi jalutada, juuksed ülestehtud, nagu ei iial varem, suu joonistatud suuremaks kui ta mul on, nii et häältki tuleks rohkem välja. Mida mina laulaksin? Ja kes selle kõik videole võtaks? Ja kas keegi vaataks seda TeieTorust?

Vaidlesin kord ühe Rovaniemi ülikooli juura õppejõuga selle üle, miks inimesed alati linde kadestavad, poetiseerivad jne. Ma väitsin talle vastu, et mul ei ole midagi ka kalade vastu. Võiksin iga kell olla, või soovida olla, ka kala. Ta ei nõustunud. Ma ei teadnud tol korral, mida ma räägin.

…või hoopis piilu(part)? või paabu- või jaanalind? või suur valge hani?

Kukurukuku valjeneb

Kuku-ruku tuvike, lenda ära

Caetano Veloso

Mis ajast alates?

Ei ole üh-tegi valgete kahhelkividega plaaditud odava toidu kohta, kus omanik on leti taga, teeb süüa, kus on alati keegi söömas, õlut joomas või suitsetamas. Tuled, see on sinu kodukant, sööd sama odavalt kui kodus, ja lähed. On pimedad vaipkatetega lloonžid ja ööklubid, kus pärast viite minutit tahaks veeni heroiini süstida või mõne arteri läbi närida.

Pole elu tänavatel, pole naabreid, kes tere ütleksid, pole vanakraamiturge, pole tingimusteta austust mutikeste vastu, pole (iga)õhtust lõbutsemist/lõdvestumist lõbutsemise/lõdvestumise, mitte nukrameelsuse uputamise pärast jne jne. On tühjad tänavad ja kallid kurjade inimestega ülerahvastatud baarid. Küsige teiste rahvuste esindajate käest, kas ja mis neile Eestis meeldib. Surnud maa vürtsikilu ja musta leivaga. Ja kõik loputub alla Viru Valgega. Sähh, häid üllatusi!

Järsku näed, et see koht on veel palju katkisem kui eales võinuks aimata. Maa on küll pärast (tuuma)õnnetust alles, ja suurel maa-alal ronivad ringi mõned üksikud ellujäänud, elu ennast aga ei ole. Peab ennast ellujäänuna pidevalt vastupidises veenma.

Mulle ei meeldi poisid

Mulle ei meeldi tüdrukud

Tee nagu lind

Üks hääl

Elan koos ema ja isaga. Ema on õpetaja ja isa kaugsõidu autojuht. Olen üksiklaps ja nii ongi parem. Muidu ei ostaks vanemad mulle kõiki asju. Õpin praegu põhikoolis. Kui lõpetan, lähen edasi gümnaasiumisse. Naise jaoks on haridust vaja, et head meest saada. Need litsid, kes Poolas tee ääres seisavad, neil ei ole haridust. Nemad ei saa netist korralikke mehi otsida. Abielluda tuleb mehega, kes suudab naist ja lapsi üleval pidada. Mees peab olema rikas ja naisele kogu aeg kingitusi tegema.

Vabal ajal pidutsen ma sõpradega. Noortel peabki tšillimise võimalus olema. Fun peab käima. Mina olen fun ja vahva. Elu on ikka tõeliselt fun. Ma ei tea, mis on vägivald. Mõni mees on vahel kuri küll ja võib naisele haigetki teha, aga selle pärast ei saa pahandada. Mees peabki tugev olema. Mulle tugevad mehed meeldivad. Kusagil kirjutati, et naised võivad seksi abil meest valitseda. Mulle meeldib seks. Minetti meeldib teha. Ma arvan, et meil peaksid olema sellised kohad, kus saaks uusi seksinippe õppida. Prostituut on hästi kole sõna. Prostituudid töötavad bordellides. Mina ei tööta bordellis. Käisin küll Tallinnas ühte bordelli vaatamas. Seal olid kõik kurjad vene tädid ja haises kondoomide järele. Nad tahtsid palju vähem maksta kui ma tavaliselt saan. Rate’is on ka olnud mehi, kes tahavad minust litsi teha. Neist ma välja ei tee. Mina prostituudiks ei hakka! Ma ei ole venelane. Ükskord tahtis taksojuht mind jõuga bordelli viia. Ma ei tea, miks. Ma ju seksisin temaga taksosõidu eest! Tulin sealt ära, ta oli solvunud. Üritas rääkida, et ma ikka prooviksin, hakkab meeldima.

Kas tead, kes veel litsid on? Need, kes Poolas tee ääres seisavad. Mina olen täiesti tavaline tüdruk, kes otsib sponsoreid. Paljudel naistel on rikkad mehed, minul on neid mitu. Miks ma peaksin seksima tasuta, kui võin seda teha raha eest ja ilusaid kingitusi saada. Meestele meeldib kingitusi teha. Mees peab naise eest hoolitsema. Kingitusi on tore saada. Meestele meeldib kingitusi teha.Vahel panen kuulutuse Telejazzi. Need öised saated on väga head. Sealt leiab alati mehi, kellega koos olla. Nad tahavad vahel kummalisi asju. Vangid otsivad naisi, aga nad on vaesed ja koledad. Neil on katkised hambad. Endil neil raha ei ole, aga ikka tahavad naisega olla. Nii ei saa, mees peab naise eest hoolitsema.

Paljud tahavad seksida lihtsalt autos, liftis või pargis. Miks mitte? Seal käivad sellised asjad kiiresti. Tartus saab Raadi lennuväljal seksida. Kui autoga oled. Mehed on tavaliselt autoga. Ma tean kahte vene litsi, kes seal pidevalt töötavad. Eesti tüdrukud on korralikud. Nad käivad lennuväljal harva. Mehed, kellega ma kohtun, ütlevad, et vanad inimesed ei oska huvitavaid asju hinnata. Sellised kolmekümneaastased igavad tädid, kellega nad abielus on. Need ei oska head seksi nautida. Mehed, kellega koos olen, õpetavad, et kuidas ja mida teha. Tõelised mehed, kolmekümne- ja neljakümneaastased ikka oskavad öelda, mida naine tahab ja tohib teha. Kui noorele tüdrukule meeldib seksida ja ta saab selle eest kingitusi, siis mina ei näe selles küll midagi halba. Meestelt kingituste saamine on täiesti normaalne. Naised peavadki meestelt kingitusi saama. Meestele meeldib kingitusi teha.

E., eesti tüdruk, 15-aastane

* * *

Vabalt laenatud raamatu “Vaikijate hääled” ühest intervjuust.

Üks lugu Gazast

Gazan Doctor and Peace Advocate Loses 3 Daughters to Israeli Fire and Asks Why

Seminar “Sugu ja haridus” 21.jaanuaril TÜ-s

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT) ning Eesti Naiste Liiga kutsuvad ühisele seminarile “Sugu ja haridus”, mis toimub 21. jaanuaril 2009 Tallinna Ülikooli peahoone ruumis 223.

13.30 – 14.00 Tervituskohv

14.00 – 14.15 Sooline võrdõiguslikkus perepoliitika teenistuses, Mari
Kalkun, Sotsiaalministeerium

14.15 – 15.00 Uurimuse “Sugupoole sotsiaalne konstrueerimine Eesti lasteaedades 7 Tallinna lasteaia vaatlusandmete põhjal” esitlus (projekti toetasid Avatud Eesti Fond ja Sotsiaalministeerium), Kadri Aavik, ENUT

15.00 – 15.15 Kohvipaus

15.15 – 15.45 Parimad kogemused poiste ja tüdrukute kasvatamisel  21.sajandil Rootsis, Riina Kütt

15.15 – 16.00 Arutelu

Ma mõtlen lugejale

[M]iks ei ole võimalik ennast püsivalt hoida arutuse erinevuses? Miks peab arutus alati iseendast eralduma – langema lummatuna meelelise maailma deliiriumisse ning sulguma hulluse tagasitõmbumusse?

M. Foucault, Hullus ja arutus, lk 532

Sissekanne 16. jaanuarist k.a., mõjutatuna ühest vestlusest Sõbraga: “Doktoritöö peab olema kirjutatud nagu romaan – sama loetav, sama läbimõeldult ülesehitatud [ma ei pea silmas lõikude loogilist liigitamist  peatükkideks ja punktideks], sama truu vormi(vabaduse!)nõudele. Kirjutada ausalt, mõeldes lugejale.”. (Mul on alati olnud raske uskuda kirjanikke, kes väidavad, et nad kirjutades oma lugeja peale ei mõtle! Samas kohtab liiga vähe ak.tekstide kirjutajaid, kes on lugeja olemasolust teadlikud.)

Kuidas järgida seda eesmärki juuras? Kui pead alustama juura seaduspärasustest, seaduse päradest…

Ma tahan, et “akadeemilist teksti” kirjutades ei kaugeneks oma uuritavast objektist, nagu see tavaliselt kipub juhtuma, st “akadeemilisuse” huvides dresseeritakse/taltsutatakse/kaelarihmastatakse/kohitsetakse/lohistatakse jne jne uurimisobjekt(i). Objekti ennast ei olegi enam.

Tahan kirjutada nii, et Objekt on ise veel/üharohkem/vägagi kohal. Selliseid juurauurimusi kohtab, erinevalt filosoofilistest töödest, väga harva ja üldjuhul peab kirjutaja olema ka Keegi, et seda endale Ülikoolis lubada. Feministide puhul tuleb neid muidugi tihemini ette. Nt Susan Estrich (Real Rape, Cambridge, MA: Harvard University Press. 1988), õigusteaduste professor, kes alustab oma kuulsat teost USA karistusõiguse nn vägistamisparagrahvi ajaloost kirjeldusega tema enda vägistamisest. Aga feministid on Akadeemias niiehknii paariad – see peaaegu kohustab neid reegleid eirama. (Paradoks?!) Võibolla on see ka distsipliinide eripära küsimus. Küllap erutab see uuritava kaotamise teema ka nt kirjandusteadlasi. Suur osa õigusteadusest tegelab samuti tekstiga, mitte lihtsalt suhete, varade vms-ga. Juristidel on oma keel, mitte selleks, et seaduse subjekt seadustest aru ei saaks, vaid selleks, et ei peaks õigustloovaid tekste (st seadustest ja määrustest pretsedenti sisaldavate kohtulahenditeni) keeleteadlikult analüüsima. Üldse on õigusteaduses meetodiga pahasti. Võiks rohkem mullitada, pulbitseda ja üle keeda. Või urgitsen valel alal?

Soovid, soovid, soovid

Naljakas, kuivõrd me kogu oma kriitilise ja pealispinnalt “realistliku” või realistlikust taotleva maailma-, elu- jms vaat(lus)e juures  Uuelt Aastalt suuri (positiivseid) muutusi ja edasiminekuid ootame.

Aastavahetuseöö, pool-tõbine, ETV allakriipsutatud programm, väga must meel. (Ootused omamaisele teleprogrammile suured nagu igal aastal – ehteestlaslik sado-maso -, taaspettumine ei olnud meelemusta põhjuseks.) Üks kibe-realistlikumaid uusaastaöid üldse. (Ka üks kainemaid vist.) Miks need inimesed nii teevad?  Miks me sellega kaasa läheme? (Küllap aitas  massipsühhoosist väljutada haigus.) Kokkuleppelise aastanumbri vahetus! Samas olin sellest järsust reaalsuse hammustusest (oli kunagi üks kahvatu film Reality Bites, mis on jäänud eredalt meelde)  tujust ära. Ja nii on paljude asjadega. Arvad, et suudad nii mõndagi taluda ja nn valus tõde ei närvuta viimset eluvaimu, tegelikkuses aga vajad lohutust ja lootust, nagu iga teine loll. Pärast 1. jaanuari tulevad  rutiinsed, et mitte öelda sund-, mõtted veel tugevama jõuga tagasi ja nii lohutav on nt terve jaanuarikuu jooksul enesele sisendada, et see aasta tuleb teistsugune,  õnn leitakse (üles) ja meelerahu saavutatakse ohverdamata emotsionaalset ja ametialast pinget. [Viimasel ajal olen täheldanud, et pingest on puudus seal ja siis, kui teda vaja läheks – nt sisemise (intellektuaalseks) tööks käivitajana – ja seda on üle suhetes, mis võiksid olla rahus ja rõõmsad; rahu aga laskub nagu uni, ja väga tihti kahjuks ka literaalselt kui uni, mu üle hetkedel, kui oleks vaja tegutsemis- ja mõtteinitsiatiivi jne jne. :-)] Soovida teistele ja enesele paremat möödunust, oma igipõliste unistuste ja soovide, kui nende olemasolu, sisu ja tekkepõhjused ikka veel meeles juhtuvad olema, täitumist, see on nagu…ma ei teagi, mida tahtsin öelda… tuginemine heale lapsepõlvemälestusele või soovitused melanhoolia ja keskendumishäiretega võitlemiseks alternatiivravi käsiraamatus*? Mulle on soovitud selle aasta alguses ilusaid soove – häid ja vajalikke muutu(mi)si. Ehk tuleks neid pikemaks meelde jätta. Neid lugedes kerkivad suunurgad noorkuusuuks. Praegu on muidugi juba üle viimase veerandi.

*Raje Airey ja Jessica Houdret; on mul kodus olemas ja loen seda ühte teatud osa oma mõtlemisest seks ajaks välja lülitades.

* * *

Temaatilise kirjandusliku lisamaterjalina panen siia lõppu Aino Kallase päeviku esimese sissekande 1929. aasta jaanuarist:

“3. päev

Alustasin aastat voodis, väike külmetus, mis nüüd on möödas.

Möödunud aasta. Tööd – edu – kannatatud ülekohut ja rünnakuid – Virve pulmad – pidupäevad.

Mu soovid uuele aastale?

Tahaksin luua Hiiu Ungru – anda talle elu. See on mu keskseim soov.”

Riik kui sutenöör

“Riigid” on aidanud kaasa “vajaduste” tekitamisele, nende rahuldamisest rääkimata. Sõjavägi, st noored mehed kaugel kodust, eemal emade ja pruutide hellitavatest kätest – Ohh, teid vaeseid, vaeseid rotipojukesi*. Moraal (st tuju) peab aga kõrgel lehvima, kuis muidu kuude kaupa porises kraavis vastu pidada, üll vaid täitanud ja auklik sinel (ok, I MS ei tasu segamini ajada II MSga, millega institutsionaliseeritud (sõjaväe) pordumajandus, st ka sundprostitutsioon, eelkõige seondub).  Kes tuleb appi? Võib-olla mõned kohalikud majanduslikes raskustes näitsikud, kes võtavad ära teha “vana-hea” maailma vanima ameti, mis sest et räpane töö (It’s a dirty job, but somebody’s gotta do it!). Aga võibolla tuleb vaeseid piigasid natuke tagant surkida. 8. jaanuari 2009. aasta NY Times’is on põhjalik artikkel Lõuna-Korea usinusest motiveerida USA baaside elanike mugavuse nimel oma maa parimaid tütreid (See on lihtsalt selline väljend!) ameerikmannidele nõnda igatsetud “hellust” müüma. Loe “Ex-Prostitutes Say South Korea and U.S. Enabled Sex Trade Near Bases“.

Vt ka samast lehest slaide Gisèle Freund’i (1908-2000) tehtud fotoportreedest (teiste seas on ta pildistanud Simone de Beauvoiri, James Joyce’i, Virginia Woolfi ja Eva Peróni).

* Where I come from oli “rotipoeg” eriti õrn hellitusnimi.

Eneseiroonia Jim Carrey abil