Monthly Archives: juuli 2008

Suvi Baden-Badenis

Lugesin kõigepealt Sontagi esseed, Tsõpkinist polnud ma varem kuulnudki. Essee ei pannud mind romaani otsima, arvasin, et rahuldun sellega, kui leian, nagu Sontagki, mõnel oma harval välisreisil vanaraamatuärist tänavale tõstetud odavate raamatute kastist romaani “Suvi Baden-Badenis” inglisekeelse väljaande – st kunagi aastate pärast, võibolla aga kunagi. Nädala pärast Kuressaare linnaraamatukogus ringi vaadates peatusid mu silmad juhuslikult Tsõpkini eestikeelsel väljaandel, asetatud kõige alumisele riiulile – seega väike argipäevaime, see leidmine.

Leonid Tsõpkini romaan ei ole eelkõige pikad, mõttekriipse täispikitud laused, mis võivad ühe lause kestel põigata isegi mitmeid kordi Moskva-Leningradi rongist Baden-Badenisse ja tagasi – kaks paralleelselt kulgevat reisi: Tõpkini enda austusavaldusreis Peterburi – Peterburi ja mitte Leningradi, sest isegi Leningradi ajal sai Dostojevskiga seotult rääkida vaid Peterburist – Dostojevskiga seotud paikadesse ja Dostojevskite reis Baden-Badenist tagasi koju – ehkki lk-arvuliselt räägib raamat enam nende peatumisest Baden-Badenis, on see sunnitud viibimine eksiilis, mille lõppemist koju naasemise näol oodatakse kannatamatult, ega (mõnele) sensatsioonilisena tunduv lugu juudi arsti armastusest suure vene romaanikirjaniku vastu, kes oli üldteadaolevalt veendunud juudipõlgur.

Suvi Baden-Badenis on totaalne sisenemine kirjutatusse – nii Dostojevski romaanidesse (väljendub muuhulgas romaanitegelaste ja nende prototüüpide peensusteni tundmises) kui ka Anna Grigorjevna päevikutesse -, kõigesse, mis on kirjutatud D. raamatute ja isikuga seoses, ning sellesse, mis on kirjutatu taustal – Dostojevski(te) elu. Äratundmine, et kõigest hoolimata, st hoolimata religioossest, sotsiaalsest, ajalisest, temperamendi, haigusloo jms elukogemuse ja -sättumuse erinevusest, on võimalik mõistmine, inimeste tuumühisosa, nimetatagu siis seda hingesuguluseks või muuks, mis tuntakse ära läbi kirjutatu – ja seda kõike ei tundugi olevat nii vähe. Seega pole huvitav/oluline mitte see, et Tsõpkin tõstatab küsimuse, ta ei vasta selge-sõnaliselt!, enda ja teiste juutidest Dostojevski uurijate huvide tagamaade kohta, vaid see, et talle jääb mõistetamatuks, kuidas selline inimene nagu Dostojevski on olnud ühes küsimuses (ligimese suhtes) nii mõistmatu. Tsõpkin otsib aktiivselt Dostojevski kirjutistes ainsatki vihjet, et ta ei olnud seda lõpuni: “…ma lugesin südame pekseldes, lootes leida arutlustest, mida võib kuulda iga mustasajalase suust, kas või mingitki valguskiirt, mingitki pööret teises suunas, kas või mingitki katset heita kogu probleemile pilk uue nurga alt – juutidel lubati ainult kinni pidada oma usust ja rohkem ei midagi, mulle näis uskumatult kummaline, et inimene, kes oli oma romaanides nii tundlik inimese kannatuste vastu, see alandatute ja solvatute äge kaitsja, kes tuliselt ja koguni peaaegu meeletult kuulutas iga maise olevuse õigust elule ja laulis hümne igale lehekesele ja rohuliblele, et see inimene ei leidnud ühtegi sõna inimeste kaitseks või õigustamiseks, keda oli mitu tuhat aastat taga kiusatud – kas ta tõesti oli nii pime? või oli ta vihast pimestatud? -, ta ei nimetanud juute koguni rahvaks, vaid hõimuks, otsekui oleksid nad mingid Polüneesia saarte metslased – sellesse “hõimu” kuulusin ka mina ja minu arvukad tuttavad või sõbrad, kellega me arutasime peensusteni vene kirjanduse probleeme, sellesse “hõimu” kuulusid ka Leonid Grossman, Dolinin (alias Iskoz), Silberstein, Rosenblum, Kirpotin, Kogan, Fridlender, Bregova, Borštševski, Gosenpud, Milkina, Guss, Zundelovitš, Šklovski, Belkin, Bergman ja Dvosja Lvovna Sorkina ning paljud teised juudi soost kirjandusteadlased, kellest olid saanud peaagu et monopolistid Dostojevski kirjanduspärandi uurimisel […]” (lk 119-120). Aga ta ei leia seda, ja jäävad ainult Ljamšinid, Issai Fomitšinad, kristlase lapse risti löönud “juudirojud ja juudipojud” (lk 119).

Suvi… on ka (rongijaamades) vaataja tähelepanu ja heakskiidu nimel nahast või välja pugeva tsirkuse arlekiini, köieltantsija kujund – Dostojevski keeruliste meeleolude ja meelemõistuse mõistmine või mõista ja kirjeldada püüdmine (lk 121 kandis), Gilja nimeline tädi, kelle kannatlikkus truudusetu ja hiljem ka sureva abikaasa kõrval on pateetikata inimlikkuse, andestuse ja hingesuuruse – kõik, mida on peaaegu klišeelikult peetud suure vene hinge omadusiks, millegipärast aga mitte kirjandusliku kultuuri eripäraks (st on (mitmeid/palju) kirjanikke, kes peavad neid jooni kirjutamisvääriliseks) – võrdkuju.

[Mjah, enam kui kunagi varem pean intellektuaalse intuitsiooni (vastuoluline sõnapaar!) ja töö/loomingu üheks kohustuslikuks komponendiks eetilist mõõdet. (Nii kenitleva ja kantseliitlikuna kui see lause ka ei kõla, julgen selle siin üles kirjutada).]

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Lugemine

Koduvägivald Venemaal – kui kuskilt pole abi loota

Müütilise ettekujutuse valguses, et kodu on rahu ja harmoonia varjupaik, on mõiste “koduvägivald” tõeliselt kohatu, vasturääkiv termin.

ÜRO eriraportöör naistevastase vägivalla küsimuses dr Yakin Ertürk

Venemaa inimõiguste olukorrale tähelepanu juhtinud Amnesty Internationali (AI) kampaania dokumentide ja raportite seas on olulisel kohal koduvägivalla teema. Vene valitsuse poolt ÜRO naiste diskrimineerimise kaotamise komiteele (nn CEDAW komitee; asutatud 1979. aasta konventsiooniga naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta) esitatud viienda raporti kohaselt saab igal aastal 14 000 naist surma oma elukaaslase või muu pereliikme käe läbi. Näiteks 2003. aastal sai 9 000 naist surma otseselt oma praeguse või endise elukaaslase poolt naise vastu toime pandud vägivalla tulemusel. AI arvestuste kohaselt saab Vene Föderatsioonis iga päev oma abikaasa käest peksa 36 000 naist. Iga 40 minuti tagant sureb aga üks neist saadud vigastustesse. Arvestuslikult, sest koduvägivalla tegelikku ulatust ei tea täpselt keegi. Koduvägivald pole Vene kriminaalseadustikus eraldiseisev kuriteo koosseis, politseiuurijad algatavad isikuvastase kuriteo kriminaalasja vaid juhtumites, kus kannatanu on saanud vigastuse, mille tulemuseks on vähemalt kaks nädalat töövõimetust. Mõistet “koduvägivaldki” kasutavad peamiselt naisühendused. Korrakaitseorganites on käibel bõtovoje nasilije – vägivald erasfääris.

Eelmise aasta novembris avaldas BBC kolm lähisuhte vägivalda kogenud venelanna lugu. Üks oma elust jutustanud naistest, Irina, rääkis, et peamine põhjus, miks ta järjest räigemaks minevat peksu kannatas ja oma mehe juurest ära minna ei kavatsenud, oli sõprade ja sugulaste seisukoht, et kolme väikese lapse ema ei saaks iialgi ilma meheta hakkama, ja üldse olevat peks abielus täiesti normaalne. Viimane kord, kui Irina mees ta läbi peksis, viidi naine teadvuseta haiglasse, ta ärkas alles pärast talle tehtud operatsiooni.

Vene politsei suhtumist koduvägivalla kriminaaluurimisse näitab Ljudmila juhtum. Ljudmila mees tekitas talle vigastused, mis viisid ta kuuks ajaks haiglaravile. Haiglas viibimise ajal käisid vaheldumisi mees, politseinik ja uurija naist mõjutamas, et ta oma avalduse politseist tagasi võtaks ja mitte kellelegi vigastuste põhjusi ei avaldaks. Kui politsenik sai teada, et Ljudmila ise töötab samuti korrakaitsestruktuurides, apelleeriti tema kui kolleegi mõistvale suhtumisele. Koduvägivalla asju olevat mõttetu uurida ning nende eest ei makstavat politseinikele preemiat.

Endine koduperenaine Maša elas oma laste isaga, kes hakkas teda peksma seda enam, mida enam mees teenis. Maša jättis mehe ja hakkas jooma, kui abikaasa oli ta vägistanud nende kahe lapse ees. Mehe avalduse peale tuli politseiga sekeldusi hoopis naisel. Mees enam Mašat koju ei lasknud ja kaks aastat oli ta sunnitud elama tänaval. Intervjuu ajaks oli ta saanud endale voodikoha Peterburi naiste kriisikeskuses. Püüded võtta kontakti oma lastega olid aga jäänud tulemusteta.

Tänavu juulis erinevates uudisekanalites avaldatud andmete kohaselt puudub näiteks Moskvas täiesti naiste varjupaikade võrgustik. Moskva lähistel on üks keskus, milles voodikohti seitsmele naisele. Vene Föderatsiooni valitsus on alles hiljuti hakanud nägema koduvägivalda probleemina ja seda eelkõige tänu nii välismaiste kui ka kohalike inimõiguste organisatsioonide survele. Näiteks 1999. aastal märkis ÜRO eriraportöör naistevastase vägivalla küsimuses ÜRO Inimõiguste Komisjoni 55. istungil Venemaa kohta:

…vastavalt esitatud andmetele ei ole valitsusel konkreetset strateegiat naistevastase vägivallaga või spetsiifilisemalt koduvägivallaga tegelemiseks. Ühe raporti kohaselt takistavad õiguskaitseorganid tihti võitlust naistevastase vägivallaga […].

Amnesty Internationalile Venemaa naisühenduste poolt edastatud andmete kohaselt peetakse endiselt ühiskonnas naistevastast vägivalda pere siseküsimuseks või sotsiaalprobleemiks, mitte naise õiguste rikkumiseks. Moskvas tegutseva naisühenduse “Õed” juhataja Maria Mohhova sõnul kannatavad paljud naised koduvägivalla all aastaid, avalikuks tuleb see väga harva. Kui aga naine saab surma, ei saa see jääda märkamata ning ühel või teisel viisil läheb see statistikasse kirja. Iga päev asetleidvate füüsiliste, psühholoogiliste ja materiaalsete rünnete eest riik kaitset ei paku.

Koduvägivalla ohvritega tegelevadki Venemaal peamiselt kodanikeühendused. Ühendusse “Peata vägivald” on koondunud 45 valitsusevälist organisatsiooni, kelle teenistuses on 435 töötajat ja vabatahtlikku. Psühholoogilist nõustamist ja õigusabi pakutakse koduvägivalla ohvritele Venemaa suuremate linnade (Moskva, Peterburi, Murmansk ja Irkutsk) kriisikeskustes. Naisorganisatsioonide eesmärkideks on ka avaldada otsustavatele kogudele survet õigusaktide muutmiseks ja täiendamiseks ning koolitada politseinikke ning kohtunikke, kes puutuvad oma töös kokku koduvägivalla juhtumitega.

Loe edasi: AI põhjalik raport naistevastasest koduvägivallast Vene Föderatsioonis (2005. aastast; läbiviidud Karjala, Peterburi, Moskva ja Altai regioonis), mis sisaldab paljude naiste lugusid ja lahkab koduvägivalla peamiseid põhjuseid. Raportis on toodud ära ka ülevaade Venemaa inimõigustealastest kohustustest rahvusvahelise õiguse raames ja siseriiklikust karistusõigusest.

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Seks&Sugu

Äripäev ilmub suvel kolm korda nädalas

Rohkem lehenumbreid nädala kohta ületaks ka taluvuse piiri, sest milline väljaanne veel suudab kohalikest omavalitsustest rääkides nimetada valla- ja linnavalitsejaid “raehärradeks” ja “linnaisadeks” (kas see peaks olema keeleliselt rikas ja omanäoline väljendusviis?). Toimetajad, lugege Tiina Raitviiru artikleid naistest otsustavates kogudes ja juhipositsioonidel ning siis lugege juurde teooriaid, mille järgi sooliselt tasakaalustatud ühiskond on eesmärk, mille poole püüelda! Noored sotsioloogid, soouurijad ja meediatudengid võiksid aga uurida naiste osakaalu Äripäeva piltidel (tänases, kui ma ei eksi, domineerib pilt naisest viinapoe müüja rollis) ja artiklites.

6 kommentaari

Filed under Meedia