artikkel aastast 2015, autor: Ursula K. Le Guin
Monthly Archives: aprill 2019
esoteeriline lugeja
üks viis, kuidas lugeda, on otsida märke selle kohta, mida peab järgmisena lugema. esoteeriline lugeja olen reisidel, võõramaa raamatupoodides, kus on palju võõraid nimetusi. Näiteks viimati Berliini Dussmannis, kus on korralik ingliskeelne osa, kus samas võtab teatud rubriike, nagu filosoofia, sotsioloogia ja feminism, üle lühilohvilik või 19. sajandist tuntud maarahvakalendrilik kirjandus a la Seda peab igaüks lugema, 10 filosoofi, kelleta sa ei saa elada ja muu bull, seega ei jõua kõike läbi tuulata. Olin juba lahkumas ilma ostuta, kui märkasin viimast sakris eksemplari Radclyffe Halli The well of loneliness (Penguin). Olen lugenud läbi aastate Halli kohta – kõik tema isikus ja elus on paeluv! – ilma et oleksin tahtnud ta raamatuid lugeda, aga see väljaanne kauni esikaanega oli vastupandamatu. Nüüd loen ja nutan.
võib-olla algus
Üks armastus õpetab ja jääb õpetama. Saab mõõduks. Olen ikka veel õpilane, igatsen, et õpetaja oleks eesriide taga või vähemasti publikus. Saadaks mind lavale, annaks kätte sammu mõõdu.
Oh õpetaja, mu ema, õpetaja, mu isa!
Vaene õpetaja!
Igas armukeses otsid õpetajat, igas armastad esiti just õpetajat, kuni õpetaja kuju hakkab tuhmuma.
Öösel ilmub sulle aga taas õpetaja. Nüüd ei tee ta midagi, ei puutu sinusse, ei ütle midagi. Vaatab, mida teed ja on rahul. Ka sinul ei ole enam mingeid soove, õpetaja on ju su tunnistajaks, mida muud võid tahta.
Ärgates on võimalikud erinevad tõlgendused. Sa vajad endiselt õpetajat, on vaid üks ja ainus õpetaja või õpetaja on rahul sinu progressiga (kõige esoteerilisem tõlgendus).
Ühel päeval sõidab õpetaja ära ja ilmub nüüd vaid unenägudes. Tema õpetus kirgastub, sellest saab Puhta Armastuse Teooria. Sa paned selle kirja ja oma surmani loed seda esmakursuslastele kolletunud pudedatelt lehtedelt.
kiduvihast
kiduviha on kiirtrükipress pressita, järjekorrata, filtrita, keeletoimetajatädita. tuli, sai kirja, saab kirjastatud. kodumaa esimene päris demokraatlik trükimaja. samm edasi on otsetelepaatia autori ja lugejate vahel.
kidu on alustanud uurimistööd telepaatilise kirjastuse loomiseks. annetuse tegemiseks võta ühendust.
Filed under Auto
Õhtu sinisel künkal, mu tsurr-alal, on täiuslik, on talutavam kui päev, nagu oleks oodatud soojuse ja valguse kiired mürgised, liiga kanged, et keskpäeval majast väljudes ellu jääda. Loen bbc kevadsuitsiidide statistikat. see ei puuduta mind otseselt, tahan lihtsalt teada seroto-rahutusest, mis õhtuks migreeniks kasvab. People acting upon their thoughts.
Filed under Haigus, Ilm, Kirjutamine
“meremaalide näitus”
Ta ostis külapoest Maalehe, selle tavaliselt vaid seemneist-sõnnikust pajatava väljaande, sest kaanel seisis “Juhan Ulfsak: rahvuslik ühtsus tehakse humaansetest väärtustest tähtsamaks”. Paari minuti eest autost väljudes, oli ta mõtelnud, et külapoodide suurim miinus on lugemisväärt ajalehtede-ajakirjade puudumine, söömisväärse toidu puuduse elas alati üle. Seda korda siis ekslik mõte. Asjad peavad olema päris halvasti, kui avalikkuses kõige meisterlikumalt blasé persona välja mänginu hakkab maainimesele demokraatia murenemise üle kurtma. Samas, miski ei rõõmustanud teda noil päevil enam, isegi üha soojemad ilmakraadid, mis vaevaliselt sulatasid viimase talve tekitatud psühhotraumat, ei saanud lähedale sellise intervjuuga tekitatud südamesoojale. Ometi planeeris ka tema järgmiseks just kassifotode näitust, väga lihtsa kaastekstiga, lihtsate alltekstidega, à la “Siin on Printsu ja padjast sein, et ka Oli julgeks voodil olla”. Näitus pidi saama aga heasse galeriisse. Mitte et ta selle nimel mõne misogüüniga sobinguid hakanuks tegema.. miski pani teda tahtma olla madalas rohus, kuniks on selge, et suurt ohtu ei ole.
17. aprill 2005
“Täna käisime L.G. juures. Ta on väga otsa jäänud. Just vaimselt. Ütles, et tahtis end tappa, aga pole selleks piisavalt tugev ega tark.
Ta olevat noorena, kui oli vaene ja raha raamatute otsmiseks polnud, Hamleti käsitsi ümber kirjutanud.”
*
Ühel neist külaskäikudest palus L. mul valida endale tema raamatukogust mõned raamatud. Ta kogu oli mulle pisuke pettumus, otsustasin teadlikult väga tagasihoidliku valiku kasuks, sest teadsin ka ta kitsidust. Paar nõukogudeaegset eesti kirjanduse väljaannet, mõni vana sõnaraamat ja ehk paar võõrkeelset romaani. L. ütles seepeale, et need raamatud jätab ta pärast surma mulle. Naersime mammaga selle üle Tähtverest bussi peale kõndides. Nüüd aga mõistan teda rohkem, see ei olnud kadedus – kui raske peab olema surma liginedes elust lahti öelda.
Mulle jäi temalt üks vana tumepruun merevaigukee, kaunis inetu, ja väike marmorplaadiga lauake, ilusaim mööbliese, mida oman, aga mitte ühtegi raamatut.
*
Ühel korral ootas ta meid oma maja teise korruse trepiotsal, seljas must kõrgekaelusega särk, kaelas kett võtmetega. “Ma olen nagu Peetrus!”.
näitus 