Category Archives: Asjad

esimene saal

on pühendatud saartele. täpsemalt kahele saarele ja kahele inimesele.

saar ei ole sümbol, vaid vari, mille alla inimene kaob.

saared on vastandid, inimesed mitte.

välja on pandud saarte maastikud, millele ilmuvad kehad. ka need, mis varjus olid.

lõpus on vaid kehad, austusavaldused kehaosadele. näiteks vesivärviseeria vitust – helepunane ja must. ilusaim neist meenutab väiksema saare õhtumaastikku.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Asjad

Uks

Sel päeval, kui me selle koha ostsime, tulime notari juurest otse siia. Toona käidi majja mitte esiuksest, vaid rehealuse õuepoolsest laudaukse moodi sissekäigust, millel oli vana sepistatud taluukse link, mis väljast nupule vajutades sees riivi üles tõstis, ja lukuks taba. Vana peremehe poeg, kelle arvele osturaha läks, otsis taskust suure kimbu võtmeid, astus siis ukse eest kõrvale ja ütles mulle võtmeid ulatades, et perenaine tehku ise uks lahti. See uks ongi jäänud minu ukseks. Ka nüüd, kui elumaja eesuks on töökorras ja kaasaegse lukuga.

Uks ise ei ole enam see vanauks, millel põiki üle laudade ümar peenike roigas, mida mööda kiisud ukse kohal olevasse aknaavasse ja veel kõrgemale katusealusesse ronisid, nii et roigas  käte ja käppade paljudest puudetest tumedaks ja siledaks, peaaegu läikima läks. (Kui mugav oli rasket ja suurt ust laudadest eemale kaarduvast roikast haarates kinni tõmmata!) Ka nüüdne uks on ise tehtud, lauad on uued ning vana, mu käele nii tuttavaks saanud, lõgistatavat linki ja roigast ei ole enam.

Täna õhtul, selge taevaga, paistis Uksele madalate hangede vahelt üle õue looklev kitsuke must rada, sest viimatisel sulapäeval ajasin kuurini käru jaoks lume lahti. (Kui lund annab ajada, tuleb seda teha, sest iial ei või teada, mis ilm on tulemas. Kui pärast sula külmetab, ei liiguta enam lund kuhugi. Praegu on lumi “kandma” hakanud. St et võisin täna kuurist metsani joosta pealmisel jääkirmel lumme vajumata.)

Juba tean, et ka sel korral ei ole pidamist. Küllap läheb nii nüüd lõpuni. Olen aasta jooksul kolinud kolm korda ja ees seisab veel üks kolimine kohta, kuhu ma tõenäoliselt pidama ei jää. Ju siis igale ei ole paiksust antud, nagu ei ole ka muist muud antud. Loen üle ühe eesti Vana Perekonna lugu (suured tähed ilma igasuguse irooniata! Vana pigem selles tähenduses, et mitme põlvkonna (tuntud ja vähem tuntud) inimesi ühendab nende elus ja Eesti kultuuriloos perekondlik side.) ja imetlen ning kadestan nende ühes olemist, meil ei ole see välja tulnud. Võibolla oli 1950ndateks (mil ka minu loetu perekonnaloo jutustus algab) liiga vähe alles, et midagi kandvat luua. Ja ometi on meid järel veel tervelt neli ning ühel neljast uus põlvkond inimesi kasvamas.

 

Lisa kommentaar

Filed under Asjad, Õhtu, Iha

sünnipäevakleepse

Screen Shot 2017-11-22 at 22.30.36Screen Shot 2017-11-22 at 22.34.53

Lisa kommentaar

by | Neljapäev, november 23, 2017 · 00:36

Toestus

Ma olen olnud asjade armastaja (asjaarmastaja :), asjade koguja. 40 kasti asju, milleni ma oma elu redutseerisin (ca 20 kasti raamatuid ladustasin lisaks ühes Eesti  hoidlas ja mu maamajas on ka väike maailm asju…aga petta võib), jõuavad siia mai alguses; natuke  pabistan juba, kuhu need panen, millisesse madalusse või raskusse need mu endaga veavad.

Aga võibolla langengi tagasi. Mu imetletu Linda Rodin tutvustab omi:

Lisa kommentaar

Filed under Asjad, Füüsiline

Kingisoov: raamatud

Lisa kommentaar

Filed under Asjad, Lugemine

Käin aegajalt – umbes kolme kuu tagant – lõustalogi lugemas, et vaadata ega ma millestki ilma jää. Ei jää! Päris naljakad on kuulsate eestlaste teadetetahvlid, kus nad pidulikult rahva poole pöörduvad ning rahvas omalt poolt kõneleb neile vastu. À la “täna möödus 10 aastat..sellest või teisest..Me ei unusta eal… või Me õppisime sellest õppetunnist” ning näod lalisevad vastu: “Ei unusta! Kurb, kurb.” Või jällegi: “Täna juhtus/toimus/tehti ühte või teist…” ning näod ja nimed reageerivad: “Tubli-tubli” või “Ei või olla!” jne jne. Mõni kleebib teate peale ka kollase peakese, millel pisarad ojana voolamas. Ütlete, et inimestel on sellist virtuaalset tundlemist, ptüi, st emotikoonimist vaja, nad on ühenduses, suhtlevad, ja nii sünnib ehk isegi osadus. Mul on vaja aga teistsugust sidet. Sellist, mida võiks pakkuda Rataskaevu 5 taasavatav kulinaaria- ja meelelahutusklubi “Du Nord”. Kui sul on vaba õhtu ning ei tea, kuhu minna, siis ootab sind klubi “Du Nord” – esimesel korrusel väikesed külmsuupisted, marineeritud räim, keel tarretises, heeringas, pannkoogid hapukoorega, rosolje ja keefir… teisel korrusel portjeega klubirestoran, Vaid üks laud vaatega rõdule! Daamid, daamid, teie boad ja karusnahad siia nagisse, härrased, suitsuruum on tagapool. Igal paariskuupäeval elav muusika, kolmapäeval ja reedel lauad maletajatele. Kulinaarialeti tagatoas väikesed lauad kohvitantedele, siin ei kõlba oma kübarat ära võtta, linna parimad moorapead..jne jne. Ükski pind poleks katmata, kõikjal kardinad, vahatapeedid, sirmid ja vaipkatted, rullvaibad ja trepi jalgtekid, et summutada hääli, kontsaklõbinat, jalutuskepi kukkumise kõlksatust, aga kõnekõminat ei vaigista nii kui nii ükski riie. (Ma olen väsinud värvist, saati vaipadest paljastest põrandalaudadest, krohvi alt välja uuristatud kiviseintest, katmata vitriinakendest, nagu saaks avalikus restoranis ruumi paljusega sundida paljastuma ka inimest, saavutada kontakti. Mõni ime, et nad kõik elektrovõrku ei koli.) Kattekihtide vahel inimene riietes, pea kaetud, käed valmis saamaks iga hetk kinnastatud, sääred sukkades või viigipükstes…aga milline rõõm taaskohtumisest, läbi riiete tuntud teise riivest, elevus kujutelmast tema soengust looritatud nööpkübara all, piisab vaid nõela vallandamisest…

Lisa kommentaar

Filed under Asjad, Õhtu, Iha

Tunnete Te meie maja?

On esimene küsimus inimestelt, kes töötavad institutsioonides, kus maja on imposantsem kui töö, mida selles tehakse. Neid asutusi on Eesti riigis mitmeid, kus seda küsimust külaliselt kõige esimesena küsitakse. (Vahel mõtlen siis leebudes, et vähemalt on neil see. Midagi, mille üle uhke olla.) Ja ma kohmetun hetkeks – kas tõesti tahavad nad teada, kas ma olen siin varem käinud, kas mul on varasemast muljeid, mida peaksin nendega jagama. Jah, ma kohtusin aastal 2011 teie kantsleriga. Aga, mul on jäänud meelde teie toonase kantsleri teadmatus ja ebaintelligentsus, minu ja mu kolleegi püüdlikud katsed teda valgustada, tema hirme pehmendada, mitte teie paraadsissekäigu puust nikerdustega trepibalustraad. Ning ega seegi kord muud moodi meelde jää, kui et riigi keres on vähene mõistus rahahunniku otsas otsatu vaev.

Lisa kommentaar

Filed under Asjad, Õhk