A.H. viis mind galeriisse, mis oli veel kuum koht, aga mitte enam uudsus; nagu ikka olin seisnud vastu survele avastada uut, mis kõigile meeldis. Ruumid olid väikesed, eksponeeritud teosed polnud midagi enneolematut. Ruumid olid täis nooremapoolset kunstihuvilist rahvast. Järsku juhatas A.H. mind galerii suurima aknani, mis avanes meres laiuvale kunstiväljale. Olin ruumis olles tajunud, et seal on aken, et seal on midagi vaadata, aga ei olnud julgenud astuda enesekindlalt selle juurde, et vaadata.
Aknavaade reetis, et oleme väga kõrgel. Siit vaadates oli Tallinna linnahall meie all ja kõik rajatised ja teosed selle ümber nagu peopesal. Vaade rabas mind – tasases tumedas vees olid betoonist ja kivist geomeetrilised elemendid, ka linnahall paistis sellisena. Iga kujund või ese eraldi oli kaunis. Vette rajatud kunsti- või arhitektuuriaed oli teostest rikas, aga moodustas mustrite, kompositsiooni, stiili ja esteetilise pinge poolest siiski terviku.
Esmalt nautisin üldvaadet. Kui kõrgel peame olema, et seda kõike linnulennult näha? Kuidas on võimalik, et ma ei ole sellise ime vastu varem huvi tundnud? See on olnud Tallinnas ja ma ei olnud seda veel näinud! Ruumis hakkas rääkima galerist – umbes 50aastane lühikestes pükstes ja maikas päevitunud mehelik naine, kelle lühikesed blondid juuksed olid higist või niiskusest sorakil. Tema tõsise ilmega räägitud jutt oli sisendusjõuline selles mõttes, et ta oli justkui kogu oma olemisega selles, millest rääkis – oma galerii kunst, kunst üldse. Nagu oleks kunst tema jaoks ainuke tähelepanu vääriv fenomen, nagu erutaks ja paeluks kunst teda igal hetkel täielikult. Ta hääl oli madal, rääkides ei vaadanud ta kellelegi otsa. Ta ütles, et peab sinna alla minema, st vees laiuvale kunstiväljale, et kohtuda kliendiga. Tal olid juba jalas kummisäärikud. Võimalik, et see oli A.H., kes seejärel akna juures mu tähelepanu erinevatele töödele juhtis – nüüd sai vabamalt teostest rääkida, galerist oli all vees.
Vees olid betoonpontoonid, millest astusid üle mustadesse ülikondadesse riietatud puhkpille käes hoidvad orkestrandid. Nad kõik olid mehed. Mehed justkui puhusid pille ja muudkuid astusid üksteise järel ringiratast pontoonile, nagu oleks see nende teed takistav kivi, ja siis tagasi vette. Nad olid rõõmsad. Ma ei küsinud midagi, nt seda, kas performance on vaid täna ja praegu või kui kaua nad oma ülikondi ja kingi lirtsutada kavatsevad. Kas kellelegi läks üldse korda, et keegi etendust näeks? Peale minu ja A.H., kes me aknast seda jälgisime, ei olnud pealtvaatajaid.
*
Jätan mõned detailid rääkimata. Nagu ikka läheb unenägu üle teiseks unenäoks, mis leiab aset teises ruumis – maamajas. Mul on afäär Jaan Tättega, paralleelselt intiimsusele, mida temaga teki all kogen – liigkiire seemnepurse veel enne kui jõuan ta türa oma suhu võtta – naljatlen ka oma sõbra M.-iga, et kes oleks arvanud, et inimene, kes ei või kannatada Tätte laule, alustab temaga armuafääri. Samas ei ole Tätte unenäos tema ise, vaid tema vanuses meeste sümbol – võibolla ka välimuse sarnasuselt viide mõnele mu päriseksile. Maamaja ja selle atmosfäär (pigem segamini ja pime), nagu ka seks ja kogetud seksuaalse ja emotsionaalse rahuldamatuse tunne, on pigem rusuvad – intiimsus ongi alati ebaturvaline.
näitus 