Monthly Archives: jaanuar 2009

(Nais)kirjanikud saavad lapsi

Tunnen neil päevil, et olen pisut igav. Võibolla on see tingitud sellest, et ma olen naine. Kui mina alustasin, oli kirjanik mässaja, kõrvalseisja või ei olnud ta midagi. Ta oli ka joodik, geenius, lõnkar [urban dictionary järgi tähendab Dublinis bowsie ka sitakotti] ning seebist võõrdunu, ja uskuge mind, ma tundsin juba ette sellest kõigest rõõmu.

Nii kirjutab Anne Enright, 2007. aastal Man Bookeri võitnud kirjanik, möödund oktoobri Guardianis. Kas ta on kirjutanud pärast emaks saamist rohkem või vähem. Kas kirjaniku dilemma seisneb valikus kunsti loomise ja pere loomise vahel. Või ei ole see valik üldsegi enam dilemma. Need on mõned küsimused, mille autor viskab õhku eesmärgiga võimsatele kirjanikega seotud stereotüüpidele teistsugust (halba?) valgust heita. Ühesõnaga – nii kirjutab Enright – “maailm on täis keni mehi, kes kirjutavad prostituutide kägistamisest, samas kui nende abikaasad neile teed keedavad.”

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Lugemine, Seks&Sugu

Facebook’i poliitika: imetav naine on sündsusetu

Küberruumis on mobiliseerumas sajad tuhanded, et protestida Facebook’i poliitika vastu kustutada kasutajakontod, kus ripuvad üleval fotod, millel on kujutatud imetavat naist. Pikemalt loe 9. jaanuari San Francisco Chronicle’is ilmunud Jevgeni Morozovi artiklist.

Lisa kommentaar

Filed under Meedia, Paljastus, Seks&Sugu

Karvatabust jms

valie-export-genitalpanik 30-aastane saksa telestaar Charlotte Roche ja tema debüütromaan “Märgalad”, mis pidi algselt olema populaarteaduslik õpetus, kuidas oma vagiinaga ümber käia – Guardiani artikkel on kirjutatud pärast Roche’iga kohtumist ja lahkab kirjaniku kaasabil Suuri Tabusid: karva, masturbeerimise, vagiina ja selle lõhna jne jne. Valgustav lugemine.

PS Eesti soouurijatele võiks üks teema olla uue naiste hügieeni standardi juurutamine kapitalismi taastulekuga. Ehk, kuidas me kõik tahame alt välja näha nagu pornofilmide näitlejad, sest seda mehed ostaksid. Vt ka karust nalja (“Sõbrannad basseini riietusruumis”) ja Roche’i retseptsiooni Eestis!

PPS Pildil ei ole Charlotte Roche, vaid austria kunstnik Valie Export (sünd. 1940). Pildi pealkiri “Genitalpanik” (1969/1980, 176 x 127 cm).

2 kommentaari

Filed under Ühe käega lugemiseks, Seks&Sugu

“Minu esimene luuletaja”

Tõnu Õnnepalu, Keel ja Kirjandus, 11/2006.

http://www.ceeol.com/aspx/getdocument.aspx?logid=5&id=AF269A1D-9ECB-40B1-8B2A-3932AF98436C

Lisa kommentaar

Filed under Luule, Seks&Sugu

Kes keda peksab

“Mockeli kunstimeel ületas peenuselt aga kaugelt kollektiivse maitse piirid; ta jõudis sellise ülima rafineerituseni, milles ta peaaegu pihustus; tema eeterliku mõtte kõrval tundus su oma mõte maise ja madalana. Tema väljendusviis oli harukordselt subtiilne ja sisaldas vaevuloetavaid vihjeid, nii et selle järgimiseks tuli kikivarvule tõusta. Tema ülepingutatud ausus ja süümetunne muutsid vestluse peadpööritavaks täpsustuste reaks. Veerand tunni järel tundsid end nagu läbi pekstud.”

Lisa kommentaar

Filed under Kunst

Filmipäevik

“Ma olen ballettmeister, ja mitte miski pole lihtne!”

Made love last night, wasn’t good, wasn’t bad. Intimate strangers…

Mis jääb alles või meelde filmidest tund, päev, kuu pärast vaatamist? Tavaliselt üks pilt või üks stseen, mitte rohkem. Aga ma mäletan, kui olin kuuene, ja veel aastaid hiljemgi koolis, võisin filme, selleks korralikult aega võttes, oma lasteaia- ja koolikaaslastele või õuesõbrannadele detailselt ümber jutustada. Täiskasvanutefilme, mida mul lubati vaadata, aga mida mu sõbrad polnud näinud. Ma ei ole hea jutuvestja. Kas ma olin seda lapsena, ma ei tea. Vaevalt. Ka teised jutustasid mulle filme ümber ja ettekujutus, mis neist filmidest tekkis, oli väga pentsik – seda tajusin juba siis.

Algab nii, et kaks ilusat tantsijannat – ema ja tütar – tantsivad laval surmatantsu. Kõigepealt sureb (võib ka jutumärkides) ema ja siis vaikselt kohe ka tütar. (Selleks, et kummitusena jälitada eest põgenevat meest?) Saalist näidatakse kaht kõrvuti istuvat meest, kes oleks nagu koos. Üks on liigutatud ja pisarad jooksevad mööda ta nägu alla. Teine – ümarama ja robustsema näoga – igavleb. (See on režissööri (üks) alter ego – imetleja, unistaja, hooldaja ja “ilusat/imelist/õnnistatud elu” elav noormees Benigno, kes on naiselik, saab naistega hästi läbi, sest mõistab neid ja teab nende kohta kõike!, ja sellegipoolest armastab neid, st mh et ei ole gei!; kelle kohta käratab medpersonali koosolekul ülemus: “Te ei jätnud ometi patsienti selle mentaalse debiiliku hoolde!?”) Ta märkab, et teine mees nutab. Too ei märka teise märkamist. Märganu imestab, et keegi on etendusest nii liigutatud.

Peaaegu kõik, mis sellele sissejuhatusele järgneb, kõneleb (päris)elu tajumise pehmendamisest ja püüdest inimest säästa. Õnnistatu ei olegi aga tegelikult õnnistatud ja talle lõpeb kõik krahhiga (samas, kas tõeline lõpp ei olegi alati krahh!?). Ergud, ärkvel mehed (ma ei teagi, keda ma siin osatan, (mind) ümbritsevaid tuimi mehi?), kes kinomajataolistes saalides punastel toolidel moderntantsu käivad vaatamas, jäävad etenduste ajal edasi nutma. Ja vähemalt balettmeister teab, et miski pole lihtne.

Jumal olgu tänatud Almodóvari eest! (Aa keda teist võiks tänada? Ega ometi Hispaania valitsust!?) Ma ei otsinud netist “Räägi temaga” feministlikku analüüsi. Muidugi, filmis: tapetakse härgi, mehe tööd tegev naine on ülimehelik, ja tapabki end õnnetu armastuse pärast mehe kombel(?), samas kui tema äsjaleitud potentsiaalne armastus/sõber jääb oma kaotatud armastuse pärast naise kombel  kauni kunsti saatel pisaraid valama, peategelase meelest on parem kui paljude abikaasade suhe, tema suhe koomas oleva tüdrukuga, viimase(ga) armatsemine/vägistamine, mille tulemusel jääb vegetable-naine rasedaks, äratab naise ühtlasi ellu. Küllap kirjutab juba kuskil mõni noor soouurija uurimustööd naise keha kujutamisest Almodóvari filmides, sh mehe eneseohverdusest naise naudingu nimel – kadudagi naise kehasse ja end seeläbi lämmatada. Jõudu talle!

1 kommentaar

Filed under Kino

Naiskukurukuku ehk luik laulab tuvi

Lola Beltrán’i esitus. Tahaks selles tema esimeses kleidis Panga pangal ringi jalutada, juuksed ülestehtud, nagu ei iial varem, suu joonistatud suuremaks kui ta mul on, nii et häältki tuleks rohkem välja. Mida mina laulaksin? Ja kes selle kõik videole võtaks? Ja kas keegi vaataks seda TeieTorust?

Vaidlesin kord ühe Rovaniemi ülikooli juura õppejõuga selle üle, miks inimesed alati linde kadestavad, poetiseerivad jne. Ma väitsin talle vastu, et mul ei ole midagi ka kalade vastu. Võiksin iga kell olla, või soovida olla, ka kala. Ta ei nõustunud. Ma ei teadnud tol korral, mida ma räägin.

…või hoopis piilu(part)? või paabu- või jaanalind? või suur valge hani?

1 kommentaar

Filed under Luule