cheerful despair, despairing cheer

Üritan hoida püha kolmainsust – uni, toit ja liikumine. Suudan ka, st asi ei ole väga hull. Vahelduseks ja kokkuhoiu nimel jõin teed Pagaripoistes; hing ihkab veel kooke ja muud magusat, sõin seal lisaks serveeritule ära ka koogi, mille olin lasknud kaasa pakkida. Sain kohvikus ka tööd teha. Nagu terve inimene!

Kõndisin Koidu tänavale, et vaadata Underi sünnikodu väidetavalt tühja krunti Koidu 46. Tuul oli aga külm ja mina mõtetes, nii et unustasin Koidus olles, miks sinna olin tulnud. Läksin Luha kaudu Abakhani. Vaatasin süstemaatiliselt läbi kõik riidesordid. Ühel hetkel mõtlesin end kõrvalt vaadates, et ma ikka ei ole väga masendunud, kui restid mind endiselt nõnda vaimustada võivad – mida võtta, mis neist saaks teha (kas magamistoa ruloo riide üritan ise ära vahetada), kuhu diivaninurgale visata jne jne. Atlassi korvist leidsin meelepärase resti – kilo 26 euri. Minu jupp 4 euri – meeldiv, et vahel saab veel paari euro eest pluusitäie riiet vms. Abakhani müüjad on lahked ja naeruhimulised. Enne mind lõkerdas vanem müüja ühe vanaprouaga pikalt, nii et ajasid minul ka naeru peale.

Vana-Lõunas on ühel paekivimajal kõrge torn, millel suured aknad – nagu väike lennujälgimistorn. Seal kujutasin end kiisudega lugemas. Torn aga tundus tühi ja kasutusest väljas.

Hernes tuli vastu pikkade blondide juustega suureks pumbatud musklitega noormees, seljas vaid t-särk. Ta tahtis, et teda vaadataks ja ma vaatasin siis tunnustavalt ja rõõmuga.

Liiga lühike oli mu ring! Siis lähen vahel veel ka surnuaeda. Tänu sellele nägin ülelendavaid rändlinde. Täna leidsin juhuslikult Ott Arderi haua – see on Jaan Poska platsi lähedal. Sellised leiud teevad rõõmu, nagu veel palju muudki.

ruumi

Ärkan, kui väljas on veel hämar, paar minutit enne aovalgust. G on käinud juba end minu juures soojendamas, meil on mõlemal hakanud teki all palav ja ta on täiesti ärkvel. Iga kevad mõjub see meile sarnaselt.

Täna peab tulema suur koristus – selles toas on liiga palju asju, tolmu ja ta ilu on ladestuste varjus. Kui eelmisel õhtul puhastust ette kujutan, kasvab see mõõtmatult suureks – ma tean, et tegelikult tuleks puhastada terve Sinibe. Kui õudne, et me kaevasime ta võõra kola alt välja ja oleme ta täitnud uue vana rämpsuga. Kui P. peaks tõesti ära kolima, mis siis tema asjadest saab? Ta ei suudaks iialgi oma kollektsioone sissepakkida. Kus oleks piisavalt ruumi, et neid mahutada? Tõesõna on tal väga vähe hoidmist väärivat. Tema, kes ta ei ole vahel mul lubanud oma kõige väärtuslikemaid vanu raamatuid isegi kinnastega sirvida, ütleb nüüd, et peaks raamatutele tule otsa panema. Ja ma olen nõus. Olen nii palju ette kujutanud, et ma pean lahkuma ilma asjadeta, või asjad hävitatakse, et ma peaaegu olengi neist juba lahti ütelnud. Veel mitte aga kõigest.

Olin öö Pelgulinnas ja uurisin ta kodu, nagu alati seal olles teen – seal ei ole võimalik olla, igale poole, kuhu vaatad, stimuleerib miski su pilku. Ta raamatukogu ei ole võimalik meelde jätta, isegi kui olen seda kümneid kordi läbi kamminud. See on ühtviisi hoolikalt komponeeritud ja eklektiline. Avastan tal Pessoa Livro do desassossegot kahes väljaandes. Ta unustab, et tal on see juba olemas? Tal on tekkinud venekeelne riiul, peamiselt luulega. Väga ilus Tsvetajeva kogu, Puškin, aga ka Bulgakov jt. See kahetoaline korter on ta elutöö või vähemalt elu teise poole töö. Iga ta penn on läinud sellesse. Parkett, vana mööbel, nõude mäed, mida ta asetab nüüd, kui puhvet on ääreni täis, ka kõikvõimalikele pindadele, kuhu muidu nõusid vaatamiseks ei paneks, nagu kirjutuslaud, abilauake köögis, telerialune riiul jne jne, ja seinad, mis on vooderdatud raamatutega. Seda ma veel ei suuda ette kujutada, et see hävib või selle peaks maha jätma.

Päris lugu on siin taustal – gigantseid mängutürasid, mis sulle nii palju rõõmu on valmistanud, valmistavad väsinud nägudega ja eeldatavasti madala palgaga keskealised ja vanad naised. Miks ei ole glamuuri ega lõbu ilma vahetustega töö, liinitootmise, mürgiste aurude, ametiühingusse astunute kottimiseta..

https://www.glamour.com/video/watch/meet-the-woman-who-designs-your-sex-toys

Joonealune:

Jah, Berliinis elades me käisime siin https://other-nature.de/, aga tõele au andes ei jaksanud me sealt oma varustust osta.

Lähen aegajalt üksi ta korterisse, kus ta pole olnud kuid. Kõik on nii nagu ta oleks lahkunud vaid mõneks tunniks. Riided toolileenidel, köögilaud on täis asju, mõni üksik nuga on kraanikausis pesemata, kohvilaud on täis “just ostetud” raamatuid ja pabereid. Terve korter on täis tema lõhna. Kuid ei ole siin õhutatud ja asju, millel on ta lõhn, on nii palju.

Kõigepealt vaatan üle mind huvitavad raamaturiiulid, tean neid väga hästi, aga need on nii rikkalikud, et avastan sealt ikka ja jälle uut ning unustatud huvitavat. Istun magamistoa põrandale suure riiuli ette ja lihtsalt vaatan, ei loe midagi peale pealkirjade. Tean kõiki fotosid riiulite servadel, tean kõiki emotsioone, mida need minus tekitavad. Seda, et ma ei ole olnud kunagi ühelgi fotol. Me ei ole olnud.

Siin üksi maas istuda on turvaline, kujutan ette, et selle korteri ja temaga seotu ongi turvaline, turvalisem kui mu elu praegu. Heidan korraks ta voodile, millel on palju patju ja karvaseid mänguloomi. Kui ma oleksin tema, lebaksin siin oma kodus, vaatega oma raamatutele, riidekapile… üksi ja sõltumatu, oma mõtete ja üksiolemise vaikusega.

Siis vaatan läbi kõik ehtekarbid. Otsin konkreetseid esemeid. Rohelist mõrase malahhiidiga filigraansõrmust, mida olen lapsest peale kõige ilusamaks ehteks pidanud. Pole julgenud talt seda endale küsida. Hõbe on läinud seismisest  tumedaks, ma ei ole seda kunagi nii tumedana näinud. Panen sõrmuse oma parema käe sõrmusesõrme. See näeb tumepunaste sõrmeküünte ja valge naha kõrval ilus. Otsin kuldseid punutud traadiga kõrvarõngaid, mida täna aga ei leia. Kui leiaks, paneks need korraks kõrva. Leian teisi, mille olen unustanud, mida aastaid imetlesin nii karbis kui ka tema kantuna.

Tõmban kõrvale riidekapi liuguksed, tahaks leida siit midagi, mida vajan. Mõne mantli või kampsuni, aga tean, et need on mulle suured ja see oleks liiga kummaline, kui siit midagi isegi laenaksin.

Kui olen pakkinud prügikotti postkasti jäetud reklaami ja pahaks läinud majoneesi, enda kotti paar lasteraamatut, mida mäletan saanuna kingiks, vaatan üle ukse ta ilusale vana mööbliga täidetud elutoale, ma kindlasti unustan midagi, midagi jääb maha, aga ma saan naasta.

komponeeriti kollektsiooni

Vanaema ja vanaisa ostsid kõik “vähegi huvitavad sarjad”, valitud Eesti autorid (nt kuulusid sinna vaid üksikud Mats Traadi nõukogude ajal välja antud teosed, väga üksikud raamatud Beekmanidelt, Tammsaare peamised teosed, mitte midagi Tuglaselt, Undilt või Vahingult jne jne). Vanaema ütles, et koduraamatukogus peavad olema vaid need raamatud, mida loetakse mitu korda. Kui ta pärast raamatu lugemist teab, et seda ta enam kätte ei võta, ei tohi seda ka riiulile jätta. Vanaisal pidid olema kõik “olümpiaraamatud”. Uue aja alguses viis vanaema meiega konsulteerimata mitu sarja antikvariaati, et elutoa kahele riiulile ruumi teha. Riiulid täitusid kiiresti uute raamatutega.

Ema kogu algus oli tema eriala ja töö nägu. Ingliskeelsed väljaanded Moskva ja teiste vene linnade kirjastustelt, mõni USA paberkaas, sõnastikud ja valitud luulekogud. 90ndatel hakkas ta ostma mingi kava järgi, st teatud sarju, teatud valdkondi, “väärt raamatuid, mis peaksid perekonnas olema”. Ja sinna kõrvale ostis veel ka palju muud, mis oli mõeldud pärast lugemist ära andmiseks või isegi ära viskamiseks. Mõlemas toas oli ühes seinas maast laeni nurgast nurgani riiul, mis ägises raskuse alla. Aastaid tagasi sai ema aru, et seda kollektsiooni ei ole tal kellelegi jätta, kellelgi ei ole ruumi seda mahutada. Keegi teine perekonnast ei jõua seda läbi töötada. See on kollektsioon koguja rõõmuks, millele paneb punkti koguja surm.

Mina alustasin ülikooli ajal Tartu antikvariaatides, sest selleks jätkus mul raha ja antikvariaatides oli palju seda, mida minu lapsepõlvekodus ei olnud. Juba õpingute lõpuks vedasin üürikorterist üürikorterisse kolides endaga kümneid ja kümneid raamatukaste. Kui ma 2012. aastal Kalamaja kolmetoalisse kolisin, võttis mul rohkem kui aasta enne kui leidsin piisavalt riiuleid ja energiat, et kõik kastid lahti pakkida. Sellest ajast peale olen kolinud veel kolm korda. Raamatud on laiali hoidlas, kütmata saunas ja väike valik riiulis. On küsimärk, kas lõpuks saabub aeg, mil ma oma raamatutega paigale jään, et kollektsionääri kodanlikku mõnu tunda.

 

esimene saal

on pühendatud saartele. täpsemalt kahele saarele ja kahele inimesele.

saar ei ole sümbol, vaid vari, mille alla inimene kaob.

saared on vastandid, inimesed mitte.

välja on pandud saarte maastikud, millele ilmuvad kehad. ka need, mis varjus olid.

lõpus on vaid kehad, austusavaldused kehaosadele. näiteks vesivärviseeria vitust – helepunane ja must. ilusaim neist meenutab väiksema saare õhtumaastikku.

Uks

Sel päeval, kui me selle koha ostsime, tulime notari juurest otse siia. Toona käidi majja mitte esiuksest, vaid rehealuse õuepoolsest laudaukse moodi sissekäigust, millel oli vana sepistatud taluukse link, mis väljast nupule vajutades sees riivi üles tõstis, ja lukuks taba. Vana peremehe poeg, kelle arvele osturaha läks, otsis taskust suure kimbu võtmeid, astus siis ukse eest kõrvale ja ütles mulle võtmeid ulatades, et perenaine tehku ise uks lahti. See uks ongi jäänud minu ukseks. Ka nüüd, kui elumaja eesuks on töökorras ja kaasaegse lukuga.

Uks ise ei ole enam see vanauks, millel põiki üle laudade ümar peenike roigas, mida mööda kiisud ukse kohal olevasse aknaavasse ja veel kõrgemale katusealusesse ronisid, nii et roigas  käte ja käppade paljudest puudetest tumedaks ja siledaks, peaaegu läikima läks. (Kui mugav oli rasket ja suurt ust laudadest eemale kaarduvast roikast haarates kinni tõmmata!) Ka nüüdne uks on ise tehtud, lauad on uued ning vana, mu käele nii tuttavaks saanud, lõgistatavat linki ja roigast ei ole enam.

Täna õhtul, selge taevaga, paistis Uksele madalate hangede vahelt üle õue looklev kitsuke must rada, sest viimatisel sulapäeval ajasin kuurini käru jaoks lume lahti. (Kui lund annab ajada, tuleb seda teha, sest iial ei või teada, mis ilm on tulemas. Kui pärast sula külmetab, ei liiguta enam lund kuhugi. Praegu on lumi “kandma” hakanud. St et võisin täna kuurist metsani joosta pealmisel jääkirmel lumme vajumata.)

Juba tean, et ka sel korral ei ole pidamist. Küllap läheb nii nüüd lõpuni. Olen aasta jooksul kolinud kolm korda ja ees seisab veel üks kolimine kohta, kuhu ma tõenäoliselt pidama ei jää. Ju siis igale ei ole paiksust antud, nagu ei ole ka muist muud antud. Loen üle ühe eesti Vana Perekonna lugu (suured tähed ilma igasuguse irooniata! Vana pigem selles tähenduses, et mitme põlvkonna (tuntud ja vähem tuntud) inimesi ühendab nende elus ja Eesti kultuuriloos perekondlik side.) ja imetlen ning kadestan nende ühes olemist, meil ei ole see välja tulnud. Võibolla oli 1950ndateks (mil ka minu loetu perekonnaloo jutustus algab) liiga vähe alles, et midagi kandvat luua. Ja ometi on meid järel veel tervelt neli ning ühel neljast uus põlvkond inimesi kasvamas.

 

sünnipäevakleepse

Toestus

Ma olen olnud asjade armastaja (asjaarmastaja :), asjade koguja. 40 kasti asju, milleni ma oma elu redutseerisin (ca 20 kasti raamatuid ladustasin lisaks ühes Eesti  hoidlas ja mu maamajas on ka väike maailm asju…aga petta võib), jõuavad siia mai alguses; natuke  pabistan juba, kuhu need panen, millisesse madalusse või raskusse need mu endaga veavad.

Aga võibolla langengi tagasi. Mu imetletu Linda Rodin tutvustab omi:

Kingisoov: raamatud

Käin aegajalt – umbes kolme kuu tagant – lõustalogi lugemas, et vaadata ega ma millestki ilma jää. Ei jää! Päris naljakad on kuulsate eestlaste teadetetahvlid, kus nad pidulikult rahva poole pöörduvad ning rahvas omalt poolt kõneleb neile vastu. À la “täna möödus 10 aastat..sellest või teisest..Me ei unusta eal… või Me õppisime sellest õppetunnist” ning näod lalisevad vastu: “Ei unusta! Kurb, kurb.” Või jällegi: “Täna juhtus/toimus/tehti ühte või teist…” ning näod ja nimed reageerivad: “Tubli-tubli” või “Ei või olla!” jne jne. Mõni kleebib teate peale ka kollase peakese, millel pisarad ojana voolamas. Ütlete, et inimestel on sellist virtuaalset tundlemist, ptüi, st emotikoonimist vaja, nad on ühenduses, suhtlevad, ja nii sünnib ehk isegi osadus. Mul on vaja aga teistsugust sidet. Sellist, mida võiks pakkuda Rataskaevu 5 taasavatav kulinaaria- ja meelelahutusklubi “Du Nord”. Kui sul on vaba õhtu ning ei tea, kuhu minna, siis ootab sind klubi “Du Nord” – esimesel korrusel väikesed külmsuupisted, marineeritud räim, keel tarretises, heeringas, pannkoogid hapukoorega, rosolje ja keefir… teisel korrusel portjeega klubirestoran, Vaid üks laud vaatega rõdule! Daamid, daamid, teie boad ja karusnahad siia nagisse, härrased, suitsuruum on tagapool. Igal paariskuupäeval elav muusika, kolmapäeval ja reedel lauad maletajatele. Kulinaarialeti tagatoas väikesed lauad kohvitantedele, siin ei kõlba oma kübarat ära võtta, linna parimad moorapead..jne jne. Ükski pind poleks katmata, kõikjal kardinad, vahatapeedid, sirmid ja vaipkatted, rullvaibad ja trepi jalgtekid, et summutada hääli, kontsaklõbinat, jalutuskepi kukkumise kõlksatust, aga kõnekõminat ei vaigista nii kui nii ükski riie. (Ma olen väsinud värvist, saati vaipadest paljastest põrandalaudadest, krohvi alt välja uuristatud kiviseintest, katmata vitriinakendest, nagu saaks avalikus restoranis ruumi paljusega sundida paljastuma ka inimest, saavutada kontakti. Mõni ime, et nad kõik elektrovõrku ei koli.) Kattekihtide vahel inimene riietes, pea kaetud, käed valmis saamaks iga hetk kinnastatud, sääred sukkades või viigipükstes…aga milline rõõm taaskohtumisest, läbi riiete tuntud teise riivest, elevus kujutelmast tema soengust looritatud nööpkübara all, piisab vaid nõela vallandamisest…

Tunnete Te meie maja?

On esimene küsimus inimestelt, kes töötavad institutsioonides, kus maja on imposantsem kui töö, mida selles tehakse. Neid asutusi on Eesti riigis mitmeid, kus seda küsimust külaliselt kõige esimesena küsitakse. (Vahel mõtlen siis leebudes, et vähemalt on neil see. Midagi, mille üle uhke olla.) Ja ma kohmetun hetkeks – kas tõesti tahavad nad teada, kas ma olen siin varem käinud, kas mul on varasemast muljeid, mida peaksin nendega jagama. Jah, ma kohtusin aastal 2011 teie kantsleriga. Aga, mul on jäänud meelde teie toonase kantsleri teadmatus ja ebaintelligentsus, minu ja mu kolleegi püüdlikud katsed teda valgustada, tema hirme pehmendada, mitte teie paraadsissekäigu puust nikerdustega trepibalustraad. Ning ega seegi kord muud moodi meelde jää, kui et riigi keres on vähene mõistus rahahunniku otsas otsatu vaev.

Neitšöh’

Mulle meeldib sõna nature, kuidas see mu suus liigub, kõlab ja tähistab – loodus ja loomus. Kuidas inimesed neid kahte enesest, st sõnaujast, ja sõnast endast suuremaks peavad. Inimloomus seda ja teist, loodu seda ja kolmandat, loodus, Loodus…

Ja kuidas see sõna on ikkagi vaid lausuja suus, alguses lõuad laiali ja hambad ette – eitus -, siis väike hiinlase köhatus, keel vastu hambaseina ja seinast lahti. Nei-tšöh’.

 

Karl Ristikivi oleks võinud olla Eesti James Joyce, aga ei olnud.

Ma armastasin küborgi

Kui ma ütlen, et ta ei mõtle ise, ta on konstrueeritud asjadest, labase kommertsi ja turunduse ajupestud jne, siis kas ma ei ole ise allutaja, hullem veel kui üleilmse kaubaketi värvatud reklaamagent!? Ma vaatasin ta peale ja arvasin, et ta on rumal elektrijänes, kes jookseb sinna, kuhu vool lastakse. Mina (!) eeldasin, et tal ei ole mõtte- ega valikuvõimet, et ta on mõjutatud ning masendavalt tühi reklaamtahvlieelsest teadmisest. See oli minu taju ning tõlgendus ning see röövis temalt subjektsuse või selle viimased riismed, kui ta väljaspool minu taju siiski oli subjekt.

(Seda naeruväärsem on minu viha ja põlgus roboti/küborgi/klooni vastu, keda ma ise subjektiks pole pidanud!)

http://somebodyapp.com/

 

Laat on laat, aga

Kui Kalamaja päevadel ringi jalutate, siis väisake ka Soo tn 42 (endine koerte juuksurisalong) uut rattasalong-poodi . Seda peavad kaks kena džentelmeni, kes ehitavad ratta kliendi soovide järgi, parandavad ja teevad muid vajalikke rattatöid. Täna pakuti ka maitsvaid võileibu ja kooke.

(Nüüd jõuan, tänu saatuse sekkumisele, oma töötoas aasta seisnud meesteka kere renoveerimise ja taas rattaks ehitamiseni.)

*

Üritan viia end kurssi Kalaranna “tühermaa” arendusplaanidega. Miks ütleb mu kõhutunne, et sellel peaksid kalamajalased silma peal hoidma.