mees/naine, keda ei olnud

teise armastus tõmbab olemisse, mis pole kunagi päris vaba. kui ei armasta, siis ei ole. olemisse tõmbamist saab takistada sõnadega. nõnda lobises ta katkematult autos, köögilaua taga, teatripuhvetis ja isegi turismitalu terrassi sohval või voodis lebades. sõnu kuuldavale tuues oli ta kindel, et ta ei ole vangistatud sellesse reaalsusesse, milles oli ja armastas teine. ainult keel oli tõeliselt vaba. vabadus oli võimalik vaid läbi keele, mille mänguväli ja -reeglid olid piiramatud. olemine ja keha olemises olid alati piiratud, vangid või orjad isegi siis, kui kehad olid nautimas, rahuldamas enda või oma isanda – vaimu – ihasid.

ta võis jääda varjule olemise eest vaid siis, kui ta vastustas teise pealetungi – mis muud oli armastus!

lõpuks teda ei olnudki. vabaduseiha ja isetus* olid taandanud ta olematusse.

*Isetus nõuab eraldi selgitust, aga täna olen selle andmiseks liiga väsinud.

Teadmine

1981. aasta väljaandes vendade Grimmide muinasjuttudest on lugu “Vennake ja õeke”. See ei olnud mu lemmiklugu ega üks neist, mille illustratsioone (autor Jaan Tammsaar) õudus- või erutusvärinaga ikka ja jälle tudeerisin. (Selles vanuses oli mu lemmikkunstiraamatuks F. Goya verdtarretavate õõvapiltidega venekeelne album, mis asus vanavanemate raamatukogus. Vaatasin seda nii tihti kui julgesin, sest teadsin, et minu suurt huvi Goya suhtes peeti perekonnas natuke perversseks. Minu eelistust kommenteeriti siiski vaid põgusalt, keegi ei keelanud albumit vaadata.)

Lugu algab sellega, et vennake võtab õekesel käest ning paneb ette kodust lahkuda, sest pärast ema surma on neil “paha põli” – võõrasema peksab, tõukab lähedusesooviga tema juurde tulnud lapsi endast julmalt eemale jne jne. (Küllap oli mullegi juba “kasvatuslikul” eesmärgil sisendatud, et pean oma pere austama, sest võrreldes võõrasemaga või lastekodus elavate lastega olen õnnega koos.) Teksti eel on väike pilt ahastavast naisest metsas, tema ees põlvitab allikal joomiseks mees, kellel on hirve pea. Nad tunduvad täiskasvanud, mitte “õeke ja vennake”. Seda pilti vaadates teadsin ja mõistsin lapsena midagi, mis loost endast otse välja ei tule. See pilt kutsus minus alati esile ka suure ängi, nagu oleksin ma ise see naine ja minu lihane vend moondunud loomaks. Mina aga jäänud metsa ainukese inimesena, võimetu takistama jahimehi mu hirv-vennale jahti pidamast.

Teksti lugesin, ent, nagu ikka väikesed tüdrukud. Minu arvates reetis õde kuningaga abielludes venna. Täiskasvanud mehega abiellumine tundus mulle toona jälk ja arusaamatu, eriti kui tegu oli võimupositsioonil oleva enesekindla kuningaga – tõekspidamine, mida arvatavasti siiani aegajalt evin. Võimalik, et arvasin, et õde oli ärateeninud selle, et võõrasema ta mõrvas, ja et ta oma imikut pidi öösel vaimuna söötmas käima.

Isegi kui lugu on muuhulgas hoiatus intsesti eest, ja selle avajoonistusel hõlpsalt tõlgendatav sümboolika, on Tammsaare illustratsioonil veel vähemalt üks lugu, mis on nüüdseks mulle oma detailides kaduma läinud.

jõud

Lõppeks, mis jääb meile lõpus? Vaid meie hirmud ja ihad. Võib-olla paar kevadet ilu ja kihumist. Ütled, et täna on raske päev, aga enam ei paista sa kartvat. See on sinust võimsam – kas ma ei ütelnud sulle! Sinust võimsam ja su kannul, enam ei vaata sa ette ega heida pilke taha. Iga sõna on nüüd niit, mis rullib sind kinni kuni koorud mu päevakoeraks. Nüüd sind ikestatakse, nüüd sa kaod!

ma tean, mida sa tegid möödunud suvel

Hakkasin lindistust kuulama. Nüüd kuulan ta juttu teisiti, ainult kuulan. Kohe salvestuse alguses räägib ta enda kinnivõtmisest. Tal on kõik hästi meeles ja ta jutustab detailselt. Mul tekivad selged kujutluspildid. Kuulates tärkab minus ärevus nagu oleks ma ise laps, olen midagi valesti teinud ja mulle tullakse järele, et mind karistada. Lapse hirm, et ta kuritegu tuleb välja, et ta on süüdi ning teda ootab enneolematult karm karistus.

Me lõhkusime vennaga mänguhoos vanaema korteris seisnud vaasi. Minu hirm tagajärgede ees oli ebaproportsionaalne. Kogu mu sisemus oli paralüseerunud. Ma ei mäleta karistust, mäletan, et reaktsioon oli leebem sellest, mida olin kartnud. Võimalik, et vanavanemad nägid, kui hirmunud ma olin, ja vaasist ei tehtud numbrit. Arvan mäletavat oma üllatust, et ka nii saab pahandusele reageerida. Ma arvasin teadvat, mida võib ja mis on “pahandus”. Kõige raskem karistus ära kannatada oli hukkamõist, manitsemine ja sellele eelnenud hirm ise.

Suuremana lisandus hävingut kuulutav teadmine, et oled ise midagi kapitaalselt persse keeranud. Hirm, et möödapanekut ei saa kunagi heaks pöörata, nii suure sita seest iial välja ronida. Hirm möödus, õnneks, mõne tunni või päeva järel. Apokalüpsis jäi saabumata.

Uksed. Palju uksi. Kõik lukus. Kõik vastutulevad inimesed teretavad üksteist väga korralikult nagu oleks vaja hoida sõbralikke suhteid või on teretamine märk, et ollakse samal poolel. Vestlusruum on nagu kong mingist vanast filmist. Olen seda teisiti, kuidagi tsiviliseerituma ja valgemana ette kujutanud. Esimene ehmatus on häirenupuga raadiosaatja kinnitamine vööle. Mind ei pruugi nad pidada sõbralikuks külaliseks, mu vestluskaaslane ei pruugi olla minuga inimlik. Raadiosaatja unustan kohe, kui temaga rääkima hakkan.

Ta käitub sundimatult, nagu oleks ta kodus – pärast nädalat lastelaagris olemist, kohanesime uue ruumiga nii, et tundsime seda kui kodu, ehkki miski ei tuletanud seal kodu meelde. Ta on taibukas ja on lugenud ning mõistnud infot, mis talle ette on antud. Talle läheks justkui see intervjuu korda, nagu minu töö tulemuski. Ku diktofoni kinni panen, jääme veel rääkima. Küsin paari asja, mida ma intervjuu ajal ei tohiks küsida. Tema teo olen juba niigi ära arvanud, selle kohta ei pea ma midagi küsima, tema ei räägi ka, küllap arvab, et mulle on öeldud. Mingi hetk koidab mulle, kui õnnetus olukorras ta on, kogu vestluse aja kogunenud empaatia kõrval ei ole minus muid tundeid. Lahkudes annan käe. Kui juba koridoris oleme, üks valvur mind ja teine teda saatma tulnud, ütleb ta veel, et ma ei unustaks talle uuringut saatmast. Vastan, et kindlasti ei unusta.

tagantjärele

Mina olin Vaskale ammu andestanud. Mul polnud mingeid pretensioone.
Küll aga võttis Buba purjus peaga vana asja korduvalt üles ning tegi Vaskale selle noaloo pärast etteheiteid. Nii ka tol olengul, öeldes, et on aeg see roju ära koristada. Ta olla juba niigi palju jama korraldanud. Seepeale tahtis Vaska püsti tõusta, kuid mina panin kargu nende vahele ja olukord rahunes maha. Mina karguga kumbagi e i löönud!
Siis jõime edasi. Veidi aja pärast hakkas Vaska uuesti püsti tõusma ja Bubat sõimama ning hüüdis: “K e d a peab ära koristama!?” Seepeale Buba lükkas teda. Vaska kukkus sellest kõhuli. Buba jooksis tema juurde ja hakkas teda jalaga peksma ning hüppas ta selja peal. Tolik, kes samuti meiega jõi, palus kamraad Jussil sekkuda ning Vaska eemale viia. Seda Juss teha ka üritas. Buba tõi aga seepeale teisest toast mobiilijuhtme ja hakkas Vaskat kägistama. Tolik läks sel hetkel wc-sse. Tagasi tulles nägi Bubat Vaska kohalt tõusmas, nuga käes ja Vaska kõrval oli pea juures vereloik. Seepeale ütles Tolik, et tehke, mis tahate, tema läheb ära. Ega mul muud suurt öelda pole.

See on mu igapäev Berliinis:

http://www.exberliner.com/features/people/manga-s-most-wanted/

valguse pimedusest

-“Mõtlesin, kui nad neid koeri mõrvasid, et nad põgenevad oma koeraga…”

-“Aga see koerade tapmine oli vajalik, et näidata vaatajale, kellele me rohkem kaasa tunneme, kellele inimene kaasa tunneb.” Eelkõige iseendale, iseendale suudan kaasa tunda, siis loomadele ning alles siis vaesele õnnetule hulgusele. Naabrile ealeski.

-“Ja naabreid ei olnud kunagi näha!”

-“Välja arvatud, kui mindi seda õnnetut meest peksma.”

-“Ainult see uuriv preester oli kohe algusest peale liiga ebameeldiv, mis pani vaataja pilastajate poolele. Kui uurija oleks olnud natuke lahkem ja inimlikum, ei oleks filmi orkestreeritud emotsioonide mäng nii lihtne.” Võib-o oligi see film suurepärane seetõttu, et iga vaataja nägi, et temast endast sai lapsepilastaja, kes tahab siiski edasi elada, mugavalt elada, tahab natuke rõõmu ja kiindumust, isegi kui see on vaid koeralt. Me ei taha saada karistatud ega piinata end üleliia oma patu peale mõeldes.

-“Ei ole lihtsalt pimedust eraldi valgusest – lapsena pilastamise ohvriks sattunu oli armastanud ühte preestritest, see oli olnud tema esimene armastus. Ta oli õnnetu.” Mul on tunne, et uurija-preester leidis, et õnnetule kulus ka natuke peksu ära. 

(Houellebecqilik väiklane minus rõõmustas, et noori, vaid ilusat keha omavaid ihaldusväärseid surfareid kujutati moraalsete värdjatena, jälkide robustodena.)

Originaalpealkiri

El Club

Aasta

2015

Riik

Tšiili

Režissöör

Pablo Larraín

Stsenaarium

Guillermo Calderón, Daniel Villalobos

Osades

Roberto Farías, Antonia Zegers, Alfredo Castro

Kestus

98 min

 

Meie igapäevast…

Laurits on lõiganud endal ära parema käe vasaku käega. Meie tahtsime mõlemad saagida parema käega oma vasakut kätte – karistada oma kurakätt. (Vasak käsi on süüdi kõiges halvas, mida sa endale ei andesta.) Miks just parem? Et pildi vaatajal oleks tunne, et lõigatav on siiski vasem ja lõikaja parem? Reaalsus pole oluline?