Monthly Archives: august 2008

Mitte naine, vaid naised

Being a woman is not yet a way of being a human being.

(Naiseks olemine ei ole veel üks inimeseks olemise viisidest)

Catharine MacKinnon

21. augusti sissekanne päevaraamatus:

Naised pole individualiseeritud! [Kui mõtlen Robin West’i õigustekriitilisele teooriale, siis mõjub see mulle alles nüüd; tema seletas naiste individualiseerimise probleemi muidugi teiste fenomenidega, nagu menstruatsioon (märgistab võimalust rasestuda), suguühe (keegi on “naisindiviidi” sees, st ta pole enam üks), rasedus (jällegi on üks teise sees) ja imetamine. Vt  tema artiklit “Jurisprudence and Gender”, University of Chicago Law Review,  winter 1988. Kui pole mehelikule standardile vastavat naisindiviidi, tõuseb ka kaasaegsetest inimõigustest naistele vähem või teistmoodi kasu, või isegi kahju.] Kui kirjutajaks on naine, siis ta kõneleks justkui kõigi naiste positsioonilt, olgu ta feminist või kes tahes. Kui räägib mees, siis räägib lihtsalt mees. Tema seisukohti ei saa üldjuhul üle kanda kogu meessoole (v.a. vt all). See mõte tuli seoses U. Uibo ringvaate 1. palaga pealkirja all “Haisen – järelikult olen naine” viimases Loomingus. Uibo kirjutab Charlotte Roche’ist (loe ta raamatu ja diskussiooni kohta Saksamaal NYT artiklit) ja tema menukast esikromaanist “Märgalad” (Uibol “Niisked piirkonnad”; Feuchtgebiete), mis seadvat kahtluse alla “tänapäeva arusaamad hügieenist, soorollidest ja naiselikkusest”, tsiteerib mitmel korral autorit ennast (mõtteavaldused erinevatest intervjuudest) ja lõpetab saksa “juhtiva feministi” Alice Schwarzeri kommentaariga, mille kohaselt olevat pornograafia ja feminismi kombinatsioon vana ning Playboy turundusstrateegia juba 70ndatest, praegu olevat lihtsalt nähtuse taassünd. Peale selle, et Uibo nimetab mõistet “feminism” “võlusõnakeseks”, jäi silma infonupukese (mis muu see ülevaade oli!) pealkiri. Kas tegu on teravmeelse edasiarendusega Der Spiegeli kokkuvõttest romaanile: “Haisen – järelikult olen”? (Uibo mainib seda ajakirjanduslikku loosungit põgusas ülevaates Saksamaa pressi vastuvõtust romaanile.) Või on Uibo tahtnud halvustava pealkirjaga “panna paika” naisi, kelle koht pole Kirjanduses, ning kes tulevad Kirjandusse teemadega, mis sinna ei sobi, võimaldades nii (romaani analüüside käigus) ikka ja jälle kõlada “võlusõnakesel”?

Tugev, iseseisev ja -mõtlev, loominguline naine on midagi, mida tuleb karta – nii neile õpetatakse ja nad rumalad usuvad/tahavad uskuda seda õpetust.

Minule meenus aga aastatetagune jutt, mida rääkis mu parim sõber naastes välisreisilt. Ta õpingukaaslane oli ostnud Itaalias(?) “Suure vituraamatu” (ma ei mäleta täpset pealkirja ja veebis vastab sellele inglise keeles erinevaid väljaandeid, kuid ehk Inga Muscio “Cunt”???), mille tagakaanel olevat autori tutvustuse juures seisnud muuhulgas see, et ta lemmiklõhn on ta oma vitu lõhn.

1 kommentaar

Filed under Lugemine, Seks&Sugu

Intervjuu Marjane Satrapiga

Bookslut‘is on üleval 2004. aastal tehtud intervjuu iraani päritolu kirjaniku ja filmikunstniku Marjane Satrapiga, kes on Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta saadikuna kohe-kohe ka Eestit väisamas. (Jäta intervjuus vahele vaid tema kommentaar, kus ta ütleb, et ei ole feminist!)

1 kommentaar

Filed under Õigused, Lugemine, Seks&Sugu

Eilses NYT artiklis

“On Slog to Safety, Seething at West” on kirjeldus taanduvatest Gruusia sõduritest:

The grimmest among the Georgians were the soldiers, haggard, unshaven and swinging their Kalashnikovs. A group of them had piled onto a flatbed truck, crowding on in such numbers that some were sitting on the roof, their feet dangling over the windshield.

One, who gave his name as Major Georgi, spoke with anger.

“Write exactly what I say,” he said. “Over the past few years, I lived in a democratic society. I was happy. And now America and the European Union are spitting on us.”

Lisa kommentaar

Filed under Võim

Kõik on…

Kõik on ime klišee ehk milleks üldse kirjutada

Charlie Kaufmani kirjutatud Adaptation (2002; eesti keelde tõlgitud primitiivselt, inglisekeelset mitmetähenduslikku pealkirja äranullivalt “Kuidas kirjutada kassafilmi”) loeb nn intelligentse filmi ambitsioonist ja lugude lahti rullumise pöörete arvust hoolimata kohati moraali (ja see tuleb ilmsiks filmi esimese kolmandiku jooksul) – pole soovitav olla eraklik erudiit, kellel on raskusi teha vastassugupoole ees nilbeid nalju; oma erinevusest tuleb vennaarmastuse abil ja kehtivate normidega kohandudes lahti saada.

Filmi keskmes on klišeelik “originaalse mõtlemisega” kirjaniku kuju – umbes nagu Paul Giamatti geniaalselt mängitud koomiksite looja Harvey Pekar American Splendoris või Miles veiniturnee filmis Sideways (Üldse täheldan viimasel ajal, et filmidest saadud info ja pildid moodustavad mu peas ämblikuvõrgulaadse rägastiku, kus näitlejad, tegelased ning lood segunevad omavahel ja loovad uusi filmimuljeid.) – ja steriilse ning kuiva olemise ja välimusega nais(aja)kirjanik, kellel, tuleb välja, on oma New Yorgi sõprade ja intellektuaalse mehe seltsis igav, ta on kurb ja segaduses oma pärismina ja selle soovide pärast. Teda tõmbab enda poole tema vastand – hammasteta, sitase kaubikuga ringi sõitev ja (kogumis)kirgedest painatud white trash, kes näeb ja seletab elu ja inimesi oma poeetilis-filosoofilisel moel. Nende suhte märksõnad on narkots, loodus ja seks – ehk siis tagasi juurte juurde.

Totaalne klišee ja sellest hoolimata vaatad huviga lõpuni. Vaatasin lõpuni ka sellepärast, et saada teada, kas film suudab püsida mõrvata rajal või peab keegi ikkagi, korraga, pead pöörates ja oma tähendusrikast viimast lauset üteldes paugupealt surma saama, perfectly normal inimene peab ära keerama, nii et eluga ummikus olekus tahab ta (ummiku põhjustanud) inimese mõrvata, sest see on meile kõige huvitavam – elu piiripealne ala, kus norme rikutakse, kultuurikiht variseb põrmu… No mitte päris, aga paljudele vaatajatele kindlasti huvitav ja fantaseerima ärgitav. Kas see, et lõpus on mõrv, autoõnnetus ja krokodilli rünnak, peaks vihjama, et stsenarist pilab “Hollywoodi lugusid”? Kuidas sobitub aga sinna kõrvale, ehk päris lõppu, mingi lembestseen? Eriti ei sobitu! – just siis, kui naudid Meryl Streep’i mängitud tegelase vihapurset, kus ta sõimab Charles’i, ebakindlat, paanikahoogude ja enesekeskse psühhoosi käes vaevlevat stsenaristi, kes kardab, et ta ongi kartlik äpu, paks ja meeleheitel peale selle, paksuks sita(pea)ks (jällegi toob silme ette Streep’i teisi mängitud tegelasi – nt ühes Woody filmis, Tundides jm), ehk siis kirjanik näitab nõrkuse/pinge hetkel oma tegelikku(?) palet – ka tema peenelt lihvitud tsiviliseeritud kest võib mõraneda hetkega tükkideks, kui teda on nähtud narkotsi tegemas ja ta armuke on krokodilli poolt surnuks puretud -, ehk kontrastidena vastanduvad stseen koduses miljöös intelligentsete and well established (pr keeles veel parem väljend – belles situations – kenakeses olukorras) sõpradega naermas oma kokkupuudete üle ühiskonna kõntsakihi esindajaga ja stseen keset sood, naine hoidmas kiigutades süles krokodilli poolt surnuks jüratud armukese veritsevat keha ja karjumas tagaaetule solvanguid, tuleb mingi lembestseen.

Aga veel enne laliseb Meryl Streep totaalse varingu momendil midagi väga originaalset: “Ma tahan olla uus. Sündida uuesti, olla puhas ja uus.” Seega omamoodi kahetsus – kahetsen kõike, seega tahan uut võimalust ja uuesti elada, teistmoodi elada.

Võibolla on ainulaadse ja nähtu vahekord filmis täpselt õige – et ikka silma paistaks ja paitaks. Oleks kõik algusest lõpuni uus, ei oskaks sellega üldse suhestuda, oma näppe millelegi taha ajada.

Seega peab lõppu panema positiivselt tulevikku vaatava lõppnoodi – see ei ole kellegi pilamine, vaid vaataja aitamine.

Nüüd, kus tekst läheb ruumi reostavaks, tuleb teha lisaliigutus, et end edasi piinata.

Jätka lugemist

Lisa kommentaar

Filed under Kino

Kriitiliselt naise keha kujutamisest reklaamides

kirjutab Delfis Anna-Maria Penu. Loe 23. juulil ilmunud artiklit “Ostke naist!”, kui pole seda veel teinud! Edasiseks süvenemiseks vt Ihakehast ja lihakehast Katrin Kivimaa arutlust “Müü(da)v naisekeha” (üks selle kogumiku lemmikutest!) ja Piret Räni pilte ja seletusi oma kunstiaktsioonidele ideaalse keha ning palja naise kujutiste üleekspluateerituse teemadel.

Lisa kommentaar

Filed under Meedia, Seks&Sugu

Tõesta, et oled naine!

Mõne päeva eest kirjutas The New York Times, et sarnaselt Sydney ja Ateena olümpiamängudele on ka Pekingi olümpia korraldajad hoolitsenud selle eest, et saaks kontrollida naissportlaste soolist kuuluvust. Pekingi Ametiühingu Medkooli Haigla laboratoorium ja töötajad on valmis, et uurida sportlaste välimust, geene ja hormoonide taset, st tuvastada kahtluse korral, kas tegemist on ikka naisega. Mõnede meditsiinieetika spetsialistide ja arstide sõnul on aga tegu räige sekkumisega isiku füüsilisse terviklikkusesse, samuti on see nende arvates ebaeetiline, diskrimineeriv ja nn halva teaduse valdkonda kuuluv praktika.

Soo tuvastamise test on artikli autori Katie Thomase sõnul relikt 60ndatest, kui kahtlustati, et Nõukogude Liit üritab panna meessportlasi võistlema naiste võistluskategoorias. Esialgu seisnes test “kahtlustatavate” kohustuses paradeerida arstide komisjoni ees alasti, et “sootunnused” kenasti näha oleks. (Sportlaste meenutused säärasest arstlikust komisjonist – minu jaoks eraldi tähenduspagasiga termin, millega hirmutati veel 80ndatel alla 16aastaseid naisõpilasi – tuletavad meelde raamatust “Ihakeha ja lihakeha” – kehateemaline esseekogumik, millest soobloogis pikemalt väga peatselt – loetud Türgi noormehe Alp Biriciki dokumentaaljutustust, kuidas ta Türgi armeeteenistust püüdis vältida – teenima ei võeta Türgis muuhulgas neid mehi, kes julgevad oma homoseksuaalsust avalikult tunnistada, ütlevad seeläbi lahti oma mehesusest ja läbivad edukalt arstliku läbivaatuse, mille käigus torkab sõjaväearst sõrme teenistusse kutsutu pärakusse, et kontrollida lihaste lõtvumist ja meditsiinilises mõttes veenduda, et isikut on “võetud nagu naist” (lk-l 66).)

1968. aastal asendati väliste tunnuste inspekteerimine kromosoomtestiga, mille tulemusena avastati mitmetel sportlastel geneetilisi defekte, mitte aga teise sugupoole esindajana esinemist. (Ainuke teada olev kord, kui naiste kategoorias võistles olümpial tõesti mees, oli 1936. aastal Saksamaal, kus naiste kõrgushüppes neljandale kohale tulnud saksa sportlane Dora Ratjen tunnistas 19 aastat hiljem üles, et ta tegelik nimi on Hermann Ratjen ja et natsid olid sundinud teda võistlema naisena.)

Soo tuvastamise testidest on 1992. aastal kirjutanud pikemalt NewScientist, kus lahati ka kromosoomitesti mõttetust. Nimelt on molekulaarbiloogid kritiseerinud seda juba ammu seetõttu, et testi tegijad eeldaksid justkui, et sugu seisneb eelkõige X ja Y sugukromosoomides. Testi ei läbi nt naine, kellel on sugukromosoomide paaris ainult üks X või XY kromosoom(id). See ei tähenda, et selline naine ei või olla väliselt nagu iga teine “normaalne” naine. Säärast geneetilist anomaaliat, kus XY sugukromosoomid annavad naise fenotüübi, kutsutakse androgeeni resistentsuse või testikulaarse feminisatsiooni sündroomiks

(testicular feminization syndrome, Tfm; sagedus 1:20 000-64 000), mille puhul on leitud mutatsioon Tfm geenis (Xcen-q22). Normaalselt kontrollib see geen kõigi meessugutunnuste arengut peale testiste. Tfm mutatsioonide puhul puudub funktsionaalne androgeeni retseptor. Testikulaarse feminisatsiooniga naistel on normaalselt arenenud rinnanäärmed ja karvakasv, kuid tupp lõpeb umbselt. Kõhuõõnes paiknevad hoopis mehe gonaadid (testised).

NewScientist kirjutab, et selliste naiste kehad võivad toota rohkem testosterooni kui tavalise naise keha, kuid nende keharakud ei suuda sellele hormoonile omalt poolt vastata. Õige ei ole ka öelda, et nad ei ole geneetiliselt naissoost või et neil on sportlasena eelis. Vastupidi, neil ei ole võimalik anaboolseid steroide võttes suuremat lihasmassi kasvatada, mis viimase aja arenguid vaadates võib olla mitmetel spordialadel halvemaks stardipositsiooniks.

Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi tsütogeneetika loengumaterjalidest leiab ka sellise sedastuse:

Naiste aladel ei tohiks tegelikult võistelda hoopis adrenogenitaalse sündroomiga (adrenogenital syndrome) naised (sagedus 1 : 5 000-15 000). Adrenogenitaalse sündroomi põhitunnusteks on virilisatsioon (mehestumine) ning tänu ühe kortisooli sünteesis osaleva ensüümi defektile ka aktiivsem lihastalitlus ja suurenenud lihasjõudlus. Adrenogenitaalse sündroomiga naised läbivad aga “soo-testi” puhtalt.

Lisa kommentaar

Filed under Seks&Sugu