Monthly Archives: veebruar 2024

Selgitusi onukestele

Lisa kommentaar

Filed under Vägivald, Võim

ühiselt päästkem pangad!

vabalt tsiteeritud president Karise kõnest 24.02.2024.

Lisa kommentaar

Filed under Huumor, Isamaa

hävingu eel ei mingit dekadentsi

Oma kauneimates faabulates võib ju kujutella öösse kestvaid olenguid, katkematut šampusevirret, piduliste vahel liikuvaid palja ülakehaga noorukeid, paljude armukeste voorimist läbi su magamistoa, püüdlikke, ehk isegi siiraid naudinguohkeid (Ole palun keha minu ja maailma vahel!) – minnalaskmise meeleolude eel viimast lõbusust, mida ei varjuta isegi süüme, sest kõik saab ju kohe läbi. Tõsi, kõik on taas suitsetama hakanud, aga ka veel rohkem töötama, nagu mudapaisu asemel oleks saabumas viimne kohtupäev ja kõik töö tuleb enne ära teha, linn valmis ehitada, raamat valmis kirjutada, teadmine teesideks valmida jne jne. Õhk on paks närvilisest higihaisust, mis tuletab mulle meelde ühe nullindate naisjuhi kabinetti pärast pikka päevatööd – stressist kirbeks muutunud ihuhaisu oli ruum täis ja me väikesed inimesed tajusime, et suurel juhil on olnud palju muretsemist, palju rassimist, nõnda lõhnabki edu ja vastutus, seda ei peaks häbenema, ega häbenetudki.

Nüüd oleme õnnelikud, sest raske teotöö palk on uhke – võid jääda elama oma köetud koju, oled söönud, varbad on saabastes ja valu vastu on taskukohaseid vaigisteid. Jungiaanid teevad aga riigirahaga kampaaniat, et oskaksime hommikusest kohvist rõõmu tunda: “Veel on teile naudinguid jäänud!”

Lisa kommentaar

Filed under öko, BDSM, Töö, vabadus

ta tisside all laius igikelts

K. lebas kanapeel ja vaatas üle hauakivide üles taevasse. Valged, justkui lapse joonistatud pilved vaheldusid helesinise taeva triipudega. “Lõpuks ometi valgus!” mõtles ta enne kui katkenud mõttelõnga juurde tagasi tuli. “Kuidas oli mul õnnestunud kõigist neist suhetest lastetuna läbi tulla! Kas see oli olnud suur pingutus? – tuhanded rasestusvastased pillid, iga päev, kordagi unustamata, võõrastega kondoomid, ja mis peamine, tugev, ehkki teadvustamata, tahe hoiduda tittedest. ” Sealt läks ta mõte perekondade, tema lapsepõlvekodu ja vanemate ning vanavanemate omavaheliste suheteni. Selleni, kuidas kõrvaltvaadates tekitasid isegi õnnelikud ja üksmeelsed perekonnad tal õhupuuduse, veetnud õhtu nende elutoas, kõndis ta tuntava kergendusega linna pimedusse, õnnelik, et ei pea nendega ühe katuse alla magama heitma.

Sel pühapäeval oli ta veetnud “sõbraliku õhtu” vestes juttu mehega, keda ta paar korda kuus oma reite vahel pigistas, kelle juures üha harvemini ilmuvat häbitult animaalset ja robustset kiima välja elas ning kellesse kunagi väga ammu ehk korraks kiindunud oli olnud. Nagu lapsemeelsed mehed ikka, ja lapsemeelsed olid nad pea kõik, kiindusid ka kõige pelglikumad neist tõeliselt siis, kui su pilk enam nendel pikalt peatuda ei tahtnud, kui nende selts su sisemuse jäisust krõõmugi sulatada ei suutnud. Kui hea oli keset vestlust või isegi seksi keskel öelda, et ma hakkan nüüd minema. (See mõte ajas teda praegu millegipärast naerma.) Mitte miski, isegi teisele inimesele meie inimsusest tulenevalt võlgnetav viisakus, ei hoidnud teda kinni, ei hoidnud teda isekuses tagasi.

Lisa kommentaar

Filed under Huumor, Perekond, Süda

kõige võltsim

on armastaja, kõige autentsem raevutseja.

M. Kidu nooremana

Soojas solvumises või ägedas vihas kujutas ta ette, kuidas torkab tähesõdalase valgusmõõgaga läbi nende lauba. Mõõk oli tihe valgusjuga, see läbistas inimese keha veretult ilma igasuguse füüsikalise vastupanuta. Teisal dekapiteeris ta tüübid sama mõõgaga, pead lendasid ära nagu kirurgi poolt lõigatult. Hävitamine oli momentaanne, ilma ühegi vere või muu kehavedeliku pritsmeta. Kui ta oma fantaasiaid analüüsis, adus ta, et kirjalik versioon nõudis rohkem verd, erutavat eelmängu ja piinarikkamat surmamismomenti. Tapatöö pidi lugejale pakkuma sama suurt naudingut kui autorile.

Lisa kommentaar

Filed under Iha, Vägivald

lootuse praktiseerimine

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Linn

Kristiina kiirköök: hernepasta

Toit pidi valmima kiirelt, ettevalmistus võis võtta maksimaalselt 7 minutit, eelnev konkreetsele retseptile mõeldes ostunimekirjaga poeskäik oli välistatud – ostukeskused tõid talle suitsiidimõtted.

Hernepasta

Keeda väikeses potis suurel tulel teokarpmakaronid (mida suuremad seda parem). Kui pasta on pehme, kurna ja viska potti konservherned. Sulge pott kaanega ja raputa potti kuni enamus herneid on teokarpide sees. Serveeri riivitud veganjuustu ning mädarõikaga.

Lisa kommentaar

Filed under Köök & süda

veebruar

Läksin Kristiina poole, ta oli meist ainuke, kes elas kesklinnas. Ta oli nädalavahetuseti pea alati kodus ning ta kappides leidus kanget alkoholi. Lisaks olin sel talvel temasse lootusetult armunud. Tema vastamata armastus pani mind jooma ja vasaku käsivarre nahka lõikuma. Kui jõin, siis muutusin pealetükkivaks ning surusin oma balalaikat musitseerimisoskuseta inimeste sülle nõudes, et nad mängiksid.

Saatsin talle sel pühapäeval sõna, et jõuan 15 minuti pärast, pilli jätsin koju. Ta vastas mühatusega, mis mind sageli ebakindlaks tegi – kas ta tahab mind üldse näha?

Ka näost näkku kohtles ta kõiki oma külalisi nii nagu oleks tal midagi paremat teha kui sõpru võõrustada. Ometi oli ta suurepärane võõrustaja. Kangele alkoholile lisaks oli tal alati aperitiiviks pakkuda pähkleid ja soolaküpsiseid ning väikeseid juustukuubikuid, mida võis lõputult süüa ilma et neist kõht täis võinuks saada. Ka veebruaris oli ta sügavkülmas jääkuubikuid – küll ainukesed söödavad asjad tema sügavkülmikus, muu ruumi võtsid enda alla kilesse mähitud vanad raamatud. Mõni suvi tagasi oli ta avastanud magamistoa raamaturiiulitelt raamatutäide infestatsiooni, veel praegugi võis ka kütteperioodil kohata mõnes vähem tolmutatud nurgas üksikut uimast pea läbipaistva kerega kirbu moodi hüppavat täid. Kristiina jälgis raamatuid kiivalt, kui mõni vana raamat ilmutas vähimatki märki hallitusest või kummalist värvi tolmust, pidi köide nädala 18-miinuskraadises külmas veetma. Külm tapab hallituse, millest täid toituvad, selgitas ta külalistele. Raamatutäisid, nagu kõike uut, mis tema teele sattus, oli ta teaduskirjanduse abil põhjalikult tundma õppinud. Teadis nende ladina-, inglise- ja prantsusekeelset nimetust, meeliselupaiku ning menüüd. Ka seda, kuidas neist mürkideta lahti saada. Teoorias oli ta tugev.

Kui ma jägermeistri ja koola segule jääd otsisin, lebas jää kõrval Mats Traadi irdinimese 1977. aasta väljaanne.

  ”Traat on täitanud?” hüüdsin üle õla korteri perenaise poole. Ta ignoreeris mu märkust. Kuidas küll soovisin teda naerma ajada, teda endasse armuma panna!

  

Lisa kommentaar

Filed under Iha, Kirjutamine